Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Klaas puhast vett pragunevas mäluasutuses

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sirgu Eesti: Elina Reinold, Margo Teder ja Meelis Põdersoo | FOTO: Siim Vahur

Aare Toikka on väärt mees. Loetagu tema intervjuud 6. oktoobri Sirbis: Toikka sõnad, mõtted ja teod käivad käsikäes. EV 100 teatrisari «Sajandi lugu» on startinud eestlastele omaste koostöötõrgetega, eks see peegeldu ka tulemustes. Seda suurem rõõm, et VAT Teatri ja Labürintteatriühenduse G9 kokkusaamine kannab head vilja. 1930. aastaid käsitlev lavastus «Sirgu Eesti» on tervik, kus ükski osa ei kisu irdu.

Esmalt läbib publik Labürintteatri lavastatud rännaku raamatukogus, rännu etapid saavad kujundikaalu. Marssimine amfiteatri treppidel kui massinimeste manifestatsioon, sinna-tänna sammumises hirm kaotada suund ja siht. Pilk läbi punaste prillide keldriängistuses, küüditamisrongide eelaimus. Lahke kätest kinni hoidmine katusel, kaasaelamine sinise lipu heiskajale ülal lumekeerises. Esietendusel kulges rännak suure oranži täiskuu paistel.

Siis leiame end näituselt, mis pühendatud Ernst Meelele, Suurte Etenduste ajastu loojale. Rahvusraamatukogu pikk fuajeekoridor on täidetud küünaldega, pidulikkuses imelik kalmistu- või peietunnetus. Publikule on antud käesidemed, mustad või valged, siniste numbritega. Kaks sama numbri kandjat kohtuvad küünlavalgel, et sõbralikult poolitada-murendada üht šokolaadiküpsist.

Viimaks etendus suures saalis, teksti autorid Aare Toikka ja Mihkel Seeder. Printsiibiks mäng mängus: Ernst Meele (1920–1999) mälestuseks lavastatakse järjekordset Suurt Etendust, mugava rutiini lööb sassi noore näitekirjaniku Eduard Poolöö illusioonideta näidend riigimees Artur Sirgust. Kaks ajajärku põimitakse punase köiega valushoiatavaks puntraks, vabadussõjalased, Päts ja vaikiv ajastu tungivad siin ja praegu Suure Etenduse turvamulli, tasahaaval muutuvad ebalevaks kiiduavaldused demokraatiale.

Aare Toikka lavastus on kujundiklaarilt komponeeritud. Sümboliks kasvav pragunev mäluasutus on ka konkreetne Eesti Rahvusraamatukogu, mille katuse all viibime, mälu ohustatust terava isiklikkusega tajudes. Rahvusraamatukogu naiskoor sulab publikuga ühte ja laulab siiski omaette.

Muigega seirame poliitikute võimutantsu toolidega, kuni alatu tooli-alt-ära-tõmbamise võtab sujuvalt üle loovintelligents – peegli ja lõusta paradoks?! Kahe peaga vasikas viitab Tammsaare ohusatiirile «Kuningal on külm» (1936). Tossumasin paiskab oma pahvakuid karmi ajalooloogikaga. Sinised, mustad ja valged prügikotid lava- ja saalisoppides häirivad ainult üht meest, kuni prügikast saab «inimliku» sihtotstarbe.

VAT Teatri näitlejad mängivad ansambliühtselt, igal osalisel mitu rolli. Kummastavat võõri(s)tust süstib mängu Katrin Saukas, kelle lavaelust Ester Ernsti tütar Meele ja Artur Sirgu kaksikosas hoovab poolsüüdimatut, poolohtlikku tulnukalikkust. Poliitirooniline nüke seelikus meestest saab tabava lavavaste kahe naisnäitleja meesrollides.

Elina Reinoldi Johan Laidoner oma valge hobusega on terava sihikuga lavakuju. Reinold ergastab VATi näitetruppi intensiivselt. Meelis Põdersoo pureb tuumakat pähklit, mängides Eduard Poolööd ja Konstantin Pätsu, nii pööraselt kontrastse rollitandemi üleminekuis aimub arenguruumi.

Ago Soots kenitleb edviku esinäitleja Kaur Kergesena, nautides Ester Meele soosingupaistust; laheda eneseirooniaga viskub Soots prohvet Karl Reitsi rolli, juuksepahmakas nii Kristjan Jaagu kui ka don Quijote väge. Margo Teder on visa järjekindlusega kujunenud detailipeeneks vinjetiloojaks karakterrollides, nõnda nüüdki, ekstra alltekstirikas ta stseen libuna. Tunnustust väärib Tanel Saar, iseäranis rahvavolinik

Hugo Kirbi rollist: tõsist mõtlevat meest veenvaks mängida on mitu korda keerukam kui küünilist Nõukogude Liidu diplomaati Raskolnikovi, kel portfell riigilippe täis, sinimustvalge teistest pisem. Seltsimehe nukuteatrimäng lippudega on sama tragöödilis-sarkastiline kui ta monoloog varestest.

Tundliku pingestatusega tõuseb laval suurde plaani klaas, kuhu kallatakse puhas vesi, mis  kirjamees Poolöö sõnul on semiootiline. Kelle hooleks jääb lagunevas mälutemplis õiglaselt jagada vett ja kuidas hoida purunemast klaasi? Koju sõites nägin hallil bussipõrandal sinimustvalgeks värvitud paberitükki, ilmselt lapse joonistatud lippu. Kas lavastus kestab edasi? Ma ei tallanud paberit, kuid ei korjanud seda ka üles.

ARVUSTUS

  • «Sirgu Eesti: oleks võinud minna ka teisiti».
  • Eesti Rahvusraamatukogu, Labürintteatriühenduse G9 ja VAT Teatri kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul.
Tagasi üles