/nginx/o/2017/10/05/7173151t1hde69.jpg)
Sirje Helme on rahul, sest peale selle, et Eesti Kunstimuuseumi alluvuses oleval viiel muuseumil – Kumul, Kadrioru kunstimuuseumil, Mikkeli muuseumil, Nigulistel ja Adamson-Ericu muuseumil – läheb aina paremini, hakkab tema juhitud Eesti Kunstimuuseum Eestist välja, rahvusvahelisele kunstiareenile murdma.
Alanud sügisel ja uuel aastal korraldatakse maailma kunstipealinnades Roomas, Pariisis, Washingtonis, Brüsselis, Moskvas, aga ka Pransusmaal Nantesʼis ja Jaapanis Okuni pühamus seitse näitust, sisuks 20. sajandi ja nüüdisaegne kunst. Just täna, reedel sõidab Sirje Helme Rooma, et teha viimased ettevalmistused Konrad Mäe suurnäituse avamiseks esmaspäeval, 9. oktoobril.
Eesti Rahva Muuseumi avamine Tartus pole Eesti Kunstimuuseumi külastatavust mõjutanud. «Kui vaatame üldist pilti Tallinnas, siis mõjutas meid Lennusadama avamine ja kindlasti mõjub järgmisel aastal Eesti Ajaloomuuseumi uue kompleksi avamine Maarjamäel. See tuleb eelkõige turistide, eriti lõbusõiduturistide arvelt, sest kuna meil pole võimalik sõita muuseumide juurde mööda Weizenbergi tänavat, tuleb teha pikk tiir üle Laagna tee, mis teeb teekonna 15–20 minutit pikemaks. Turismifirmadele tähendab see suurt aja- (s.o raha-) kaotust,» selgitab Sirje Helme, kes juhib 2009. aastast Eesti Kunstimuuseumi.
-Sirje Helme, kuidas Eesti Kunstimuuseumil läheb?
Ei julge ära sõnada, aga läheb tõusvas joones. Üha rohkem pöörame tähelepanu publikuprogrammidele, eri sihtgruppidele, haridusosakonnad otsivad uusi formaate ja tegutsemisviise. Kahtlemata kasvatab see ka publikuarvu. Eelmise aasta külastajate koguarv oli umbes 330 000 inimest. See mõjub positiivselt ka tulule.
Arvan, et meil on väga hea näituseprogramm. See tähendab, et me ei lähtu siiski vaid publikumenust, sest see ei pruugi alati tähendada kõrget, muuseumile sobivat taset, mis omakorda tähendab, et respektaablid muuseumid ei laenaks meile oma töid ning näiteks näitusi, nagu praegu Kumus avatud saksa ekspressionistid («Saksamaa metsikud. Die Brücke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid», avatud Kumus 14. jaanuarini – H. S.), me teha ei saaks.
Muuseum lähtub oma missioonist, mis pole ainult paberil. Näitusetegevus on ju vaid üks, kuigi kõige silmapaistvam muuseumi tegevuse osa. Enamik muuseumi tegevusest on paraku avalikkuse eest varjul. Näiteks uurimistegevus, mida nõuavad meie suured kogud, ja ka näitused, sest ilma eelneva uurimistööta ju näitusi, eriti ajaloolistest perioodidest, teha pole võimalik. Muuseum vajab ja peab ka ise kasvatama kunstiajaloolasi. Praegu on meil spetsialistidega hästi kaetud nõukogude periood, kuid puudust tunneme möödunud sajandi alguperioodi uurijatest. On oluline, et meie legendaarsele Mai Levinile järgneksid väärikad ja kõrgesti haritud järeltulijad.
-Miks peab kunstimuuseum sellega tegelema, kas see pole ülikoolide kohustus?
Eesti on nii väike, et see on meie ühine kohustus. Meie huvi on tihti pragmaatiline, sest igale näitusele eelneb kas lühem või põhjalikum uurimistöö. Kuid meie kogud on suured, selles kajastub meie kunstiajalugu ja kõik perioodid vajavad häid spetsialiste, seega katab uurimistöö palju suurema ala kui vaid meie pragmaatiline huvi näituste tegemiseks.
-Mainisite nõukogude aega. Meelelahutusmaailmas on see populaarne, kas see väljendub kuidagi näituste külastatavuses?
Stalinistlik impressionistide näitus («Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel» 2016. aastal Kumus) oli meil tõesti väga hästi külastatud.
