Agu Pilt – kleidid staaridele

Esiplaanil kaks kostüümi Minskis toimunud NSVLiidu kosmeetikute võistluse Eesti naiskonnale (1986)

FOTO: Marko Kovalenko

Käesolev näitus on järg mullusele Harry Liivranna kureeritud heale näitusele Kastellaanimaja galeriis, kus olid peale Agu Pildi (1951–2002) akvarellide ja tema kujundatud raamatute eksponeeritud ka paar kostüümi.

Kuna mäletati tema viljakat tegevust Viru ja Olümpia hotelli varietee, hotelli Tallinn kabaree ning estraaditähtede (Els Himma, Marju Länik, Mait Agu jt) kostüümikunstnikuna, samuti ekstravagantsete moedemonstratsioonide ja show’de korraldajana Nigulistes (1997, 1998) ja klubis Nightman (2001), siis keskendus kuraator seekord kostüümidele ja kostüümikavanditele.

Nii saadi Tallinna Linnateatrist uhke kostüüm ja kavandeid 1970ndate ühe tuntuma filmirežissööri ning näitekirjaniku Rainer Werner Fassbinderi näidendi «Petra von Kanti kibedad pisarad» lavastusele toonases Noorsooteatris (1994, lavastaja Madis Kalmet) ning Charles Ludlumi näidendi «Irma Vipi saladuse» lavastusele (1993, lavastaja Mati Unt) sealsamas, samuti Friedrich Schilleri «Don Carlose» lavastusele Ugalas (2000, lavastaja Linnar Priimägi).

16 kostüümist on huvitavamad paar rohelise ja lilla kombinatsioonil põhinevat kostüümi 1986. aastal Minskis toimunud kosmeetikute konkursi osavõtjaile Eestist – üks art déco’likult geometriseerva joonisega ja metallkoonustega rinnapartiil, teine kaunistatud tohutu õiega. Üks hõbedaselt läikiv kleit vilksatas ka Niguliste moedemonstratsioonist tehtud filmis, mida saab näitusel näha. Valdavalt on säilinud kostüümid, mida on ilmselt peetud ka mõnel muul juhul kantavaks, ent neil on ikkagi Pildi armastatud sisselõiked varrukail ja külgedel, mis kajastavad keskaegse riietuse elementide kasutamist eelmise sajandi lõpukümnendite moes, või muud lõikeiseärasused.

Pilt oli alati moega hästi kursis ja talle meeldis juba 1970ndail sõbrannadele kleite kavandada. Tema kavandid on vaadeldavad iseseisvate taiestena, ta suhtus kavandisse nagu Natalie Mei või Pariisi art déco aegsed kuulsused sel alal, näiteks Erté (Roman Tõrtov, 1892–1990). Fantaasiarikas kostüüm võib praktikas mingil põhjusel teostamata jääda, kuid siis jääb järele vähemalt atraktiivne kavand.

Tema akvarellikunsti tippe olid kavandid William Shakespeare’i «Suveöö unenäo» tegelaste kostüümidele, seotud Kotka linnateatri lavastusega (1989). Need omandas koos rea muude töödega – näiteks suurepärased originaalillustratsioonid Wilhelm Hauffi «Muinasjuttudele», 1992 – kunstikoguja Tatjana Kolodzei, kes asutas 1991 USAs sihtasutuse Vene ja Ida-Euroopa kunsti toetamiseks, mida juhib nüüd tema tütar Natalja. Paraku on igatahes osa kunsti autori enese süül kaduma läinud. Tartu Kunstimuuseumis, mis korraldas 1991. aastal tema isikunäituse «Agu Pilt ad portas», on ilus komplekt kostüümikavandeid (1989) Aleksandr Zeldovitši fantastilisele filmile Isaak Babeli jutustuse «Loojang» ainetel (1991).

Esiplaanil kaks kostüümi Minskis toimunud NSVLiidu kosmeetikute võistluse Eesti naiskonnale (1986).

FOTO: Mark Kovalenko

Tore, et Harry Liivrand on nii energiliselt Agu Pildi pärandiga tegelema asunud. See väärib kindlasti edasitöötamist ja uurimist vajaks ka tema Moskva-aegne looming, kuni on veel elus kunstiinimesed, kellega ta 1980ndatel koos töötas. Pildi näitus annab, nagu ka tarbekunsti- ja disainimuuseumi äsjane näitus «Moemajaga ja moemajata», põhjust mõelda moe- ja teatrikunstnike loomingu säilitamisele. Kui tähtis on see ettekujutuse saamiseks ühe või teise ajastu elustiilist ja vaimsusest, näitasid Aleksandr Vassiljevi kollektsiooni suure publikuhuviga näitused Kumus. Maailma teatrimuuseumid on ikka pööranud suurt tähelepanu ka teatrikunstnike loomingu, sealhulgas kostüümi säilitamisele. Vähe sellest: karakteersemate kavandite järgi lastakse kostüüme rekonstrueerida.

Els HImma show-kostüümi kavandid (1980)

FOTO: Mark Kovalenko

Avara kunsti- ja üldse kultuurihuviga Agu Pildil oli palju inspiratsiooniallikaid. 1970.–80. aastad olid juugendstiili ja art déco avastamise aeg. Iseäranis viimase mõju on näha tema akvarellides, mille üheks kompositsioonielemendiks on sageli helkiv külmatooniline triibustik. Ta oleks kindlasti nautinud äsja Kumus avatud näitust «Kurja lilled. Eesti dekadentlik kunst». Kui see dekadentsi mõistet üpris avaralt tõlgendav väljapanek oleks ulatunud nüüdisaega, nagu ulatus maailmakunsti antiigist tänapäevani hõlmanud näitus «Melanhoolia» Pariisi Grand Palais’s 2005. aastal, oleks Agu Pilt kindlasti olnud oluline eksponent.

Praegu kirjutatakse palju queer art’ist. Huvitav, et see kunstile ammuilma omane kalduvus olla queer (imelik, kummaline), milleta tema elupeegeldus jäänuks ühekülgseks, avastati alles postmodernistliku ajastu saabudes. Agu Pilti oleks teema kindlasti köitnud, ehkki ta ise polnud isiksusena minu meelest sugugi queer. Ta oli lihtsalt kunstnik.

Agu Pildi moenäitus «Homohetero II. Kostüüme ja kavandeid 1979–2001» Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis 4.09.–7.10.2017. Kuraator Harry Liivrand.

Tagasi üles