Emakeele seltsi kodulehe andmetel pärineb sõna «rakkerühm» 2002. aasta sõnavõistluselt ja tähendab 1) teatud ülesande täitmiseks loodud töörühma või 2) erioperatsiooniks moodustatud väeüksust. Nii et kui siin keegi üldse mingi rakkerühm on, siis on need röövlid, kes on sularaha kättesaamiseks rahahoidlast loonud spetsialistidest koosneva töörühma.
Ühesõnaga, raamat jälgib väikese, valdavalt kriminaalse minevikuga, varavastaste kuritegude toimepanemise ekspertidest koosneva rakkerühma tegevust Stockholmis ja selle ümbruses 2009. aastal. Näeme rakkerühma alates moodustamisest kuni teo toimepanekuni ja natuke veel pärast seda ka.
Raamat on põnev, sest tegemist on tõestisündinud looga. 2009. aasta 23. septembri varastel tundidel laskusid tõepoolest kolm relvastatud ja maskides meest helikopterilt rahahoidla katusele ja lahkusid sama teed, kaasas väidetavalt 39 miljonit Rootsi krooni. Õiguskaitseorganid leidsid saagist hiljem vaid tillukese osa. Kohtu alla anti kümme meest, kellest kolm vabastati, kuid ülejäänud pidid kandma vanglakaristust. Mis neist tänaseks saanud on, me ei tea, sest Rootsi seadused kaitsevad nende privaatsust.
Neid viimaseid sündmusi raamatus pole ja pole tarviski – toonased uudised leiab guugeldades kergesti üles. Autor Jonas Bonnier (jah, see on üks neist Bonnieridest) püüab paralleelselt käsitleda nii kuriteo sooritamist kui ka politseitööd, kus uuritakse vihjet, et midagi mingi rahahoidlaga justkui planeeritakse. Ent autori sümpaatia ja huvi kuulub selgelt varavastasele, mitte varakaitselisele rakkerühmale.
See tähendab, et kaadris on kuritegelik mõistus, mitte õigluse meel. Kaadris? Jah, kaadris. Raamatu on kirjutatud lakoonilises stiilis. Jutustus sisaldab vähe tegelaste mõttemaailma peegeldusi, kuid palju kirjeldusi tegevustest, mille käigus sündmustik vahetub. Nagu vahestseenid. Võiks arvata, et ettenägelik autor on juba kirjutades mõelnud alalises ideepuuduses vaevlevale filmitööstusele: ekraniseerimisõigus Hollywoodile, ja kui eriti hästi läheb, siis ehk ise stsenaristki – miks peakski andma enda kirjutatud sisu kellelgi teisele filmiks lörtsida.