Just selle näitusega seoses mäletan ühe rahuloleva inimese kommentaari: «Ma sain kõigest aru. Ilusad pildid olid.»
Ega stalinistlik retoorika rumal olnud, vastupidi, see oli väga hoolikalt välja töötatud. Jutustus õnnest on jutustus õnnest. Kui vaataja näeb stalinistlikke töid, siis ta näeb õnnelikku maailma – maalidel toimub tegevus alati päiksevalguses, kusagil on tulevikku suunavad märgid, nagu näiteks kraanad, noored emad, väiksed lapsed; ühesõnaga, maalidel pole ühtegi negatiivset märki.
Kui nende kõrvale panna tänapäeva kriitilise vaatenurgaga kunst, mis ei halasta kellelegi, sest kriitiline hoiak on tänase kunstivälja osa, siis tõepoolest ei leia neist töödest mitte ainsatki märki sellisest lihtsameelsest õnnekäsitlusest.
Stalinistliku perioodi kohta kasutatakse väljendit «muinasjutt õnnest». Muinasjutud on muinasjutud.
-Kas on mingi periood või mõni kunstnik, kelle kohta Eesti Kunstimuuseumi kuraatorid tunnistavad, et publik tahab, aga oleme kõiki töid mitu korda näidanud?
Ühelt poolt on meie kogudes töid, mida pole näitustel peaaegu aastakümneid näidatud. Üks meie eesmärke on teadmiste baasi laiendamine, näidata, et Kristjan Raua, Eduard Wiiralti, Nikolai Triigi, Konrad Mäe kõrval on meil teisigi suurepäraseid kunstnikke, et nende nimede taga on lai ja paljuski veel uurimata ala, kuhu tihti lisanduvad huvitavad ja ootamatud detailid. Mis tööd näitusele valitakse, on siiski kuraatori otsus.
Teisalt on tõsi, et meil tihti ringlevad näitustel 19. sajandi lõpust kuni 1940. aastani ühed ja samad tööd ning kunstnikud. Kuid selleski pole midagi halba, sest nad asetatakse eri näitustel erinevatesse kontekstidesse, uue koosluse kaudu luuakse hoopis uus tähendusväli. Näiteks praegu Kumus avatud dekadentsinäitusel («Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst», avatud 25. veebruarini) on üleval paar tööd, mis on olnud hiljuti eelmistel näitustel, kuid nüüd kõnetavad nad vaatajat hoopis teisel viisil. Kunstiajalugu pole üks sirge joon, vaid tihe dünaamiline võrgustik.
Eesti kunstipärand on võrreldes Euroopaga väike, lisaks ju laiemalt tundmata. Eesti kunstipärandi tutvustamiseks tuleb veel väga palju tööd teha. Rooma näitusega panustame praegu eeskätt Konrad Mäe nimele, et teda kilbile tõstes näidata geniaalsuse ja originaalsuse võimalikkust ka kaugel metropolidest.
-Konrad Mäe Rooma näitusega seoses olen kuulnud kriitikat, et jälle viiakse Mägi Euroopasse, aga kus on meie kaasaegne kunst.
Muuseumid töötavad üldjuhul teiste muuseumidega koos, galeriidel on võimalus kaasaegset kunsti kiiremini ja n-ö kuumemalt tutvustada. Siiski ei saa öelda, et Eesti Kunstimuuseum poleks teinud või ei planeeriks kaasaegse kunsti näitusi. Septembris avati näitus Brüsselis BOZARis, kuraatoriks Eha Komissarov, järgmisel aastal kureerib kaasaegse kunsti näituse Nantes’is Kati Ilves. Oleme tegelenud ja tegeleme ka praegu Jaan Toomiku loominguga. Aga see pole lihtne, sest surve kõikidele kaasaegse kunsti muuseumidele on väga tugev.
-Suurem kui vanema perioodi muuseumidele?
Seda ei saa nii öelda, sest surve on erinev ja probleemid erinevad. Näiteks meie saksa ekspressionistide näitusel on mitu tööd, mille siia saamine oli väga suure küsimärgi all, sest nende maalide soovijaid oma näitusele oli mitu.
-Koostöös Eesti Kunstimuuseumiga avatakse sel ja järgmisel aastal seitse näitust väljaspool Eestit. Mida see tähendab?
