Siuru õitseaja palang ja grimassid

Riina Roose eestvedamisel valminud lavastuse «Siru õhtu 100» trupp: Liisa Saaremäel, Karl Laumets, Jürgen Gansen, Laura Kalle, Christopher Rajaveer, Kaspar Velberg Ester Kuntu, Tõnn Lamp.

FOTO: Siin Vahur

Riskantne on arvustada lavastust «Siuru õhtu 100»: silme ette kerkib stseen, kuis Laura Kalle ja Liisa Saaremäel kaabudes androgüünidena pillutavad mõnusa irooniaga kriitikhärrade kõrke  tsitaadipärleid siurulaste loomingu aadressil...

Meie kirjandus- ja kultuurilugu on näitelaval erksalt vahendanud just tudengid või nooremadki. Tartus tegi 1980ndatel ilma tudengiteater Valhalla, Tallinnas kutsekeskkoolinoorte luuleringidest võrsunud Heidi Sarapuu Variuse teater tegutseb uhkelt tänini ning tähistab oktoobris 30. sünnipäeva. Siit saab luua Tartu ja Tallinna vahele vaimusilla, millega haakub «Siuru õhtu» terase kommentaatori Loreida Valdese (Laura Kalle) kirglik hämming, miks määrati vastse vabariigi pealinnaks Tallinn, mitte Tartu. Järgneb Adele sillerdav kuplee «Nahkhiirest», mis Estonia talveaias iseäranis amüsantne – nagu ka Paul Pinna (Christopher Rajaveer) espriiga etteasted. Estonia teatri asutamine 1913. aastal ongi avaakord.  

Siuru õhtu tuumikuks on noored näitlejad, kes pärit lavakunstikooli 27. lennust. Ester Kuntu salapärase, hõõgvel Underina; Karl Laumets torkava sõnaga peiar-santlaagri Gailitina; Jürgen Gansen, kes lisaks etteasteile Semperina temperamentselt loteriid ja oksjonit läbi viis; Christopher Rajaveer Pinna ja Visnapuu tuhiseva vaimuga rollides; eelmainitud Laura Kalle naerukil daamina; Liisa Saaremäel kahes õhkukerkivas osas: tantsijatari Ella Ilbaku ja ringilendleva valge siurulinnuna.

27. lennul on vaimulooliste lavastuste slepp. Meeles on lavakava «... ja Sõna sai lihaks» Anu Lambi juhendamisel, samuti koolilõpusuvel Adamson-Ericu muuseumis sündinud «Elagu, mis põletab!», taas koos õppejõud Anu Lambiga, mõnigi vinjett sealt on rännanud «Siuru õhtusse». Siurulaste truppi kutsutud Tõnn Lamp Friedebert Tuglasena toob vaimus kaasa 22. lennu diplomilavastuse «Keeleuuenduse lõpmattu kurv» Johannes Aaviku tekstidest, koostaja ja lavastaja ikka Anu Lamp. Veel osaleb Kaspar Velberg 25. lennust, kel Artur Adsonina varuks peen ajastutunnetus ja vaatlusvaim.

«Elagu, mis põletab!» seadis ootused kõrgele, tänu eredale eelkäijale tekkis «Siuru õhtut» jälgides norimiskihkugi. Nimelt kippus pärast sündmustikku pidurdanud vaheaega vaataja vastuvõtuerksus raugema, näis, et liiga palju head korraga tahetakse publikule serveerida. Põhjus võis olla rühmatöö laialivalgumise oht või lihtviisiline esietenduse lavanärv. Ometigi on trupi maksimalism kiiduväärt. Püüdsin analüüsida, mida võinuks kärpida. Vahest Birkenruh’ romanssi, on ju Adsoni-Underi-Tuglase armupalanguid etendatud korduvalt, viimati Loone Otsa näitemängus. Kummatigi oli kirjavahetuse kolmikpalavik, kuhu nähtamatu neljandana imbus Elo, nakatav.

Nõnda vaagides ei raatsiks ma ise ka enam millestki loobuda. Alahinnata ei saa «Siuru õhtu» harivat missiooni, mis eestvedajale Riina Roosele iseloomulik. Kasutatud kirjanduse nimekiri kavalehel kannustab lugema. Siim Vahuri fotod siurulasteks kehastunud näitlejatest on stiilipuhtad.

Jaak Jürisson klaveri taga loob atmosfääri, valgus Ritšard Bukini kujundatuna veikleb kaunilt. Kõrvaltegelasi, kujutluses ja ilmsi, sugeneb Siuru maastikule mitmeid, näiteks Jaan Oks, Igor Severjanin, kupletist Narson. Tore on avastus, kuidas sündis sõna «kohvik»: vaste prantsuse café’le lendab Visnapuu huulilt muuseas meie sekka. Inspireeriv pärl on Laura Kalle uudissõnade laul. Lendleva vihjena sütitab Ella Ilbaku maandumine Gailiti süles ja üle õla heidetud ideesäde: kirjuta Ilbakust romaan! Kõrva torkab tõik, kuis Siuru jõulukuul 1917 korraks Postimehe üle võttis.

Sedalaadi lavakavade puhul on üha imetlusväärne, kuis pole midagi uut päikese all. Siuru murrangulisest sünniaastast 1917 ja vaid paari tegutsemisaasta intensiivsusest leiab õpetlikke ajaparalleele, erakondade jagelusest labase nalja ülekaaluni. Põneva poleemilise teemana mõjub kirjandusele esitatav kaasaja peegeldamise nõue, sellele vastanduv estetism ja erootika.

Esietenduse oksjonil müüdi väärika hinna eest maha Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse roosiistik «Väike Illimar», Piret Kalda naivistlik maal Siuru rühmitusest, Liisa Saaremäeli maal «Lamav akt» ja puändina Johannes Võerahansu 1934. aasta joonistus. 

Kõige olulisem on loomingu jäävus ja mälu hoidmine: Siuru kuldne lipp Nikolai Triigi ingliga lehvib sajand hiljem jälle, juhatades Eesti Vabariigi sünnipäevale rõõmsa sammukese lähemale. 

ARVUSTUS 

  • «Siuru õhtu 100»
  • Rühmatöö. Esietendus 23. septembril Estonia talveaias
Tagasi üles