/nginx/o/2017/10/06/7180075t1hb194.jpg)
Homme astub pianist Mihkel Poll pool aastat ette valmistatud soolokavaga Tallinna, ülehomme Tartu publiku ette. Poll ütleb, et oodatud on needki, kes muusikast seni pole palju pidada osanud – lõppude lõpuks, mida on neil kaotada!
Mihkel Poll – pool aastat omas mahlas küpsenud
8. oktoober 2017, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuueaastaselt Mihkel Pollilt ei küsitud, KAS ta sooviks mõnd pilli mängima õppida. Küsiti hoopis, MILLIST. Väikesele poisile oli klaver loomulik valik tänu pianistist ja klaveriõpeajast isale. Peres on veel muusikuid: Mihkli ema on koorijuht ja laulja, vanaisa laulukirjutaja ja ansamblijuht. 25 aastat hiljem on tipp-pianist Mihkel Poll kindel, et isegi kui klaverit õppivast lapsest ei saa täiskasvanuna kontsertpianisti, on klaveriga veedetud aeg ikkagi täie ette läinud.
«Klaverimängu kaasatud ajukeskuste arvu silmas pidades ei suudagi sellest keerulisemat tegevust kohe välja pakkuda,» muigab ta. «Emotsionaalne ja motoorne tegevus: sõrmede liigutamine, muusikalise teksti mäletamine, iseenda ja ümbritseva tajumine. Olen lugenud, et klaverimäng olevat üks kõige enam aju arendavaid tegevusi.»
Teisipäeval ja kolmapäeval astub hinnatud pianist Estonia kontserdisaali ja Vanemuise kontserdimaja lavale pikalt ette valmistatud soolokavaga. Seda, et üks inimene suudab ühe pilliga täita terve õhtu, peab ta maailmas haruldaseks. «Sooloõhtu kingib pianistile erilise kunstilise võimaluse, millega kaasneb suur vastutus.»
Harjutas vabatahtlikult
Kui paljud lapsed ihkavad klaveri harjutamise asemel õues jalgpalli taguda, nukkudega mängida või diivanil lesides raamatut lugeda, siis Pollil vastumeelsust klaverimängu suhtes ei olnud.
«Eks noorena oli ikka momente, kui ei viitsinud harjutada ja tahtsin seda kaelast veeretada. Aga otsest vastumeelsust küll polnud. Äkki see on seotud mingisuguse korralikkuse või muude taoliste omadustega?» mõtiskleb ta nüüd. «Keskkoolist oli mul kindel teadmine, et tahan klaverit mängida, areneda, õppida uusi teoseid ning olla klaverimängu ja üldse muusika keskel. Sel ajal õnnestus mul saavutada edu mõnel konkursil, mis andis julgust juurde.»
Küllap ilmutas ta mingisugust annet juba muusikakoolis, sest esimene õpetaja Helve Kuuskmann läkitas ta edasi Tallinna muusikakeskkooli. Seal lubas range ja nõudlik pedagoog Maigi Pakri poisikesel ka raskemaid lugusid ette võtta. 8. klassis hakkas Poll õppima professor Ivari Ilja käe all.
«See oli elumuutev aeg. Professor Ivari Ilja juures õppides hakkasin aru saama, mida tähendavad professionaalne klaverimäng ning interpreedielu. Tema inspireeriva ja maailmapilti uskumatult avardava õpetuse varal süvenes soov ka ise kunsti mõtestada ning selles ennast leida. 16–17-aastaselt algab aeg, kui tuleb tasapisi hakata elama pärismaailmas, osaleda konkurssidel täiskasvanute klassis, mängida tuleb kaalukaid ja keerulisi teoseid.»
Loobuma ei ole Poll enda hinnangul siiski millestki pidanud, vaid hoopis midagi juurde saanud, sest klaverimänguga tegelemine aitab muidki asju paremini mõista. «Usun kindlalt, et pillimänguga tegelemine, isegi kui sellest ei kujune hiljem ametit, võimaldab elu sügavamalt mõista ning rikastab seda. Isegi need, kes on pidanud vastu tahtmist pilli õppima, näevad seda hiljem tihti pigem võiduna. Professionaalseks pianistiks saamiseks on vaja noores eas palju tunde klaveri taga veeta, selleta ei ole lihtsalt võimalik oskust välja arendada.»
