«Venemaa on suur ja tal on raske muutuda»

Vladimir Voinovitš ja David Vseviov Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis.

FOTO: Rene Suurkaev / Avatud Eesti Fond

Eesti Kirjanike Liidu, Avatud Eesti Fondi ja kirjandusfestivali HeadRead korraldatav arutelusari «Venemaa hääled» võõrustas 6. septembril Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis legendaarset vene kirjanikku Vladimir Voinovitšit. Eesti keelde on tõlgitud tema jutustused «Meie elame siin» (1961, e k 1962) ja «Tahan olla aus» (1963, e k 1964) ning romaanid «Karvamüts» (1987, e k 2002), «Moskva 2042» (1986, e k 2011) ja «Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused» (1969–1975, e k 2014–2015). Voinovitšiga vestles David Vseviov, talle said küsimusi esitada ka inimesed saalist. Postimees avaldab selle vestluse lühendatult.

Millised mälestused on teil Hruštšovi ajast?

Seda aega tegelikult oodati, sest need, kes olid elanud Stalini ajal, teadsid, mida tähendab elada kogu aeg hirmus. Näha, et täna käidi järel sinu naabril, ning mõista, et homme võidakse järele tulla sulle endale. Stalini ajal seisid sageli trepikoja ees mustad autod, mida kutsuti ka Mustadeks Marusjadeks, mis viisid inimese endaga kaasa. Sageli igaveseks. Inimesed ei saanud selle kohta midagi öelda. Ka anekdoote ei tohtinud rääkida. Mina elasin maal väikeses külakeses, kus veel räägiti anekdoote, kuid linnas oli see võimatu.

Paljud arvavad läänes tänapäeval, et Venemaal pole kõigi nende aastakümnete jooksul midagi muutunud, et Venemaa polegi muutuseks võimeline. Õnneks pole see tõsi. Mina räägin tänapäeval avalikult kõike, mida soovin. Hruštšovi ajal oleks mind selles eest kinni pandud ning Stalini ajal maha lastud.

Aga kuidas on praegu?

Praegu on palju parem. Tooksin selle väite illustreerimiseks kujundliku näite vangikongist, kus kehtisid pikka aega väga ranged reeglid, kõik kinnipeetud istusid puurides. Siis läks elu natuke paremaks – tohtis juba kongiakent lahti teha, kinnipeetud võisid vangla territooriumil ringi jalutada. Seejärel tohtis juba sugulastele kirju saata ning mingil hetkel võisid nood ka külastama tulla. Venemaa kujutab oma kodanike jaoks siiani seda vangilaagrit – ainult selle vahega, et nüüd on uksed lahti: tahad, lahku – tahad, jää.

Ma tõesti usun, et see riigikord, mis praegu Venemaal eksisteerib, vahetub üsna peagi ning selle asemele tuleb midagi uut, perestroika sarnast. Ja siis teeb Venemaa järgmise sammu. Venemaa on sinnapoole teel, kuid see riik on suur ja tal on raske muutuda.

Varem räägiti Venemaal ikka, et «Ma ei taha vabadust, ma tahan vorsti!». Kuid nüüd on hakatud üha enam aru saama, et vabadus ja vorst on kuidagi omavahel seotud; et seal, kus pole vabadust, kipub muuhulgas kaduma ka vorst.

Seoses teie romaaniga «Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused» on palju räägitud selle riikliku süsteemi olemuslikust absurdist. Kuidas on sellega tänapäeval?

Nüüd on Venemaal vabadus, kuid absurdi jagub sellest hoolimata igale poole. Varem oli meil riiklik ideoloogia – kommunism –, mille järgi olime kõik ateistid. Ja selle asemel, et öelda «Ma olen aus inimene!», öeldi «Ma olen kommunist!». Nüüd on meil usuvabadus ning kõik inimesed alates riigijuhtidest, kes on suures osas ühtlasi endise kommunistliku aja riigijuhid, on õigeusklikud. Astudes kommunistlikusse parteisse, tõotasid nad pühalikult võidelda kogu elu religiooni vastu, ent nüüd käivad nad, küünlad käes, kiriku vahet. Minu meelest on see absurdne.

Kas te tundsite sõdur Ivan Tšonkinit isiklikult?

Jah, muidugi! (Naerab.) Ent päriselt siiski mitte! Kui hakkasin seda lugu kirjutama, polnud mul silme ees ühtegi konkreetset isikut ja see tegi kirjutamise raskeks. Ent siis tuli mulle meelde üks sõdur, keda ma kohtasin Poolas lennunduskoolis aega teenides. Millalgi sõitis seal üks hobune, vedades järel pealtnäha tühja kaarikut, kuid lähemalt vaadates oli siiski näha, et seal kaariku põhjas on üks inimene. Hiljem, kui ma seda sõdurit uuesti nägin, küsisin sõbra käest, kes see on. Ja ta vastas: «Kuidas sa ei tea, see on ju Tšonkin.» Ma ei tundnud teda isiklikult, aga tema kuju jäi mulle silme ette ning romaani kirjutades kasutasin selle ära. Kõik romaanis aset leidvad sündmused on muidugi puhas väljamõeldis.