Kui alustasin Kumus tööd, siis oli üks eesmärke kujundada sellest muuseumist rahvusvahelise haardega organisatsioon. See pole olnud kerge, sest tegelikult olime ju väikese riigi tundmatu muuseum. Pärast Kumu avamist saatsime välja hulga kirju, kus teavitasime uuest muuseumihoonest ja oma soovist koostööks. Esimestele välja saadetud kirjadele olulisem vastus tuli Pompidou keskuselt Pariisis, nad olid väga avatud, sõbralikud ja ka uudishimulikud. Nad koostasid meie jaoks näituse prantsuse sürrealistlikust fotograafiast («Tegelikkuse sabotaaž. Sürrealism Euroopa fotokunstis 1922–1947», avatud 30.10.2008–11.1.2009.). Selliseid ekstra näitusi on kallis teha ja ka kallis endale lubada, kuid see oli äärmiselt tähtis meie jaoks. Meeldiv oli see, et pärast Kumu külastust Pompidou kolleegide poolt otsustati näituse honorari oluliselt vähendada.
See, milliste muuseumidega suheldakse ja mis on selle suhtluse tulemus, määrab paljuski muuseumi usaldusväärsuse. Seetõttu oli oluline, et Pompidou keskusele lisandusid muuseumid, nagu Viktoria ja Albert Londonis, Vene Muuseum Peterburis, Joan Mirό keskus jne. Tänaseks on meil palju partnereid ja oma muuseumi CV väljanägemine pole enam asi iseeneses. Kuid ilma eelneva tegutsemiseta poleks me ilmselt jõudnud niikaugele, et alustada Michel Sittowi «kojutoomise» projekti.
-Kas meil on üldse midagi maailmale pakkuda?
Meil on rahvusvaheliselt huvi pakkuvat kunsti küll, näiteks nii klassikalise modernismi kui sõjajärgsest perioodist, mis mõlemad pakuvad võrreldes Euroopa kultuuripildiga oma, kohalikku versiooni modernismist. See, et Konrad Mägi on väga hea kunstnik, pole ainus põhjus näituste korraldamiseks. Oluline on see, et kasutades Euroopas kogetud-nähtud modernismi kunstikeelt, lõi ta iseenda universumi maalikunstis, eripärase ja sõltumatu. Seda uuritakse, selle vastu tuntakse huvi, see on meie kunsti täiendus suurele narratiivile ja ka rahvusvaheliselt äärmiselt huvipakkuv.
Lääne neoavangardist erinev on ka meie 1960.–70. aastate vahetus oma popkunsti ja kontseptuaalse kunstiga. Kõik oli erinev: taust, keskkond, võimalused, mõtteviis. See on osa läänelikust kultuuripildist, aga ta on teistsugune ja sellisena tuleb seda aega käsitleda.
Meil on oma vaade metropolidega võrreldes nihestatud lähikunstiajaloole, ja see ei ole ainuüksi meile huvitav. See on kild suuremast pildist, ja vajalik kild. Kui suudame sellega väljapaistval tasemel töötada, toetab see omakorda kaasaegse kunsti võimalusi muuseumide tasemel.
-Mis neist välisnäitustest teile kõige kaalukam on?
Muuseumi kolm vaala on kõigepealt oktoobris avatav Konrad Mäe näitus Roomas Galleria Arte Modernas, seejärel jaanuaris Washingtonis Rahvusgaleriis avatav näitus «Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades», mis avatakse juunis ka Kumus. Aprillis avatakse Musée dʼOrsays kolme Balti riigi ühisnäitus eelmise sajandi alguse kunstist «Sümbolism Balti riikide kunstis». Ka see näitus jõuab oktoobris meie muuseumisse.
Meie järgmise aasta suursündmuseks ongi Michel Sittowi maalide näitus. Üks põhjus oli, et tema personaalnäitust pole kunagi korraldatud, ja seetõttu tekitas idee rahvusvaheliste spetsialistide huvi. Teine ja olulisem põhjus muidugi see, et Michel Sittow, tipptasemel meister Euroopa kunstiajaloos, on pärit Tallinnast ja siin ka suri, olles vahepeal Euroopa õukondades hiilgavat karjääri teinud. Tema päritolu on eri muuseumides erinevalt märgitud, kuid see näitus peaks ta koju tagasi tooma. Sittowil on säilinud vähe töid, kuid suurem osa on väga tuntud muuseumide püsiekspositsioonides, mis samuti näitab kunstnikutaset, kuid mida seetõttu on ka keerulisem laenata. Selle näituse ettevalmistus on võtnud viis aastat, kui mitte rohkem.
