Filmimuuseumis saab kino

Filmimuuseumi püsinäitusel «Duubel üks» võtab vaatajat vastu hiiglaslik reproduktsioon Eduard Viiralti graafilisest lehest «Kabaree». Aga sellel sadade tegelastega pildil on peidus kümned ja kümned eesti filmide kangelased.

Võtke aega ja vaadake, kas leiate nad kõik üles. Aga Viiralti «Kabaree» ise on ju oluline motiiv Rein Raamatu animafilmis «Põrgu» (1983).

Filmimuuseum asutati õigupoolest juba 2006. aastal, aga Maarjamäel Orlovi lossi külje all modernistlikes roosteplekistes majades (BOA Arhitektid) avati see alles eile. Püsinäitus «Duubel üks» on ka moodne: mõned silmatorkavalt museaalsed asjad on klaasi taga, aga paljude eksponaatide puhul saab ise käed külge panna. Nii saab kätte selle päris elamuse ja õpib filmitegemise kohta palju rohkem kui lihtsalt, käed seljal, läbi jalutades.

Kuraatoritel oli plaanis luua ekspositsioon, mis ei tutvusta lihtsalt (Eesti) filmiajalugu, vaid viib vaataja käekõrval läbi filmi valmimise protsessi – alates ideest ja stsenaariumist kuni esilinastuse ja kriitikute hinnanguni. «Maailmas on palju filmimuuseume, aga mitte eriti palju selliseid, kus räägitakse filmist läbi selle tegemise protsessi,» ütles üks näituse kuraator, kunstnik Katrin Sipelgas. Tutvustatakse kõiki neid, keda kinolinal ega festivalipoodiumil kunagi ei näe, kuid kelle töö on filmi valmimiseks sama oluline kui näitlejatel või režissööridel.

Kas teate, kes on kõik need tegelased, kelle nimed jooksevad filmi tiitritest läbi siis, kui kinos tuled juba süttivad ja inimesed end minekule seavad? Best boy, gaffer, dolly grip ja kõik teised? Muuseumis jooksevad ühel monitoril ainult tiitrid, aga näpuga suvalist ametinimetust tonksates avaneb definitsioon. Huvitav ja kasulik.

«Kõikide ametite väljatoomine on hästi oluline. Aga keegi ei näe monteerijaid, grimeerijaid, helirežissööri, valgustajaid ja paljusid teisi oma tööd tegemas,» rääkis Sipelgas. «Kõige olulisem on see, et muuseum kõnetaks eesti filmitegijaid!» Ekspositsiooni panustasid paljud eesti filmitegijad. Sipelgas on üks neist, ta on olnud kunstnik filmides «Jan Uuspõld läheb Tartusse», «Polli päevikud», «Puhastus», «Sangarid» ja paljudes teistes. «Mul on väga mõnus seda ekspositsiooni teha, sest ükski kord saan ma tööd tehes kanda kleiti, sukkpükse ja kingi – võtteplatsil oled sa ju kummikute ja mustade riietega!» rõõmustas Sipelgas. Kleit tema seljas särab rõõmsalt ja päikesekollaselt.

Filmimuuseumis, nagu eeldada võib, on hästi palju monitoridel liikuvaid videopilte. Enamiku tutvustavaid videotekste on sisse lugenud näitleja Sergo Vares. Olen koos kõigi teiste muuseumikülastajatega väga tänulik väikese taimeri eest, mis tiksub iga video nurgas. Nii on täpselt näha, kui palju on video algusest juba möödunud ning kui kaua see üldse kestab. Mitte nagu mõnel kunstinäitusel, kus astute pimedasse boksi, kus jookseb kunstniku videoprojekt, ja pole õrna aimugi, kas selle kogukestus on kolm tundi või viis minutit.

Teist sorti liikuvad pildid jooksevad interaktiivsetel seadmetel, kus igaüks võib proovida filmi montaaži, helindamist või siis kasvõi «Kevadele» uue treileri kokkupanemist. Kuna näituse avamisele eelneval päeval puuduvad veel juhised nuppude ja kangide liigutamiseks, siis ei saa ma ülesannetega kuigi hästi hakkama – lahendust ei leia nii intuitiivselt, kui oodata võiks.

Palju intiimsem ja ajakirjanikule arusaadavam on filmimuusika installatsioon. Külastaja istuks nagu rongivagunis, mille akana tagant möödub maastik. Nagu film. Ja sinna juurde saab klappidest kuulata eesti heliloojate loomingut. Kui veel pink vaikselt loksuks ka,  tõkkadi-tõkk, tõkkadi-tõkk, oleks mõnus hea muusika saatel tukkuda.

Filmikunsti kuninganna mängufilmi kõrval on näitusel tugevalt esindatud selle pahatihti glamuuriajakirjanduse poolt Tuhkatriinu rolli jäetud, kuid sellest hoolimata sama olulised ja ilusad õed dokumentaal- ja animafilm. Üks eksponaatidest on eriti võluv: ümmargusel ekraanil näeb, milline on kuulsate – tegelikult muidugi maailmakuulsate – eesti animakunstnike käekiri. Vaataja silme all ilmuvad Priit Pärna, Ülo Pikkovi jt joonistatud figuurid. Ekraani all on ligi poolemeetrine ports paberit: need pärinevad eesti viimasest paberile joonistatud animafilmist «Lotte ja kuukivi saladus» (2011). Sellest portsust kaadritest aga sündis vaid kolmeminutiline filmilõik.

Näituse teise korruse võtavad enda alla suured masinad. Väljapanek «Rongi oodates», mille kuraator on teatrikunstnik Liina Keevallik, koosneb nutikatest seadeldistest, millega tekitati liikuva pildi illusioon 19. sajandil. Kõiki neid peaks vaataja ise proovima. Ja lõpuks, nagu väljapaneku nimi vihjab, sõidab jaama rong. 1896. aastal demonstreerisid kinematograafi leiutajad Lumière’id oma kuulsat lühifilmi rongi saabumisest jaama. Legendi järgi põgenes paanikas publik siis saalist, kartes, et vedur kohe linalt rahva sekka sööstab. Mõned ajaloolased küll kipuvad seda lugu ümber lükkama, aga mis oleks üks filmimuuseum austusavalduseta ühele filmikunsti legendaarsele stseenile?

Peale põhiekspositsiooni on filmimuuseumis ka ajutiste näituste saal. Just praegu võib seal vaadata Arvo Iho fotonäitust ««Stalkeri» võtted Eestis ja Tsooni järelelu». Ning mis oleks filmimuuseum ilma kinosaalita? Seegi on olemas, 200 maitsekas hallkollases värvilahenduses mugava tooliga.

Filmimuuseum

• Avatud teisipäevast pühapäevani kell 10–18. Pilet 8 eurot, sooduspilet 6 eurot
• Pirita tee 56 (bussipeatus Maarjamäe, bussid 1A, 5, 8, 34A, 38)
• Näitus «Duubel üks»
• Peakuraator Maria Mang, kuraatorid Jaak Kilmi, Katrin Sipelgas ja Liina Keevallik
• Meeskond Katrin Maimik, Lauri Laasik, Tristan Priimägi ja Mait Laas, seinatekstid Kristiina Davidjants, kujundus Tarmo Piirmets (PINK)