:format(webp)/nginx/o/2017/10/07/7184155t1hc7d0.jpg)
Kirjeldamatult mõnus kogemus on vajuda pehmesse kinotooli ja saada osa laiahaardelisest ulmefilmist, milles avaneb ühtaegu mastaapne pilkupüüdev maailm ning lugu, mis kisub kaasa ja tõstatab haaravaid filosoofilisi küsimusi. Ärge saage valesti aru — mulle meeldivad ka odavad limakoletised ja lärmakad kosmoselahingud, kuid näha radikaalset ulmekat, mille tegija kohtleb vaatajat kui täiskasvanut ning julgeb võtta suuri süžeeriske, tundub alati eriliselt tänuväärne.
Praegu on kinodesse saabunud täpselt niisuguse lubadusega «Blade Runner 2049», järg kultuslikule 1982. aasta noir'i elementidega ulmekale «Blade Runner», millest ulmežanris saanud üks armastatumaid teoseid läbi aastate. Režissöör, kes söandaks sedavõrd silmapaistvale teosele järge teha, peab olema kas hull või geenius, ja pärast «Blade Runner 2049» nägemist võin tõdeda, et väljakutse vastu võtnud Denis Villeneuve on ilmselt natuke mõlemat.
Kuna tegu on tõepoolest riskantse projektiga, ei pandud järjeloo valmimise eest hoolitsema noored ambitsioonikad hakkajad, kes äsja filmikooli lõpetanud. Kõrgelt hinnatud Villeneuve'il pole senise karjääri jooksul ette tulnud tõsiseid libastumisi ja tema müstiline ulmekas «Saabumine» tulnukate tulekust Maale osutus mullu üheks kriitikute lemmikuks.
«Blade Runner 2049» operaatoriks on praeguseks tervelt 13 Oscari nominatsiooni pälvinud meister Roger Deakins ning stsenaristikohustusi täitis 1982. aasta filmigi kirjutanud Hampton Fancher. Nagu poster ja treiler kahjuks hoolimatult reedavad, astub järjes üles isegi esimese «Blade Runneri» peaosatäitja Harrison Ford, ent see polegi ehk üllatav, sest viimane nõustus piitsa vibutama ka neljandas «Indiana Jonesi» jaos ning kehastus alles hiljuti veel kord Han Soloks.
Kandvaim roll on uues filmis aga Ryan Goslingil, kelle mängitud blade runnerʼi ehk replikantideks nimetatavate androidide jahtija isiklikust sümboolsest teekonnast film jutustab. Öelda süžee kohta midagi enamat oleks minust kuritegu filmi vastu, millesse kätketud väikeseid mõistatusi tasub igaühel endal avastama tõtata.
Nagu öeldud, andis «Blade Runner 2049» tegemisse panuse mitu talenti, mistõttu ei tule üllatusena, et tegemist on märkimisväärse triumfiga, ja mitte lihtsalt tehnilise erakordsuse ning intelligentsuse pärast. Järjena on see kindel õnnestumine ennekõike põhjusel, et sündmustik on osavalt seotud 1982. aasta filmiga, ent siin pole sellest hoolimata hakatud kuidagi originaali ümber kirjutama või selle seaduspärasusi muutma.
Uus film ei kopeeri ega kahjusta originaali, vaid täiendab seda lugupidavalt. Niisiis loodan, et film õpetab veel aastaid teistele kineastidele, kuidas vändata suursugune järg unustamatule kultusteosele. Mõelda vaid, et algse «Blade Runneri» režissöör Ridley Scott isiklikult väntas oma teisele kuulsale ulmekale «Tulnukas» alles äsja kentsaka eelloo (alapealkirjaga «Covenant»), mis mäletatavasti samasugust naudingut pakkuda ei mõistnud.
Üheks «Blade Runneri» suureks mõistatuseks on näiteks olnud Deckardi tõeline olemus. Vastupidiselt «Covenantile», mis hävitas haledalt 1979. aasta «Tulnuka» põnevamad saladused, ei tunne uus «Blade Runner 2049» vajadust Deckardi kohta kindlat vastust anda, et fännidel oleks luksus edasi mõistatada.