Teha modernistliku kunsti näitus, mis on Eesti, Läti ja Leedu ühisnäitus, Musée dʼOrsays Prantsusmaal, modernismi südames, on fantastiline võimalus kirjutada oma kunst Euroopa kunstiajalukku, sest ta mitte ainult ei kuulu sinna, vaid esindab ka kõrget taset. Paraku siis, kui pärast Teist maailmasõda n-ö kirjutati valmis Euroopa modernismi ajalugu, olime meie hoopiski olematud. Järgmise aasta aprillis avatav näitus püüab sekkuda metropoli ja perifeeria vahelistesse standardarusaamadesse ja tõestada, et Pariisist eemal loodud kunst oma jõulise omapäraga on võrdne partner Euroopa modernismi ajaloos. Sama eesmärk on Konrad Mäe näitusel. Nimetatud suurnäitused jõuavad uuel aastal Kumusse.
-Kuidas kunstiteosed tänapäeval liiguvad?
Hästi erinevalt. Ameerikast tulevad tööd lennukiga, aga meie senise praktika kohaselt ikkagi autotranspordiga. Kui on väga väärtuslikud teosed, reisivad nad eri sõidukitega, mitte korraga ühes autos. Mõned muuseumid nõuavad, et nende näitusesaatja teeks reisi samuti autos kaasa, kuid see pole üldine nõue. On nõutud ka relvastatud saatjaid, mis Eestis siiski lubatud pole.
Tööd sõidavad ekstra selleks ehitatud autodes, millel on ranged nõuded ning litsents kunstiteoste vedamiseks. Ka teoste pakkimine on rangelt reglementeeritud. Tegu on tihti väga hinnaliste veostega ning turvalisus peab olema tagatud, sellest pole huvitatud mitte üksi muuseumid, vaid ka kindlustusfirmad.
Aga algab ikka kõik läbirääkimistest ja sellele järgnevast pikast protseduurist, mille käigus kontrollitakse tulevase näitusepaiga sobivust, temperatuuri, niiskust, turvalisust, vormistatakse nn teose passid, millel on detailne kirjeldus teose säilivusest. Sellega tegelevad paljud inimesed. Näitus, mis avatakse publikule, on jäämäe tipp.
-Kas mõni töö on jäänud protsessi keerukuse tõttu näitusele minemata/tulemata?
Sellepärast mitte. Kuid alati on probleem teostega paberil, eriti pastellidega. Nad ei kannata eriti transporti. Kui on mõni probleemne teos, on otsustav konservaatori ja peavarahoidja arvamus.
-Üks Eesti Kunstimuuseumi ülesandeid on säilitada väärt kunsti tulevastele põlvedele. On teil jõudu osta uusi töid?
Kes ei ütleks, et raha pole juurde vaja, meilegi meeldiksid suuremad ostusummad. Meil on väga hea kaasaegse kunsti kogu, sest kui kultuurkapital taasloodi, siis otsustati, et igas kvartalis eraldatakse nii Tartu kui ka Eesti Kunstimuuseumile uue kunsti ostmiseks kindel summa. Toona oli see fantastiliselt suur summa, kuid praegu saab selle eest kaks-kolm tööd kvartalis, vahel vaid ühe. Tööde hinnad on lihtsalt nende aastate jooksul mitmekordistunud. Eriti noorte kunstnike hinnad.
-On need õigustatud?
Turg on turg. Kui kunstnik ütleb, et see on tema lõplik hind, siis pole midagi teha. Teose ostmine on alati väga pikk protseduur, kõigepealt uurimegi välja võimaliku hinna, siis saame otsustada, kas teeme edasi tööd või loobume.
Kümme aastat tagasi ostsime korraga viis-kuus teost, mäletan, et need arutelud olid alati üsna ägedad. Nüüd on meil pikk nimekiri ootamas, kust saame korraga välja valida üks-kaks teost. Teisalt annab see meile võimaluse vaadata asju perspektiivis, ütleme, et emotsiooniostud jäävad nii ära.
Kulka raha eest ostame kaasaegset kunsti, lisaks on meil pärandiost, mis sõltub otseselt sellest, mis turule tuleb. Sellel aastal oleme teinud kaks ostu päris suure summa eest, sest meie omatulu oli hea ja otsustasime vaba raha kunstiteoste ostuks kasutada.
