NO99 viis Berliini vanima kontserdimaja 21. sajandisse

Braavo, võtavad etenduse kokku umbes 70-aastased itaallased. Kuna meil ühine keel puudub, tõstavad kaks vanaprouat pöidlad püsti, endal nägu säramas kui täiskuu. Kolm hallipäist härrat noogutavad innukalt kaasa. Nad on vaimustuses NO99 lavastusest «NO40 Pööriöö uni».

Mitte ainult itaallased pole Berliini vanimas kontserdimajas, Konzerthaus Berlinis äsja lõppenud etendusest lummatud, vaid peaaegu kogu 900-kohaline saal, kinnitab reedese etenduse järel viis minutit kestev aplaus. Kusjuures kiituseks püsti tõusnud inimesed on siin maailmas elanud juba pea 80 aastat.

Tõsi, publiku seas on neidki, kes istuvad saalis piinatud ilmel, ja neid, kes näitlejate esinemise ajal pigem unelevad ning elavnevad alles Ellerheina tütarlastekoori ning Konzerthaus Berlini orkestri (juhatab Olari Elts) etteaste peale – see on fantastilise kõlaga kontserdimaja.

Teisel pool saali keskele sätitud lava, peaaegu täpselt minu vastas istub Berliini esietenduse ajal vanem härra, kes vaheldumisi tukkumisega kribib usinalt märkmeid teha. Veel hakkab silma üks keskealine mees, kes vaatab peaaegu kogu etendust esimest korda tsirkusesse sattunud poisikese kombel, suu ammuli.

«Ei ole minu maitse, ekraanid ei meeldi, ootasin rohkem muusikat,» põhjendab üks mees, miks ta pärast esimest vaatust halli taeva alla eelistab astuda. «Kahtlemata oli huvitav lavastus,» lisab ta mineku pealt korraks ümber pöörates.

Esimese vaatuse esimeses pooles on publik üsnagi kohmetunud olekuga ega oska saalilakke kinnitatud suurel õhupall-ekraanil etendatavasse näitemängu kuidagi suhtuda. Ent kui kaamera ette saabub ja õhupallile manatakse Jörgen Liik Nick Bottomina, kes möirgab daamidele hirmu nahka ajava lõvina ning teeb Thisbena sama heledat häält kui Krõõt, avaneb publiku süda.

Foto: Markus Werner

Mul on saalis sel hetkel sama tunne kui aastaid tagasi Erki Noole teivashüppekatsele kaasa elades – ei ajanud latti maha, jäi olümpiamedaliheitluses püsima.

Võõras, ootamatu, uuenduslik, eriline, põnev, fantastiline – pärast etenduse lõppu nimetas publik neid märksõnu.

Inglise keeles läheb libedamalt

Preisilikust kuninglikkusest tulvil Konzerthaus asub Saksamaa pealinna südames. See on oma noorema venna Berliini Filharmoonia kõrval siin peamine klassikalise muusika esitamise paik. NO99 on Berliinis varemgi esinenud – nüüdisaegsele teatrile keskenduvas HAUs ja saksa repertuaariteatri kantsis Deutsches Theateris –, kuid Konzerhausi-esinemist võib pidada murranguliseks nii Eesti teatrile kui ka Berliini kontserdimajale.

Tähelepanuväärne on seegi, et NO99 etendust mängitakse samas saalis, kus 1843. aastal toimus sõnateatrit ja Schauspielmusiki ühendava «Pööriöö une» maailma esiettekanne.

Kõik sai alguse umbes aasta tagasi, kui Eesti kultuuriatašee Berliinis Merit Kopli võttis ühendust Konzerthausi intendandi (meie jaoks direktori ja kunstilise juhi) Sebastian Nordmanniga, et pakkuda koostööd Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul. «Kolmapäeval andis Merit teada, et reedel toimub selline kohtumine, et kas ma saaksin tulla kella kaheks Berliini. Muidugi ostsin kohe lennupileti,» meenutab NO99 direktor Paul Aguraiuja.

Kohtumine Kontzerthausis toimus inglise keeles, olgugi et kõik valdavad saksa keelt.

«Saksa keel on maailma kõige karmim teietamise keel. Kui sa hakkad sakslasega teietama, siis sealt sina peale saamine võtab kaks aastat. Inglise keeles eraldi teie-vormi pole, seega jõuad kahe minutiga järgmisele astmele. Sakslastega suheldes tähendab järgmine aste, et saad kõikidest asjadest rääkida otse ja lahtiselt,» selgitab Aguraiuja.

Just inglise keele kasutamine andis eestlastele veel ühe trumbi. «Mingil hetkel oli Sebastian Nordmann oma kaaslasele öelnud, et tehku see ja see nädal tühjaks, et tema tahab meid siia saali saada. Meile aga tehti samal ajal nägu, et jaa-jaa, nemad peavad veel mõtlema.»

Foto: Markus Werner

Sellistes majades nagu Konzerthaus on esinemiskava koostatud vähemalt kaheks-kolmeks hooajaks ette. Kes NO99 pärast kavast välja visati, pole Aguraiuja tahtnud uurida. «See, et me saime siin jala ukse vahele, on Eesti saatkonna teene. Lavastuse kvaliteet ja eripära oli põhjus, miks Konzerthaus oli huvitatud,» teab Aguraiuja.

