Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Värske kõrgrõhkkond eesti kirjanduses

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ajakirja Värske Rõhk toimetajad – Hanna Linda Korp, Carolina Pihelgas ja Tõnis Vilu – 2017. aasta oktoobris Tartus toimetuse ukse ees. | FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Pole vist liialdus väita, et praeguse sajandi seni suurim sündmus eesti kirjanduses on noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk asutamine 2005. aastal. Tänavu suvel jõudis see neli korda aastas ilmuv väljaanne 50. numbrini ning on võtnud kolme «suure» – Loomingu, Keele ja Kirjanduse ning Vikerkaare – kõrval võrdväärsena koha sisse. Äsja jõudsid lugejateni Värske Rõhu 51. number ning ajakirja mõttelist juubelit tähistav kogumik «Kivipilvede all», mis koondab saja autori tekste. Minu vestluskaaslane on Värske Rõhu peatoimetaja Carolina Pihelgas.

Milliste kavatsustega sai Värske Rõhk 2005. aastal ellu kutsutud? Kas need ideaalid on ajale vastu pidanud?

Värske Rõhk tekkis õhinapõhiselt aastal 2005, mil väike seltskond kirjandustudengeid eesotsas Priit Kruusiga leidis, et puudus on kirjandusajakirjast, mis avaldaks eeskätt noorte loomingut. Tol ajal oli kirjanduses heas mõttes plahvatuslik olukord: just nullindate keskel debüteeris palju uusi noori autoreid, populaarseks olid saanud kirjanduslikud veebiportaalid, nagu Poogen ja Kloaak. Üks tolleaegne hüüdlause oligi ju «Veebist paberile!», võib-olla, et oli isegi kerge hirm, et tekstid kaovad internetti ära.

Esimese numbri tagakaanel on tutvustusena kirjas: «Kui ümberringi on nii palju noorte autorite põnevaid tekste, siis miks neist nii vähe räägitakse? Kas ei märgata, et kogu aeg sünnib uut eesti kirjandust?»

Ajakirja Värske Rõhk 50. number. / Raamat

Teise numbri tagakaanel on juba tsitaadid meediakajastustest, kus Jaak Urmet tõdeb, et kogu ajakirja «autorkond koosneb täiesti uutest, seni tundmata nimedest». Uute autorite tutvustamine on endiselt oluline, igas numbris debüteerib keskeltläbi viis kuni kümme uut kirjutajat. Päris kindlasti aitab ajakirja ilmumine tõsta eraldi esile seda, et noored kirjutavad ja et tuleb peale uusi põlvkondi.

Mitu toonast, esimese toimetuse ideed on jäänud püsima, näiteks see, et autorite kaastöödele vastatakse ja võimalusel antakse tagasisidet, korraldatakse kirjandusüritusi ja seminare. Samuti oli oluline raamatusarja loomine, kus nüüdseks on ilmunud 18 raamatut.

Samas tundub, et ideaal nii aastal 2005 kui ka 2017 on lõppeks kirjandus ise, st et ajakirjas ilmuks võimalikult head, huvitavad ja mitmekülgsed tekstid, mis pakuksid huvi nii noortele endale kui ka kõigile teistele.

Kas sa oskad öelda, kui palju on Värskel Rõhul maailmas analooge – perioodiliselt ilmuvaid riiklikult finantseeritud noorsookirjanduse ajakirju?

Kõigepealt tahan märkida, et «noorsookirjandus» on selles kontekstis võib-olla veidi eksitav termin, sest see viitab siiski kirjandusele, mis on suunatud ainult noortele endile lugemiseks. Värske Rõhk avaldab küll noori autoreid, aga tekstid on suunatud laiemale publikule – kooliõpilastest pensionärideni, kõigile, keda huvitab kõige uuem, kaasaegsem kirjandus.

