Igatsus «kõigi kunstide ema» järele

Hetk lavastusest «Uncanny You». Foto: Ingel Vaikla

«Uncanny You» meeskond ei rääkinud meile mitte meediast, vaid kasutas tavaelus toimivat poliitilise retoorika ja meedia manipulatsiooni lavastuse ülesehitamise meetodina. 

Jäljendati maailma, nii nagu vanal heal Platoni ajal. Sama mudel kanti teatrilavale ja sellest tekkis erinevate korrutiste ja esitlemisviiside kaudu humoorikas pop-up’ide jada. Uudiseid sõdadest, pommidest ja surmadest esitati meeleolukalt. Isiklikku või ehk isegi inimlikku frustratsiooni ja kurbust aga muusika ja laulude kaudu. Just sealt on pärit ka mõiste pop-up metal, mille definitsioon sisaldab metal-muusika representatsiooni, selles mõttes, et päris metallimehed ei samastaks end laval ette kantud muusikaga. Tegemist oli sümboliga kurjale, hävingule ja inimese isiklikule hädale. Mis annaks seda edasi veel paremini kui päris kurjade ja kurbade meeste loodud muusikastiil. Siiski ei andnud lavastus ühtegi vastust, samuti puudus tegijate seisukoht.

Kokkuvõttes peab tõdema, et teatrieksperiment, kus oli väljakutseks kõikide kunstnike vaheline võrdne koostöö, tekitas keskmise kunstiteose, kus oli raske tegijate lähetkohta aduda. Video, heli, näitlemise, tantsimise, lavakujunduse, kostüümide ja teksti paljusus ei lubanud isegi mitte aimata, mis üldse kaalul on.

Kui «kõigi pommide ema» arendamine ja välja laskmine on nii pagana kallis, siis pole patt kurta, et see pomm puudutab ka väga paljusid inimesi. Jäi kõlama küsimus, kas kunst ei võiks olla midagigi pommisarnast – selge sõnumiga. Vähemalt püüelda sinnapoole, vähemalt puudutada natukenegi. Loomulikult meedia kaasabil. Et hommikul, kui joon kohvi ja söön muna, siis loen ajalehest, et midagi on toimunud. Midagi, mis mind ühtaegu köidab ja ärritab. See «kõigi kunstide ema».

ARVUSTUS

• «Uncanny You»
• Autorid ja lavastajad: Ann Mirjam Vaikla ja Lærke Grøntved
• Esietendus: 26. septembril Kanuti Gildi SAALis