Edukas võistluspianist
Poll on võitnud mitu mainekat rahvusvahelist konkurssi. Neil osalemist ja oma võimete näitamist peab ta noore interpreedi jaoks väga oluliseks. Juba konkursiks valmistumine arendab tublisti ja viib väga pika maa edasi. Kuigi paarkümmend aastat tagasi olevat konkurssidel olnud teine tähendus.
«Konkursse on väga palju juurde tulnud, laureaate pärjatakse pea iga nädal. Seetõttu jäävad võitjad tihti märkamata ning tähelend jääb loodetust lühemaks. On kahtlemata konkursse, millel saavutatud edu garanteerib vähemalt mingiks ajaks suure rahvusvahelise tähelepanu, näiteks Chopini-nimeline konkurss Varssavis.»
Konkurssidel osalemise miinuseks hindab Poll närvikulu – mõne väga hea pianisti närvikava ei pruugigi võistlusele vastu pidada.
«Võiks isegi rääkida konkursipianisti tüübist. Ta suudab ka kõige pingelisemas õhkkonnas endast kõik anda, mängida mitmetunnist kava kindlalt ja laitmatult. Samas ei tähenda see tingimata, et kui ta hiljem näiteks sooloõhtuga üles astub, saaks publik sellest kustumatu elamuse. Seetõttu peaks minu meelest konkurssidesse ning eriti just nende tulemustesse suhtuma reservatsiooniga ja mitte otsima nendest absoluutset tõde. Konkursivõit on justkui täitmata lubadus. Konkursil osalemine on interpreedi arenguks väga oluline, aga on tähtis, et sellest ei saaks sport.»
Pool aastat omas mahlas
Soolokontsert on tõsine ettevõtmine – juba pool aastat varem peaks interpreet olema valinud välja teosed. Kui kava koos, algab nootide õppimine. Seejärel peab hoolega harjutama ja harjutama ja harjutama.
«Nooditeksti õppimisest kõik alles algab. Järgnevad kunstilised otsingud, milles klaverimäng seguneb inspiratsiooniga elust, muusikast, enesest. Justkui kunstilisest sulatusahjust läbi käies tekib interpreedil teosest terviklik veendunud tõlgendus, millega publiku ette astuda. Kuna iga interpreet on erinev, isikupärase emotsionaalse ning esteetilise siseilmaga, kuuleb samast teosest väga erinevaid tõlgendusi. See on see, miks juba tuhandeid kordi varem kuuldud muusikateosed jälle kontserdilaval kõlavad.»
Kõigepealt saavad paika teosed, mida pianist ise väga mängida tahab. Soolokavas peaks olema vähemalt üks raskekaaluline, mida ümbritsevad kergemad, sest samas kaalus teoses kipuvad üksteist sööma. «Mitu praadi ja mitu magustoitu korraga ei ole hea.»
Repertuaarivalikul on küpsemal pianistil abiks kogemused ja teadmised, millised teosed talle rohkem sobivad, mida mängides ta end mugavalt tunneb.
«Repertuaari laiendamine on samuti tähtis ja kindlasti ei maksa karta uusi proovikive! Vastutusrikkal soolokontserdil on siiski oluline, et interpreet tunneks end oma kava piires võimalikult kindlalt. See eeldab, et teosed on juba mõnda aega pianisti repertuaaris olnud ning et ta on neid juba laval ette kandnud. Kuid kahtlushetki võib ette tulla selle vaatamata.»
Publiku ette sunnib pianisti soov esineda. See aga ei ole seotud enda näitamise, vaid unistusega muusika ellu äratada ja inimesteni tuua. Eriliseks ja toredaks peab Poll just kontserdiks valmistumist, muusika avastamist, mõtestamist, endast läbilaskmist ja sellega koos elamist.
Lavalt nuttes ära ei jookse
Harjutamiseks kuluvat aega on keeruline määratleda, sest üks asi on nootide õppimine, hoopis midagi muud aga teostega veedetud aeg kokku.
«Aega, mis kulub teoste üle mõtiskledes ja neid läbi töötades, on raske määratleda. Kui kava omandamise ajal tuleb tihti viis-kuus tundi päevas klaverit harjutada, siis hilisemas faasis võib olla hoopis rohkem kasu näiteks jalutuskäigust loodusesse. Harjutamine võib olla ka väga nauditav tegevus, see ei seostu tingimata stressi või ränga tööga, kuigi eks seal ole palju ka seda. Klaverimäng annab kahtlemata palju tagasi ka pianistile endale. Vahetult enne kontserti on tähtis end tagasi hoida, et jätkuks jõudu stressirohkeks sooritushetkeks.»