Kui räägime töödest, mis maksavad näiteks 60 000 – 70 000 eurot, siis me ei ole kahjuks enam konkurentsis. Kuid paljud inimesed pakuvad meile enne galeriimüüki andmist töid, ja see on meile oluline. Äsja ostsime ühe maali, mida omanik oli meie jaoks hoidnud. See oli päris märkimisväärne summa, aga otsustasime, et see töö peab olema Eesti Kunstimuuseumis.
Meile soovitakse ka töid kinkida ning pärandada. Oleme sõlminud kokkuleppeid, näiteks saab muuseum tulevikus ühe väikese väärtusliku eelmise sajandi alguse modernismi kogu omanikuks. Teosed on praegu küll omanike seintel, kuid pärast nende lahkumist tuleb kogu meie valdusse. Ootamatult tuli meie valdusesse kingitus Saksamaalt, kaks väärtuslikku Pezoldi akvarelli. Lisaks kingib meie sõprade selts meile igal aastal ühe töö.
-Mis on praegu maailma muuseumites kuumad trendid?
Üks selgemaid trende on publiku hõivamine ja seda mitte ainult läbi kunsti, vaid kasutatakse üha rohkem meelelahutuslikke elemente. Hea kohvik on tänapäeva muuseumis elementaarne, aga välja tuleb mõelda ka kõikvõimalikke elamusprogramme. Eriti meeldivad programmid, kus on võimalik ise kätt külge panna, midagi ise teha. Midagi pole parata, entertainment tuleb väga kõvasti muuseumidesse.
Huvitav on jälgida, kuidas 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus pakub taas huvi. 1990ndatel, aga ka hiljem oli näiteks väga trendikas nõukogude kunst ja stalinistlik esteetika. Seda muidugi eeskätt lääneriikides, kes midagi sellist enne näinud polnud.
-Kes on praegu kõige kuumem nimi, keda tahetakse näitustele saada?
20. sajandi algusest tulevad endiselt kuumad nimed. Viinis oli hiljuti väga suur Egon Schiele näitus, mis oma mõjuvusega murdis inimeste südameid. Ma ei kujuta ette, mida muuseum oleks nõus maksma, et tema näitust Tallinna tuua. Kardetavasti seda siiski niipea loota ei saa, ja mitte niivõrd raha pärast, vaid seetõttu, et suur osa Schiele töid on paberil, mida tohib eksponeerida vaid lühikeste perioodide kaupa. Soov saada tema teoseid näitusele on aga suur ja seetõttu järjekorrad pikad. Muide, üks väike Schiele joonistus, mis on praegu saksa ekspressionistide näitusel, kuulub meie kollektsiooni!
-Veneetsia kunstibiennaalil üllatusin, et trend oli käelise tegevusega seotud kunst, nagu näiteks seinavaibad. Miks see nii on?
See on tulnud mitte-Euroopa maadest ja on tugevalt seotud ka feministliku kunstivaatega – need vaibad esindavad naise tööd, tema staatust, rolli, aga viitavad tugevalt ka kultuuripärandile. Käeline tegevus, tekstiilid, lõngad, mida me biennaalil näeme, on vaid selle materiaalse ja sotsiaalse kultuurivälja tipp. Ma siiski ei arva, et see trend kaua kestab. Tänavune biennaal sai ka palju kriitikat, seda hinnati vahel isegi käsitööoskuste järgi, mida peeti nõrgaks jne. Aga selline oli kuraatori otsus ja valik.
Kaasaegse kunsti retoorika taga on juba pikka aega kriitiline hoiak kehtiva ühiskonnakorralduse suhtes. See pole ainult sotsiaalkriitika, vaid eks see näitab ka kunsti enda kriisi. Pidevalt otsitakse uusi kõnetamisviise, uusi loomingulisi allikaid, ja samas on tunda loobumist, run-away-mentaliteeti. Näiteks 80ndatel olid moes Ladina-Ameerika teemad, sellele järgnes Hiina, eriti hiina maalikunst, nüüd on kuum Lähis-Ida. Aga see kõik muutub pidevalt, pideva otsimisvajadus, täielik põlgus eelneva vastu on meie õhtumaa kultuuri sisse programmeeritud.
-Kas islami pealetung Euroopas on muutnud muuseumide käitumist, näitusel pole enam nii palju paljast ihu, või võib-olla hoopiski vastupidi?
