Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vikerkaar loeb. Üksikisiku valikud ja võimalused allakäigu ajastul

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ernst Jünger I maailmasõja päevil sõdurimundris. | FOTO: Klett-Cotta Verlag

On aegu, mil küsimus «kuidas kõik nii valesti läks?» tundub kõige põletavama probleemina inimkonna ajaloos. Aastad 1918–1939 olid üks selline periood, mil I maailmasõja mõttetud tapatalgud, sõjaeelsete aristokraatlike riigikordade lagunemine, sotsialistlik revolutsioon, majanduskriis ja natsismi tõus tekitasid suures hulgas eurooplastes tunde, et vana maailm nende ümber laguneb ja pole kaugeltki kindel, et uus tuleb parem kui vana. Läänemaailma allakäigust sai kinnisidee. Ent isegi kui suur osa vaimuhiiglastest, alates T. S. Eliotist kuni Walter Benjamini, oli veendunud, et «aeg liigestest on lahti», lahknesid selle protsessi põhjuste seletamisel arvamused.

Ühtedele mõtlejatele (nende hulka kuulus enamik revolutsioonilisi sotsialiste) oli läänemaailma allakäik eeskätt inimhingeväline, konjunkturistlik protsess. Inimesed ise võisid tahta küll parimat, aga ühiskondlikud jõud, võimuahned poliitikud või kapitalistlik, külmale tehnoloogilisele progressile ja hingetule tarbimisele suunatud majandussüsteem tõukasid ühiskondi oma loomulikult teelt kõrvale jõuga, millele ei suutnud ükski indiviid vastu seista. Sellistes teooriates peitus veel lootus paremale homsele, kui vaid süsteemides peituvad kallutatud jõud elimineerida.

Teised nägid Jean Jacques Rousseau'lt ja Thomas Malthuselt inspiratsiooni leides probleemina modernsust kui sellist, tsivilisatsiooni, mis on tekitanud ebavõrdsust, materialismi, ebaloomulikke vajadusi ja loonud inimestes eksliku usu omaenese kõikvõimsusesse, eraldatusesse loodusest ja ligimestest ehk teisisõnu uhkuse ja upsakuse, mis saigi viia ainult sõja ja üldise kaoseni.

Need lood vastustasid – ilmselt õigustatult – I maailmasõja eel lahvatanud progressivaimustust, uskumist, et inimkonna ajalugu on peaaegu vääramatu marss üha täiuslikuma, teaduse ja sõjatööstuse arengust kannustatud ühiskonnakorralduse poole. Samas tõstis neis lugudes pead ka üha suurem skeptilisus massiühiskonna suhtes, kus tsivilisatsiooni esile kutsutud võikaid tunge nähti eriti kiiresti paljunemas. Demokraatia potentsiaalile ei tähendanud see head (siin on hea näide prantsuse katoliiklik natsionalist Charles Maurras).

Kolmandad pidasid allakäigu põhjustajaks eurooplaste sisemise autunde hävimist bioloogiliste kahjurite tõttu. Nemad nägid ohtu valgete inimeste aina sagedasemas lävimises «primitiivsete rahvastega», kes ei olnud olemuslikult võimelised oma kirgi taltsutama ning hoidma alal korda tagavaid väärtusi nagu rüütellikkus või ratsionaalsus. Kui teatud hulk kriitikuid (näiteks antropoloog Georges Montandon) võtsid selliste «bioloogiliste trendidega» vastanduses passiivse las-minna-hoiaku, siis teised hakkasid mõtlema, kuidas kahjurrassidest vabaneda. Siin tuleb esmalt ilmselt meelde Adolf Hitler.

Kõige huvitavamad allakäigujutlustajad olid ilmselt aga need, kellele langus polnud mitte ajalik, vaid metafüüsiline nähtus, inimhinge moraalselt viledaks kulumine, mis oli paratamatu, peatamatu ja ettemääratud, kultuurilise organismi loomuliku eluea lõppu jõudmine. Oswald Spengleri «Õhtumaa allakäik», kus ta võrdleb Euroopa dekadentsi Kreeka-Rooma tsivilisatsiooni langusega, on selle maailmavaate kõige jõulisem näide.

Viimaste hulka kuulub ka Ernst Jünger, kelle äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud mõistujutt «Marmorkaljudel» maalib müütilise pildi harmoonilisest pastoraalühiskonnast, mis langeb türanliku Metsaülema võltslubaduste ohvriks ja kulmineerub lõpuks sõja, tapmiste ja koonduslaagritega. 1939. aastal kirjutatud lühiromaani on tõlgendatud sageli õhkõrnalt varjatud natsismikriitikana ning mitte alusetult. Romaani minategelane on rüütel, kes võitleb kohusetundest ja janunemisest tõeliste kogemuste järele sõjas, mis luhtub ning mille järellainetustest tekib üleüldine segaduse ja hirmu õhkkond, mis omakorda tekitab võimaluse Metsaülema võimule tulekuks. Paralleelid I maailmasõja ja Weimari vabariigi hukuga on ilmsed.