Kui on parasjagu teosega tutvumise aeg, on Polli sõnul väga õpetlik kuulata ära rohkem ettekandeid. «See avab tihti uusi vaatenurki, annab ideid ja impulsse. Vahetult enne enda kontserti ajab teiste kuulamine pigem segadusse.»
Esinemine on omaette sündmus, sest siis saab muusika ka teiste jaoks elavaks. Seda võib saata kartus, et midagi ebaõnnestub või ei lähe nii nagu plaanitud või et publik ei võta vastu.
«Endas kahtlemine käib ilmselt igasuguse loomise juurde. Lavale astumise hetkel tuleb kõhklused endas siiski ületada. Kontsert on interpreedi jaoks väga eriline sündmus, võimalus muusikas peituvaid saladusi kuulajatega jagada. Soov pakkuda kuulajatele ilu- või kunstielamust on kindlasti midagi, mille nimel lavahirmust võitu saada,» mõtiskleb Poll.
Hirm on alatine lavakaaslane ja eksimine võimalik iga kord. Poll arvab, et «närv» on selle tunde iseloomustamiseks parem sõna. Lavanärv on kahetine. «Halvav pool sisendab soovi lavalt põgeneda. Teine pool närvist sunnib end kokku võtma, soodustab loominguliselt eredaid hetki ning annab jõudu ja inspiratsiooni. Need kaks liiki on alati koos ja nendega tuleb õppida elama. Mida rohkem kogemusi, seda enam oskad halvavale närvile vastu seista. Aga samas, mida paremini mängid, seda rohkem publik sinult ootab, mis tekitab jälle suuremat lavanärvi.»
Kui midagi sassi läheb, tuleb lihtsalt edasi minna.
«Sajaprotsendilist kindlust ei ole kunagi. Aga kui oled hästi valmistunud, on isegi nooditeksti unustades alati võimalik kuskilt edasi minna, vahel nii, et publik ei märkagi! Seda minuga veel juhtunud ei ole, et oleksin lavalt nuttes lahkunud, aga komistamist on ikka ette tulnud. Noodita mängimise risk, et tekst võib meelest minna, omamoodi elektriseerib.»
Konkurents on karm
Pianiste on maailmas tohutult palju ja konkurents jõhker, aga edurivisid ei koostata. «Interpreetide võrdlemisel ei ole suurt mõtet, pigem võiks rääkida maitsest. Kahtlemata on professionaalseid kriteeriume, mis näitavad kuivõrd kõrge on pianisti tase,» selgitab Poll.
Polli sõnul on hämmastav, kui palju on maailmas professionaalseid pianiste. Halba klaverimängu näiteks konkurssidel küll ei kuule.
«Üldine tase on maailmas tõepoolest erakordselt kõrge. Klaverimänguoskuses ei ole mingi küsimus, võrrelda saab seda, kes avaldab oma isiksusega rohkem, kes vähem muljet. Sellel tasemel konkureerima pääsemine nõuab kahtlemata suurt pühendumist, tohutut pingutust ja kindlasti annet.»
Kuidas teab publik Mihkel Polli kontserdile tulla? Kõige parem, mida interpreet ise teha saab, on Polli sõnul anda nii häid kontserte, et neile tahetakse tulla veel ja veel. Siis võib loota, et sõna levib.
«Räägitakse interpreedist kui kaubamärgist. Mina usun, et parim edu valem on mängida võimalikult hästi. See kehtib nii Eestis kui ka rahvusvahelises kontserdielus. Igaühte on võimalik korraks suurelt välja reklaamida, aga väheütlevatel etteastetel põhinev kultus pikalt ei püsi. Kahtlemata nõuab praegune aeg, et interpreet peab ka väljaspool muusikat nähtaval olema, aga liigne keskendumine välisele viib mõtted kõrvale oluliselt,» sõnab ta. «Usun, et igaühele tuleb see, mis tulema peab. Kõigele lisaks on vaja veidi õnne ja juhust. Aga selle ärakasutamiseks – jällegi tasemel mängu.»