Mitte veel väga. Suured muuseumid ei lähtu sellest, aga olen kuulnud, et teatud hetkedel ollakse sunnitud kunstiteoseid valima. Olen kuulnud, et ka Estonias on olnud hetki, kus «Koit ja Hämarik» on osaliselt kinni kaetud, et mitte häirida kõrge religioosne tundlikkusega inimesi.
Pigem võib tulevikus probleem olla selles, et Euroopa üldiselt haritud kunstipublik vananeb ja väheneb, kuid uued, näiteks islami kogukonnad ei tunne meie muuseumide vastu huvi, see pole nende kultuur ega kõneta neid.
-Kas võib loota, et videokunsti osakaal väheneb või kaob?
Ta transformeerub, läheneb filmikunstile või töötab välja oma erinevaid formaate. Üks fantastiline näide sellisest muutusest on praegu töö Kumu viimasel korrusel oleval näitusel «Rändurid»: «Halka/Haiti 18°48’05″N 72°23’01″W» Jasper and Joanna Malinowskalt. 82 minutit kestvas videos näeb, kuidas poola rahvuslik ooper etendab Haiti külaplatsil 19. sajandi keskpaigas kirjutatud ooperit.
Usun, et kehva kvaliteediga, käes hoitava kaameraga filmitud videote aeg on küll läbi saamas. Tihtipeale olid need lood sarnased ja seetõttu tüütud, mõeldud ei kõrvale ega silmale, vaid pigem sotsiaalsed tähistajad. Samas on ju ka videokunsti algusaegade teosed võrreldamatud tänapäeva tehnoloogiaga, kuid nende kontseptuaalne väli räägib suurepäraselt kaasa tollastele muutustele kunstis. Nii et küsimus pole siiski ainult tehnikas. Videokunst on hargnenud paljudes eri suundades, tihti pole selle vaatamiseks vaja muuseumisse tulla, ehk ei sobikski palju tööd oma hingelaadilt siia, aga samas on suured võimsad videotehnikat ja tehnoloogiat kasutavad teosed, nagu eelnimetatud Halka/ Haiti või möödunud aastal samuti Kumus esinenud Rioji Ikeda installatsioon, igale muuseumile rõõmuks. Muuseum on üldiselt ehtsa ja originaalse kogemise koht. Ma ei tahaks kasutada sõna «aura», aga hea kunsti tunneb ära. Ja see kehtib ka videokunsti kohta.
Ma ei poolda seda, et muuseumide kogu sisu oleks veebist kättesaadav. Tahan inimesi ikka kohale kutsuda, et nad vaataksid päris asju, astuksid korraks virtuaalruumist välja. Muuseumis tunned, et sinuga tegelevad teised jõud.
-Kas kunsti on tagasi tulemas ilu?
Ilu on üks keerulisemaid ja vastuolulisemaid mõisteid kunstis juba pikemat aega. Vahepeal oli näiteks teemaks inetuse esteetika. Ilu mõistet kasutatakse, kuid ilu võib tajuda väga erinevalt. Näiteks dekadentsinäitusel seostuvad iluga ka surm ja lagunemine. Kui mõelda ajaloos tagasi, siis modernismi algusajal, näiteks 1906. aastal Matisse’i maalitud «Naise portree» võis paljudele vaatajatele päris jäle tunduda, ilusaks seda kindlasti ei peetud. Tänapäeval on see roheline daam peaaegu kõigis kunstiajalugudes. Nagu eespool nimetasin, hindab kunstiturg väga just eelmise sajandi alguse kunsti, ning neid töid peetakse konkurentsitult ilusaks. Claude Monetʼ või Van Goghi maalide hinnad, kui nad üldse müüki jõuavad, on röögatud.
Kaasaegne kunst ei tegele ilu mõistega või kui tegeleb, siis väljaspool klassikalise esteetika tasandit. Noored kunstnikud, kellel on leebem meel, võivad vahel koguni oma loomust peita, sest lihtsameelset ilu otsimist kunstiskeene ei andestaks. Kaasaegses kunstis on peavoolutrendid selgelt olemas. Samas, nad pole muutumatud. Nagu eespool mainisin, lääne kultuuri on isatapmine sisse kirjutatud ja see ikka toimib.
Paljud ütlevad, et kaasaegses kunstis on raske rääkida heast ja halvast kunstist, hindamiskriteeriumid lihtsalt on maha tõmmatud. Minu meelest siiski saab. Heal kunstil on oma selge mõju, usun, et headel vaatajatel on selle äratundmiseks piisavalt intuitsiooni.