Mood — kunst või keskkonna hävitamine?

«Manolo: poiss, kes valmistas kingi sisalikele» Foto: Filmiplakat

Tänavu teist aastat toimuv MoeKunstiKino heidab pilgu moe glamuursesse, kohati lummavalt kaunisse, ent teisalt hävituslikku maailma.

• MoeKunstiKino
• 5.–11. oktoobrini kinos Sōprus

Enese väärtuse ja atraktiivsuse tõstmine, mulje loomine ehete ja riiete abil, on tõenäoliselt sama vana kui inimkond. Sajandeid on mood tähistanud esteetilist mängu, mis ühtaegu on peegeldanud ühiskonna tõekspidamisi ja mõttesuundi. Veel eelmisel sajandi esimesel poolel piiras uute rõivaste soetamist rätsepate nappus ja moetoodete hind. Tänane kiirmoe ajastu on taolised tõkked seljatanud – tekkinud on olukord kus riidehilpudel justkui puuduks väärtus. Täpsemalt, massitootmisest väljuvate riiete hind ei ole vastavuses keskkonna kahjude ega riidevalmistajate vaevaga. Teada tõsiasi, ent kes ei tahaks soodsalt soetada uusi moekaupu, liiati kui turg seda valjult propageerib.

Tänavuse Moekino valikus on portreelugusid maailmakuulsatest disaineritest, ent ka linateoseid, mis keskenduvad moetööstuse varjupoolele. Moevaldkonnast rääkides tulebki mõista selle mitmetahulisust. Ühelt poolt on mood looming. Eriti selgelt tajume seda, vaadates otsa disaineritele, kes suhtuvad oma kollektsioonidesse tõelise kire ja pühendumusega. Sel juhul võib mood olla ka loodussäästlikkuse ja vastutustundetu tarbimise eeskõnelejaks.

Siinkohal meenub Alexander McQueeni 2009. aasta sügistalvine kollektsioon, mille tarbeks seati lavale prügihunnik, kus muu seas olid rehvid, vanad telerid. Modellid kandsid juustes mustaks värvitud Coca-Cola-purke. Kõik oli McQueenilikult stiilne, mähitud mustjaspunasesse värvigammasse, ent moe-show kriitika oli selge. Võitlemine keskkonnakahjude vastu ei pruugi seejuures olla vaid illustratiivne žest — seda näitab ka loodussõbralikku ja jätkusuutlikku disaini pooldavate disainerite üha pikenev rivi. Üheks näiteks võiks olla ka Eesti moekunstnik Reet Aus, kellest valmis 2015. aastal dokumentaalfilm «Moest väljas».

Kiirmoe negatiivne mõju keskkonnale ja inimestele endile on teada. Rõivatehastes valitsevad ebainimlikud töötingimused ning rõivatööstuspiirkondade saastatus on olnud meedias kajastatud viimased kümmekond aastat. Teame ja taunime, paraku pühib moeketi müügikampaania keskkonnaga seotud mured me meeltest. Pigistame silma kinni ja usume, et probleem on paisutatud ja meisse mitte puutuv.

MoeKunstiKino programmis linastunud «Riverblue» annab põhjaliku ülevaate sellest, kui katastroofiline olukord tegelikult on. Värske dokumentaal sammub jõgede kaitsja Mark Angelo jälgedes ja vaatab jõgede seisukorda peamistes moetööstuspiirkondades, külastades Hiina ja India linnasid ning loomulikult Bangladeshi. Näeme riidekemikaalidest roosaks värvunud jõgesid, inimesi, kes töötavad päev läbi mürgi keskel ilma vähimagi kaitsevarustuseta. Teemaks tuleb ka üks hetke aktuaalsemaid keskkonnateemasid — kemikaalide sattumine toidu sisse. 

Kõrvutatult moetööstuse laastava poolega on glamuur seda kontrastsem. Samas on looduslike ressursside kasutamine paratamatu. Küsimus ongi selles, kui palju ja mil moel. Seejuures pakub just kõrgmood positiivseid näiteid ressursside ausast ja põhjendatud kasutusest. Elitaarmood väljendab ühtlasi teatavat kvaliteeti ja näitab, et mood võib olla midagi enamat kui pelgalt kasumile ja massidele orienteeritud tööstusharu. «Manolo: poiss, kes valmistas kingi sisalikele» («Manolo: The Boy Who Made Shoes for Lizards») viib vaataja kingamaailma legendi — Manolo Blahniku ellu. Näeme, kuidas vanameister istub raamatutest ümbritsetuna töölaua taga ja joonistab graatsilise käeviipega kingavisandeid. Väärib märkimist, et Manolo Blahnik käib regulaarselt ka oma tehases ja valmistab tänase päevani iga mudeli esimese kingaeksemplari ise.

Lisaks professionaalsele poolele aitab dokumentaalfilm mõista Blahniku mitmekihilist ja üllatavalt romantilist siseilma. Ta veedab pikki päevi aias, loeb, külastab nostalgiast vanu lemmikrestorane ja -hotelle ning mõneti ehk isegi põgeneb tänapäevase, individualistliku maailma eest. Ehk on just seetõttu filmi sedavõrd nauditav vaadata — «Manolo: poiss, kes valmistas kingi sisalikele» näitab meile üht peenekoelist inimest, kes on suutnud oma sisemise poeesia säilitada isegi 21. sajandil.

Teine värske portreedokumentaal «Dries» vaatleb Belgia moekunstniku, Dries Van Noteni tegemisi ühe aasta vältel. Reiner Holzemer kujutab moemaailma telgitaguseid üllatava realistlikkusega. Tegu ei ole kiirevoolulise, ülistava moedokumentaaliga. Pigem on «Dries» rahulikus tempos kulgev vaade ühe tippdisaineri argipäeva. Näeme koosolekuid, stressi, enesekahtlusi. Seejuures on värskendav, et kuulsate «rääkivate peade» asemel kõneleb Dries oma kollektsioonidest ise, avades seeläbi paeluvaid seiku brändi ajaloost.

Muidugi on filmis ka glamuuri — moemaailma on juba oma olemuse tõttu keeruline teisiti kujutada. Vaataja ees rulluvad lahti kaadrid moelavadest, kaunitest kangastest, nädalalõppudest, mille Dries ja tema elukaaslane veedavad uhkes maamajas. Visuaalselt loob film seega kauni buketi, andes samas ülevaate Dries Van Notenist kui brändist ja mehest, kes on kõige taga.

MoeKunstiKino programmis linastunud filmidest võluvadki kõige enam portreelood nendest, kes oma tõekspidamiste ja andekuse sünteesis annavad moevaldkonnale lisaväärtust. Olgu viimaseks siis need, kes võitlevad keskkonnareostuse vastu, või disainerid, kellele mood on endiselt kunst, tõeline kirg. Seejuures tuleb mõista, et mood on alati läbi põimitud tööstusliku poole ja rahalise tuluga. Paraku on see moevaldkonda tervikuna üha enam üle võtmas. Odavus ja kättesaadavus on nihestanud ka tarbijate pilti moekontseptsioonist. Seda värskendavam on näha inimesi, kellele mood on endiselt enamat pelgast tööstusharust.     

«Riverblue» linastub MoeKunstiKino programmis veel 9. oktoobril, «Manolo: poiss, kes valmistas kingi sisalikele» linastub 10. oktoobril ja «Dries» linastub 11. oktoobril.