Paraku püsib oht, et kaks ja pool tundi pikk ning peaaegu täielikult actionʼi-vaba «Blade Runner 2049» hakkab tõsiselt frustreerima kannatamatu loomuga vaatajaid, kellele nii aeglaselt kulgevad filmid mõjuvad võõristavalt. Siinkohal võib aga näidata näpuga rohkem filmi kui publiku poole.
Nagu «Saabumise» puhul, ihkab Villeneuve jutustada lugu äärmiselt rahulikus tempos, kuid mitut pikaldast stseeni saanuks selgelt montaažiruumis kitsendada, ilma et oleks pidanud tegema tõsiseid ohverdusi. Näiteks kipuvad venima Goslingi ja talle iga päev seltsi pakkuva seksapiilse tehisintellekti Joi (Ana de Armas) privaatsed hetked.
Minu jaoks oli ühtlasi paeluvaim küsimus, mis on saanud Harrison Fordi tegelasest Rick Deckardist (paratamatult olin teadlik, et Deckard järjes ühel hetkel välja ilmub). Seetõttu tekitas Goslingi kehastatud surmtõsise blade runnerʼi eneseotsing, millega seotud pisike puust hobune, minus rohkem kärsitust kui põnevust. Villeneuve pidanuks eeskuju võtma ideaalse kestusega 1982. aasta filmist ning hoidma järjegi kahe tunni piirides.
Iroonilisel kombel on «Blade Runner 2049» pildikeel aga sedavõrd jalustrabav, et filmi rusuvalt depressiivses, aga ka veetlevalt salapärases maailmas sooviks iga endast lugu pidav ulmežanri entusiast veeta võimalikult kaua aega. Kolmekümne aasta jooksul, mis kahe «Blade Runneri» filmi vahele jääb, pole olukord maailmas kaugeltki paremaks läinud.
Kaadrid katkematute vihmasadude käes kannatavast saastatud Los Angelesest, mille tänavatel askeldavatele lõbutüdrukutele heidavad magusalt valgust massiivsete reklaamide neoonvalgus, mõjuvad hirmutavalt ning hüpnootiliselt.
Kui tänapäeval armastatakse suure eelarvega ulmefilmidesse toppida võimalikult palju pilkupüüdvaid futuristlikke vidinaid, mis annavad märku tehnoloogia kiirest arengust, siis «Blade Runner 2049» kunstnikutöö on tänuväärsel kombel hoopis püsivalt minimalistlik. Maailma muudab kõledaks just selle lagedus. Elu- ja tööruumidel on vähe isikupära, loomulik valgus puudub.
Ja nagu on rahvarikkast Los Angelesest kadunud päikese hell soojus, on kadunud ka tähendusrikkad inimsuhted. Õigeid perekondi ei kujune ja naisi nähakse seejuures üha rohkem objektidena. Paljude tänavale vihma kätte jäänud meeste ainsaks joovastuseks on striptiisitaride pealtnäha pilvedeni ulatuvad helendavad hologrammid, mis on nagu närbunud tuleviku seksuaalsed laternapostid.
Olustik ja paljud väiksemad detailid on mõistagi tuletatud algsest «Blade Runnerist», nii et tehnoloogia arenguga kaasnevatest õudustest rääkiva filmi fännid tunnevad end järge vaatama hakates kohe koduselt.
Villeneuve'ile omase põhjalikkusega lavastatud «Blade Runner 2049» on nõudlik spektaakel, mida kerge imetleda ja väärtustada, aga raske sügavalt armastada, sest filmi vastused omaenda tõstatatud mõtisklevatele küsimustele ei ole lõpuni rabavad ja nende vastusteni jõutakse piinliku vagurusega.
Kui vana «Blade Runner» osutus ulmefilmiks, mis alguses kõigi kriitikute südant ei võitnud ja aastate möödudes laiemat tähelepanu pälvima hakkas, siis ambitsioonika järjega on ilmselt vastupidised lood. Praegu valmistab nii sügava hoolega tehtud järjeloo saabumine rõõmu, aga küll saabuvad varsti uued intelligentsed ulmekad, mille sügavustesse vaimustunult laskuda.
/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)