Üldiselt on Polli hinnangul pianisti tööiga üsna pikk ja küpsus saabub hilisemas eas. Selleks tuleb aga läbida käänuline loominguline tee.
«Arvan, et pianisti elukutse juures on tähtsaim loomulik ja pidev loominguline areng. Kes kui palju soovib ja suudab esineda, on väga individuaalne. Ka maailmanimedega interpreetide hulgas on neid, kes kontsertide hulka rangelt piiravad. Kõrgel tasemel rahvusvaheline kontserdielu eeldab pianistilt, et ta annaks kümneid-kümneid kontserte aastas, tihti eri kavaga. Kõigile see ei sobi. Tähtis on teada oma jõu- ja loomingulist varu.»
Klaverita aeg
Klaveriga aega on Polli elus mõistagi rohkem kui klaverita aega. Aga klaverita aeg annab energiat ja laseb ajul puhata. Sobivad jalutamine, lugemine või mõne kontserdi kuulamine, sest sellised elamused rikastavad tema enda mängu.
«Inimene vajab vaheldust. Ka kõige kaunima muusika keskel pidevalt viibimine väsitab lõpuks ära. Loominguliste jõuvarude täiendamiseks sobib kasvõi koristamine. Üks suurepärane tegevus on lihtsalt olemine.»
Lemmikteoseid Poll nimetada ei taha. Küll aga on talle aja jooksul tekkinud vajadus teatud heliloojaid sagedamini mängida.
«Viimastel aastatel olen võtnud kavasse üha enam Chopini teoseid. Samuti olen esitanud Rahmaninovi, Schumanni, aga ka näiteks rumeenia helilooja George Enescu muusikat. Mulle meeldib väga ka eesti klaverimuusika, sel hooajal esitan muuhulgas Eduard Tubina «Virmaliste sonaati». Pianistid on selles mõttes väga õnnelikud, et maailmas on kirjutatud tohutult palju suurepärast klaverimuusikat. Pidevalt avastan enda jaoks uusi teoseid.»
Oma soolokontsertidele kutsub Poll ka neid, kes ehk veel ei olegi klaverimuusikat enda jaoks avastanud. «Ma ei ole iial õnnemängus võitnud. Hiljuti ühes kaubanduskeskuses kaalusin loosi ostmist. Müüja märkas mu kõhklusi ning ütles: «Ei tasu karta, tasub riskida.» Ma ei võitnud, aga tema mõte meeldis mulle. Ka muusikat kuulates ei ole midagi kaotada, tuleb lihtsalt avastada. Olen vahel kahelnud, kas minna kontserdile või mitte, aga siis läinud ja tulnud tagasi elamusega.»
Poll peab end õnnelikuks pianistiks, sest tal on piisavalt esinemisi nii kodu- kui ka välismaal.
«Lisaks pianistiametile töötan õppejõuna muusika- ja teatriakadeemias. Tunnen õpetajaametist suurt rõõmu, see rikastab ja arendab. Õpetajana on töötanud ka paljud kuulsad pianistid, usun, et selles on midagi, mis aitab tasakaalustada ning täiendada pianisti lavaelu.»
Pikemaid plaane Poll ei tee, vaid naudib kulgemist ja oma asja keskel olemist. «Ees ootab hulk kontserte. Püüan neist rõõmu tunda ning loodan, et kontserte jätkub ka tulevikus.»
Mihkel Poll
- Sündinud 14. augustil 1986
- Õppinud Nõmme muusikakoolis ja Tallinna muusikakeskkoolis
- Lõpetanud muusikaakadeemia professor Ivari Ilja ja Guildhalli muusika- ja teatrikooli professor Ronan OʼHora klaveriklassi
- Täiendanud end rahvusvahelistel meistrikursustel
- Paljude üleriigiliste ja rahvusvaheliste konkursside laureaat
- Kultuurkapitali aastapreemia ja presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia laureaat
Kontserdisari
- «Eliitkontserdid. Peterburi sillad»
- Mihkel Poll (klaver)
- 10. oktoobril kell 19 Estonia kontserdisaalis
- 11. oktoobril kell 19 Vanemuise kontserdimajas
- Kavas:
- Claude Debussy «Bergamaski süit»
- Artur Lemba «Sonaat nr 2»
- Frédéric Chopini «Masurkad op 17», «Skertso nr 4 E-duur», «Hällilaul», «Barkarool»