Kuna eestlaste etendus on tehniliselt ülikeeruline, tähendas see, et oktoobri esimene nädal oli Konzerthaus üksnes NO99 päralt ja seal ei antud ainsatki kontserti.

Saksamaal kuumad nimed

Kontserdimaja juhataja ütleb, et pole elus mitte midagi nii fantastilist näinud. Teda ei häiri isegi see, et kõik kolm etendust pole välja müüdud, sest esimese etendusele jättis jälje eelmise õhtu torm, mis Saksamaa rongiliikluse pea peale keeras. Sebastian Nordmann käib enne ja pärast «Pööriöö» etendust ringi kui miljoni euro võitja, nägu õnnest säramas. Saalist väljudes väljendab ta rõõmu rohkete ülivõrretega ning teatab, et lõpuks on 21. sajand saabunud Konzerthausi.

Miks oli tal vaja klassikalise muusika kontserdimajja NO99 lavastust? Aga sellepärast, et Konzerthausi ülimalt truu publik on juba üle 75 aasta vana ja sureb varem või hiljem ära. Nooremad aga ei leia teed sellesse uhkesse hoonesse. Shakespeare’i ja Mendelssohn Bartholdy segamine Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo moodi avab aga uued võimalused klassikalise muusika esitamiseks. Pealegi kõnetab NO99 Saksamaa nooremat publikut.

«Arvo Pärt on Saksamaal väga hinnatud, tema teoste kontsertidest ollakse huvitatud, kuid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on siin kuumad nimed, nende mainimine toob vestluskaaslase häälde elevuse,» ütleb Eesti kultuuriesindaja Saksamaal Merit Kopli.

Kozerthausi etendused on ka NO99-le ülimalt olulised, sest kõigil kolmel õhtul istusid saalis Saksamaa teatrimajade ja Euroopa festivalide juhid-kuraatorid, näiteks Wiener Festwoheni korraldajad. «Meie suur unistus on selle lavastusega veel kuhugi esinema minna, sest siia on nii palju tööd sisse pandud ja välja kukkus kunstiliselt äge ja erakordne,» tunnistab Aguraiuja.

Pühapäeva õhtul teatab ta, et teater on saanud juba huvitavaid ja tõsiseid ettepanekuid, millest ei saa veel täpsemalt rääkida. «Kuid me oleme lootusrikkad, et etendused Berliinis ei jää «Pööriöö une» viimasteks.»

 Foto: Markus Werner

75 inimest ja kuus meetrit asju

«Pööriöö uni» pole suur lavastus lavakujunduse mahu poolest: kõik mahub kuue meetri pikkusesse haagisesse, sellal kui «Kõnts» reisib 12-meetrise haagisega. Lavastuse teeb suureks meeskonna suurus ja tüki tehnoloogiline keerukus. Eestist toodi Berliin 75 inimest: lisaks NO99 näitlejatele Marika Vaarikule, Rea Lestale, Helena Pruulile, Jörgen Liigile, Simeoni Sundjale ja Rangar Uustalile on laval tütarlastekoor Ellerhein. Lava taga on etendusega ametis operaatorid, režissöörid, tehnikud jt. Kui Saksamaale oleks tuldud veel ka oma orkestriga, oleks see teinud eestlaste nimekirja veel 60 nime võrra pikemaks.

Vaid vähesed festivalid ja teatrid saavad endale lubada nii suure meeskonnaga etendusi. Koostöö Konzerthausiga tähendas muuhulgas seda, et suure osa lavastuse reklaami-, majutus- ja sõidukulust kandis kutsuja.

Aguraiuja räägib sakslastest üksnes head. «Nad olid väga vastutulelikud ja mõistvad,» kiidab Aguraiuja. Kuigi Konzerthausi maja ehitati teatriks, pole seal viimased sada aastat lavastuslikke etendusi antud. «Meil on etenduse ajal vaja saal täiesti pimedaks saada, aga see pole siin võimalik, sest neil pole seda varem vaja olnud,» räägib Aguraiuja. Tõesti, see oli ainus asi, milles teater ei saanud NO99-le vastu tulla. 

Eestlased suutsid muuta isegi Konzerthausi sisekorraeeskirja. NO99 meeskonnas on kaks noort ema, mõlemal on Saksamaal kaasas beebi ja lapsehoidja. Üks Konzerthausi valvur aga teatas resoluutselt, et lavaehituse ajal ei tohi tema beebit majja lubada. Paul Aguraiuja kauples välja erandi.

Aguraiujale jääb Berliini «Pööriöö uni» viimseks tööks NO99s, tänasest on NO99 direktor Juta Saarevet. «Lahkun suure rõõmu ja uhkusega, sest teater on väga heas seisus,» ütles Aguraiuja.

NO99 Foto: Videokaader

Ülevaade

• «NO40 Pööriöö uni»
• Etendused 6., 7. ja 8. oktoobril Berliini Konzerthausis