«Marmorkaljude» kangelase arengut võib vaadelda kui Jüngeri eneseanalüüsi. Olles kirjutanud ühe mõjukaima I maailmasõja sõdurikogemust kirjeldava mälestusromaani «Terastorm», mida paljud kriitikud on pidanud sõda õõvastavalt estetiseerivaks ja heroiseerivaks, tõmbus Jünger 1930. aastatel iseendasse ja distantseeris ennast natsirežiimist. Kui Jünger oli putukauurija, siis romaani peategelane huvitub botaanikast ja vaatleb enda ümber toimuvat ühiskondlikku kollapsit samasuguselt distantsilt, kui ta vaatleb ja klassifitseerib oma taimi. Linnaeusest vaimustuv naturalist hindab eelkõige korda, mida ta näeb inimeste seas traditsioone austavas aristokraatias ja loodusega kooskõlas eksisteerinud eluviisis, mille Metsaülema saabumine hukutab.

Uue sõja saabudes saab peategelane lohutust pealtnäha kärbunud ja haleda vürst Sunmyra õilsat surma jälgides; ta leiab Sunmyra nülitud pea koonduslaagrit meenutavalt Köppelsbleeki välult ning järeldab tema näol naeratust tajudes, et vürst ei ole andnud voli üldisele hirmutundele, mis Metsaülema ajastut iseloomustab. Siis tõotab peategelane: «Ja nii nagu kutsub enda järgima üllas eeskuju, nii tõotasin ma tolle pea ees endale, et edaspidi ma pigem hukkun üksi nagu teised vabad inimesed, kui võidutsen koos sulastega.»

Allakäigu ajastul ei pruugi ühelgi üksikinimesel olla suutlikkust üldisele ajaloo kulgemisele vastu hakata, küll aga on võimalik jääda orkaani keskel inimeseks ja mitte lasta ennast kaasa haarata hirmust. Kuidas selles valguses tõlgendada Jüngeri tegutsemist Kolmanda Reichi ajastul, kus ta peale türanniat hukka mõistva «Marmorkaljude» kirjutamise osales kaptenina Pariisi okupeerimisel, on muidugi lugeja enda otsustada.

Aga «Marmorkaljude» müütiline toon viitab siiski, et Jünger ei kirjutanud üksnes ühiskondlikku allegooriat, vaid midagi üldistusjõulisemat. Romaanis esitab Jünger nägemuse allakäigust, mis ei ole omane mitte ainult saksa ühiskonnale 1930. aastatel, vaid inimkonnale üldiselt, üldise seaduspärana, nii nagu lillede närtsimine nende eluea lõpul või lehtede langemine puudelt sügise saabudes. See allakäik ei ole põhjustatud tehnoloogiast, kapitalismist või moodsast tsivilisatsioonist, vaid paratamatust moraalsest segadusest, mis kaasneb muutustega, traditsioonide unustamise ja korratuse tajumisega enda ümber.

Juba enne Metsaülema saabumist on ühiskonnast kadunud mõõdutunne, väikesed tülid paisuvad tapatalguteks, andamikogumised eskaleeruvad talupoegade mässuks, surnuid mattes ei suudeta järgida rituaale ja ülevad luuleread degenereeruvad madalaks jauramiseks ja juubeldamiseks. Inimesed otsivad väljapääsu korratusest kas mingist minevikulisest kuldajast või siis revolutsioonilises utoopiast, see aga ainult võimendab allakäiku, sest et elatakse «kas kadunud aegades või kaugetes utoopiates, samal ajal kui hetk kaob käest».

Sellises olukorras mõjub Metsaülem kui «häirimatu vaikus tsükloni keskel», pakkudes ühe käega uut korda, mis võiks segaduse ajastu viimaks lõpetada, ning õhutades teise käega veel rohkem üldist hirmu, mis iha korra vastu ainult suurendab.

Jüngeri kirjeldus totalitarismi võlust segaduste ajastul on veenev, küsimus on vaid selles, kas see allakäiguspiraal on nii paratamatu, justkui loodusseadusena inimloomusesse sisse kirjutatud, nagu «Marmorkaljude» botanist seda kirjeldab. Kas ainukene alternatiiv resigneerumisel, languse ja sõja ja suremise vaatlemisele esteedist loodusteadlasena, on «unistada võimust ja ülemvõimust» ning paratamatult muutuda osaks probleemist?

Siseemigratsioon, nii nagu Jünger seda 1930. aastatel praktiseeris, võib tunduda õilsa ja suveräänse valikuna aristokraadile, kes tajub ohtu muutuda kurjuse vastu võideldes kurja enese sarnaseks. Aga kui allakäigu põhjusi näha inimloomuses eneses, mitte ajastus, ühiskonnas või muus «asjaolude kokkulangemises», siis pole ime, et ka ajaloo kulgu hakatakse nägema samaväärselt apokalüptilistes toonides: «Inimeste elukorraldus sarnaneb ses mõttes kosmosega, et aeg-ajalt tuleb talle tuli otsa panna, et ta uuesti sünniks». Mitte kõik ei taha olla sirgeselgsed kangelased tulelõõmaga lõppevas tragöödias.

***

Ernst Jünger «Marmorkaljudel» | FOTO: Raamat

Ernst Jünger

«Marmorkaljudel»

Tõlkinud Katrin Kaugver

Loomingu Raamatukogu 2017

104 lk

Tagasi üles