Vladimir Voinovitš ja David Vseviov Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis.

FOTO: Rene Suurkaev / Avatud Eesti Fond

Kui aktuaalne on tänapäeva Venemaal teie meelest Aleksandr Solženitsõn ja tema looming?

Tänu oma iseloomule, talendile ja tollasele ajastule sai temast ajalooline figuur. Kui 1962. aastal tuli välja «Üks päev Ivan Denissovitši elus» (eesti keeles ilmunud 1963. aastal – toim), siis selleks ajaks oli välismaal Venemaa vangilaagrite teemal juba mitu raamatut ilmunud. Kuid Venemaal oli see esimene, mis lugejateni jõudis, ning seetõttu kujunes sellest sensatsioon. Nagu pomm oleks plahvatanud!

Kui enne teda oleks ära trükitud mõni Varlam Šalamovi teos või Vassili Grossmani romaan «Elu ja saatus» (eesti keeles ilmunud 2003. aastal – toim), mis olid mõlemad selleks ajaks juba valmis kirjutatud, siis poleks Solženitsõn ega tema «Üks päev Ivan Denissovitši elus» üldse nii olulised ja tuntud. Oma hilisemate teostega Solženitsõn ainult kinnistas seda positsiooni.

Mina lugesin romaani «Üks päev Ivan Denissovitši elus» ühena esimestest veel enne seda, kui see sai trükitud, ning olin sellest täielikus vaimustuses. Siis tekkis aga tema isikukultus, mis mulle eriti ei meeldinud. Temast polnud vaimustatud mitte üksnes teised inimesed, vaid ta ise rääkis endast kui suurepärasest kirjanikust. Samuti polnud ma eriti vaimustatud mõnest tema järgmisest teosest. Näiteks «Asja huvides» (eesti keeles ilmunud 1964. aastal) oli minu meelest igav. Mida ma ka inimestele vestlustes ütlesin. Mispeale mulle vastati: «Kuidas sa julged nii rääkida – see on ju Solženitsõn!»

Ja mulle ei meeldinud kohe üldse see kohustus olla vaimustuses kõigest, mida Solženitsõn on kirjutanud. Samuti ei meeldinud mulle kõik see tants ja trall, mis tema ümber läänes toimus – teda tunnustati kui geeniust, kõik, mida ta rääkis, võeti vastu nagu jumala sõna. Ühtäkki seisis ta täielikult väljaspool kriitikat. Minu jaoks oli see naljakas. Ma ei kritiseeri üldse Solženitsõnit, küll aga tollast ühiskonda, mis vajas tema isikukultust ja selle siis ise lõi.

Kas oskate võrrelda nõukogudeaegseid dissidente Venemaa praeguste opositsionääridega?

Need on siiski kaks täiesti erinevat seltskonda. Praegused opositsionäärid on tavalised inimesed, kes esitavad kodaniku positsioonilt teatud poliitilisi nõudmisi ning on vajadusel valmis võtma võimu enda kätte. Kuid nõukogude ajastu dissidendid ei tahtnud võimu, ei sageli ka mitte võimu vahetumist, vaid üksnes selle muutumist inimnäolisemaks – nad olid rohkem moraalsete väärtuste kui poliitiliste ideede kandjad. Ja seetõttu karistati neid ka hoopis karmimalt kui tänaseid opositsionääre – naist paljud lasti maha, paljud istusid pikki aastaid vangis või kinnistes psühhiaatriahaiglates. Samuti tegutseb teatud osa praegusi opositsionääre materiaalsetel kaalutlustel, mis omaaegsetel dissidentidel peaaegu täielikult puudusid.

Mida arvate opositsiooniliider Aleksei Navalnõist?

Ta on väga huvitav, leidlik ja energiline inimene – tõeline poliitik. Aga üks meie vene elu  probleeme on see, et meil mõeldakse ja räägitakse nii: «Kui mitte Putin, siis kes!?» Sama on hakanud viimasel ajal kehtima ka opositsiooni kohta: «Kui mitte Navanõi, siis kes?» Kahjuks ei leidu opositsionääride leeris peale tema ühtegi teist inimest, kel oleks võimalust. Navalnõi on seega ainus. Ma arvan, et normaalses olukorras oleks opositsioonil rohkem liidreid, kelle vahel siis inimesed saaksid valida, võrrelda nende poliitilisi positsoone ja tegevuskavasid.

Tagasi üles