Transsooliste maailma rõõmude ja murede ABC

Teemu Mäki lavastsue «Muutujad» kangelased. Foto: Teemu Mäki

Viimastel aastatel on eesti teatris üksjagu käsitletud rahvusidentiteedi teemat. Tänu MTÜ Vaba Vorm kutsele ja organiseerimisele jõudis septembri lõpus Eesti lavale dokumentaalsete vahenditega loodud uurimuslik lavastus soost, mille keskmes on suuresti sama küsimus mis rahvusegi puhul: kes, mille alusel ja kuidas määrab inimese identiteeti? Identiteet kui indiviidi sisemiste ja väliste (sotsiaalsete, ka juriidiliste-formaalsete) mõjurite ja määratluste tulipunkt.

«Muutujad» on autobiograafiline lavastus, mille loomise initsiatiiv pärineb Soome transsoolistelt aktivistidelt endilt. Lavastus on seega ennast ja oma kogukonda kehtestav tegu avalikus ruumis, kus transsoolistele turvalisi, nende perspektiividele ja neile vajalikeks aruteludeks avatud kohti on vähe, Eestis eriti.

Niisiis seisab lavastuse sünni taga kogukonna tunnetatud vajadus selle järele, ja samas, nagu kinnitasid osalised ise 26. septembri etendusele järgnenud vestlusringis, oli loomeprotsess igaühe jaoks viiest transmaskuliinsest peategelasest ka isikliku arengu ja avastamise teekond. Lavastaja Teemu Mäki aga näeb enese kui cis-soolise inimese rolli vähem kui sisulise autori ja pigem sisule platvormi pakkuja ja kujundaja oma.

Et vaatajal oleks lugusid ja mõtisklusi kõige esmasemal, verbaalsel tasandil võimalik mõista, seletatakse n-ö elava sõnastiku vormis lahti kõige peamisemad temaatilised mõisted ja kontseptsioonid: nt sooline identiteet, transmees ja transnaine, trans* kui katustermin erinevatele identiteetidele, identiteedi voolavus jne.

See on väga sirgjooneline tehnika ning võiks ehk mõjuda liiga formaalselt, kui leksikoniks poleks karismaatiline Jamie MacDonald, kes lahendab oma rolli läbi stand-up’iliku huumori ning seeläbi publikuga hästi kontakti hoiab.

Vestlusringis kõlab, et eriti see osa lavastusest on tegijate endi jaoks kui ABC, põhitõed, mida võib päris teemavõõrale esimese hooga hoomamiseks üpris palju olla, kuid millest tegelikkuses on transinimeste kogemused veelgi mitmekesisemad. Näiteks nimetavad viis peaosalist end koondavalt transmaskuliinseteks, mõnikord ka transmeesteks, kuid kui täpsem olla, eelistaks mõni neist end üldse binaarsete soomääratlustega mitte seostada, end raskesti määratletava nn kolmanda soo hulka kuuluvaks või mittesooliseks nimetada.

Seetõttu ongi oluline lisaks definitsioonidele näidata ja kuulata konkreetseid lugusid. Kuidas peategelased sõnastiku mõistetega suhestusid, ilmnes nende avameelsetest vastustest videointervjuudes, ent isegi vahetumalt mõjusid koreograafilised stseenid, kus raamistav terminoloogia kõrvale jäi. Oli näha, kuivõrd on soorollid kirjutatud keha liikumis- ja olemisviisidesse: kuidas istume, kuidas kõnnime.

Transmaskuliinne inimene minemas esmalt oma kehamälus tagasi, lapsepõlvest peale õpitud feminiinsetesse maneeridesse (või neist tuletatud koreograafilisse väljendusse) ning sealt järk-järgult jõudmas kehakeeleni, mis just talle omasel määral ja viisil maskuliinsust väljendab – etendaja sisemise veendumuse kasvu oli ilus vaadata.

Üsna ootuspäraselt tuuakse lavastusse sisse ka mitmete Soome poliitikute jt avalikult arvajate transfoobsed ja heteronormatiivsed repliigid ja poliitilised seisukohad. Nende sisus ega kõneviisiski pole midagi uut ega erakordselt intrigeerivat ka Eesti publikule, kes ilmselt EKRE ja Varro Vooglaiu väljaütlemistega kursis.

Seetõttu jäigi enim kõrva sõnavõtt, milles keegi poliitik tunnistas umbes nii, et ei oska seletada, miks ta samasooliste abielu suhtes nii tugevat vastumeelsust tunneb, kuid abielu ainuõige olemus mehe ja naise liiduna on tema kindel veendumus, millele ta kindlaks jääb.

