Nädala plaat. Jay-Z politiseerimine

Jay-Z Foto: Angela Weiss

Jay-Z

«4:44»

Roc Nation

Hinne: 3

Jay-Z uue, hallipoolse plaadi järele pole Eestis ehk väga vajadust, kuid temast saab värvikat laupäevavestet. See plaat on mentaalselt tema kõige rokilikum, kui nii võtta – nii-öelda conscious, teadlik hiphop, kuna plaadi on produtseerinud No I.D. –, ja Jay on ju rokiga efektselt flirtinud.

Kümmekond aastat saab sellest, kui Jay-Z astus Glastonbury festivalil lavale. Kui teatati, et ta seal esineb, tekkis muidugi paanika. Mida teeb räppar rokifestivalil? Inglismaal. Jay-Z peale ässitati Noel Gallagher. See, kuidas vastas Jay-Z, oli kuninglik. Võtame nüüd Youtube’i lahti ja vaatame. Ta sammub lavale Oasise «Wonderwalli» saatel. «Today is gonna be the day...» On öö ja 150 000 pealtvaatajat võtavad kaasa möirata.

Jay laseb neil laulda esimese salmi, refrääni ja tõstab siis käed. Peatage muusika. Päikseprillid peas. Ja lahti läheb «99 Problems». Trummar kargab, kitarrist krutib vahele AC/DCt ja rahvas hüppab. Edasi tulevad Prodigyga algav Amy Winehouse’i töötlus, Linkin Parkiga segatud palad ja lõpus U2ga segatud «Heart of City». Lipud lehvivad. Nii müüakse valgetele mitteameeriklastele hiphoppi.

2008 oli küllaltki märgiline aasta Jay-Z jaoks. Ta tuli ära Def Jami presidendikohalt. Aasta algas presidendikandidaat Barack Obamaga, kes reageeris Hillary Clintoni verbaalsetele rünnakutele õlalt tolmu pühkimisega. Dirt off your shoulder. «Ma ei suutnud uskuda, et ta seda tegi. Kogu maailma ees,» ütles Jay-Z pärast. Kui pressiteenistus teatas, et Obamal on tõesti Jay-Z plaate, kasvas tema populaarsus noorte seas.

2008 oli ka aasta, kui Jay abiellus Beyoncéga. Uuelt plaadilt oodati Jay reageeringut Beyoncé 2016. aasta plaadile, mis süüdistas Jayd petmise(mõtete)s, kuid seda (eriti) pole. Tegelikult on just nii, nagu kriitik Greg Tate selle plaadi arvustuse pealkirjastas: «Jay-Z politiseerimine». Jayl on enam hinges O. J. Simpson. Võib-olla seepärast, et Simpsonit ähvardab vanglast vabanemine. Ta on juba kaua istunud. Loole «The Story of O. J.» on tehtud ka satiiriline video Disney rassistliku mineviku kohta, mustvalge animatsioon blackface-tegelastega.

«4:44» on kõige provokatiivsem musta rahvuslikkuse plaat pärast Public Enemy «Fear of a Black Planetit», arvab Tate. Jay üritab musti veenda, et Tidali ostmine oli motiveeritud rahvuslikkusest, ja viib edasi Marcus Garvey visiooni, kes tahtis, et mustad võtaksid üle kõik ärid, millest kogukond kasu saab. Lugu «Moonlight» (ka mustvalge loodusnähtus ju), mille videos sari «Sõbrad» tehakse mustaks, «kommenteerib kultuuri ja seda, kuhu me läheme». Kõigepealt must president, nüüd must parima filmi Oscar.

Minnesotas tahetakse Christoph Kolumbuse kuju asendada Prince’i omaga. Peaks siis ka Jay-Z peale mõtlema hakkama.