Leian, et nii on paljudega meist paljudel teemadel, eriti kui asi puudutab tajumuslikult Meie hulka mitte kuuluva õigusi, edu, rõõmu või vaba eneseväljendust. Me ei tea tegelikult, millest meie ärritus ja vastumeelsus tuleneb, ega vaevu teada saamiseks ka endasse süüvima, vaid võtame varmalt kasutusele saada olevad essentsialistlikud libapõhjendused («see ei ole loomulik») ja hakkame nendesse uskuma.

Ehkki «Muutujates» tutvustatakse trans-teema ABCd, käiakse välja ka transsoolisusega seonduvad komplekssed ja põhimõttelised küsimused, mille osas pole konsensust ka transinimeste endi hulgas.

Näiteks kas sugu, mida inimene tunneb end tegelikult olevat, hoolimata sellest, mis talle sündimisel määrati, on miski talle algupäraselt omane – misjuhul seisneb protsess oma sisemise tõeni jõudmises ja selle maailmale nähtavaks tegemises –, või on sooidentiteet elu jooksul arenev, kujunev, muutuv ja inimese enda poolt ümber määratletav, ilma et iga uus enesemääratlus eelmised valeks tunnistaks. Või et mitu sugu ülepea olemas on.

Lavastuses kõlab mõte, et inimese sugu võib asetseda ükskõik kus mehe ja naise kui identiteetide vahele jääval spektril, soovi korral aga võib end ka arvata üldse väljapoole spektrit. Lavastus ei anna neile küsimustele üheseid ega ühiseid vastuseid, kuid üldine sõnum on, et inimene ei pea leppima sellega, mida kirjutavad talle ette bioloogilised tunnused või kellena on teda kasvatatud, vaid saab muuta oma välimust, keha, käitumist – mida just on vaja, et end iseendana tunda.

Samas võib lavastuse kontekstis küsida, et kui mässatakse binaarse soosüsteemi vastu, miks siis ikkagi püüelda maskuliinsuse poole, nagu teevad seda peategelased, miks igatseda ühiskonna silmis n-ö kahtlust äratamata meessoolisena paista?

See on osa transsooliste inimeste paradoks: võib näida, justkui põgenetaks ühest piiravast kastist domineerivale süsteemile kõrvalteid rajades ikkagi otse teise sama kitsukesse, nt võetakse teadlikult omaks mehelikke stereotüüpe. Vestlusringis aga tõdeti, et vähemalt osalt on selline teguviis mehhanism transsooliste suhtes vaenulikus ühiskonnas toimetulekuks.

Hakkas silma, et lavastuse peategelaste hulgas pole ühtegi transnaist (ehkki videolõikudes siiski on). Tegijate sõnul ei olnud see taotluslik, kuid paari aasta eest, mil projekt alguse sai, ei leidunud transnaisi, kes oleksid tahtnud ja julgenud sel moel avalikkusse astuda. Antakse mõista, et transnaiste suhtes on ühiskondlik kriitika mõneti karmimgi kui transmeeste puhul.

See tuleb näiteks sellest, et naised üldiselt kogevad avalikult kõneldes rohkem seksistlikku soole osutavat ja alavääristavat suhtumist kui mehed, või sellest, et transnaisel on keerulisem cis-soolisena ehk ühiskondlikult aktsepteeritavaks peetavana paista kui transmehel. Igal juhul on ilmne, et soostereotüübid ja seksism mõjutavad ka transsooliste inimeste elu ning hoolimata erinevatest identiteetidest esineb trans- ja cis-inimeste kogemustes paralleele.

«Muutujad» on isiklik, informatiivne, aga siiski mitte akadeemilise kõnepruugi alla mattev, vaatajale mõtteruumi andev lavastus, mis sobib hästi esimesteks kokkupuudeteks transsoolisuse teemaga. Eestis ei ole otseselt sellekohaseid laiemaid ühiskondlikke arutelusid veel toimunud, ehkki kooseluseaduse debatid on muidugi puudutanud üldisemalt LGBTQ+ inimesi, nende õigusi ja suhtumist neisse.

Oluline aga ongi, et vähemuste kogemustest, neisse suhtumisest ja nende õigustest räägitaks ka väljaspool konkreetse seadusloomeprotsessi teravat õhkkonda ja sapiseid järelmeeleolusid.

 

ARVUSTUS

«Muutujad»

Lavastaja Teemu Mäki

Etendused  25.–28. septembril Tallinnas ja Tartus