Soomes on noortel kirjanikel näiteks oma ühendus Nuoren Voiman Liitto, mis annab välja kirjandusajakirja Nuori Voima. Tean, et Ungaris tegutseb József Attila Kör, mis ühendab samuti peamiselt noori kirjanikke ja annab muuhulgas välja debüütraamatute sarja. Päris palju ilmub ingliskeelseid webzine’e ehk veebiajakirju, mis on samuti keskendunud noortele autoritele, aga need toimivad kas õhinapõhiselt või saavad toetust fondidelt.

Ses mõttes on Värskel Rõhul võib-olla omapärane positsioon, sest ajakiri on iseseisev, see pole ühegi ühenduse väljaanne. Esimesed paar aastat oli ajakirja väljaandja Eesti Kirjanduse Selts, hiljem tollaste toimetajate loodud MTÜ. Ligi kümme aastat kulus selleks, et end tõestada, ja nüüd on ajakiri kolmandat aastat SA Kultuurileht koosseisus.

Mis on tinginud toimetuskoosseisude suhteliselt sagedase vahetumise? Kas see on ajakirja statuuti sisse kirjutatud?

Üks Värske Rõhu eesmärk on muuhulgas olnud ka noorte toimetajate koolitamine. Samuti on olnud ideaaliks see, et noore kirjanduse ajakirja teevad noored ise. Kaheteistkümne aasta jooksul on ajakirjas töötanud umbes viisteist toimetajat (praegused kaasa arvatud), kellelgi pole varem olnud suuremat toimetamiskogemust. Viimase kuue-seitsme aasta jooksul on uued toimetajad tulnud peamiselt ajakirja enda kaastööliste seast, need on inimesed, kellega ollakse juba lähemalt suhelnud ja keda tuntakse nende tekstide kaudu.

Teiste kirjandusajakirjadega võrreldes vahetuvad toimetajad tõesti pigem sageli, iga paari-kolme aasta tagant tuleb mõni uus. Töö Värskes Rõhus polegi mõeldud päris eluaegsena, pigem on see hüppelaud. Mitu endist toimetajat on liikunud edasi kas teistesse väljaannetesse, toimetavad ja tõlgivad raamatuid või tegelevad doktoriõpingutega. Tekstiga töötamise oskus on kirjandusvaldkonnas väga vajalik, samuti paneb teiste toimetamine kriitilisemalt vaatama iseenda tekste.

Statuuti ajakirjal tegelikult ei olegi. Küll aga on teist aastat ajakirjal kolleegium, kes osaleb aastaauhindade otsustamisel ja kellega on võimalik arutada suuremaid ajakirja puutuvaid küsimusi.

Kas igal toimetuse koosseisul on olnud oma käekiri?

Toimetuse koosseisudes on alati olnud järjepidevus, kunagi ei vahetu toimetus täielikult. Pigem ütleksin, et igal toimetajal on oma käekiri, mis kujuneb aja jooksul välja. Samas lähtume ikka ühistest põhimõtetest: autoritele tagasiside andmine, tekstidega töötamine, uute tugevate autorite leidmine ja toetamine.

Ajakirja Värske Rõhk toimetajad – Hanna Linda Korp, Carolina Pihelgas ja Tõnis Vilu – Tartus toimetuse ukse ees. /Foto MARGUS ANSU TARTU POSTIMEES

Millised on olnud ajakirja suurimad sisulised muutused senise aja jooksul?

Algusaastatega võrreldes on märkimisväärselt suurenenud ajakirja tekstimaht, esimestel aastatel jäi lehekülgede arv 80–90 vahele, nüüd on see kasvanud 144 leheküljeni, samuti on ajakiri oluliselt tihedamalt küljendatud.

Oluliseks pean tõlkerubriigi lisandumist aastal 2011, see tõi ajakirja juurde geograafilist ja tekstilist avarust. Tõlkerubriigis püüame vahendada teiste maade kõige uuemat ilukirjandust ja nüüdisaegseid autoreid. Välisautorite kõrval on oluline ka see, et noored tõlkijad saavad võimaluse avaldada oma esimesi tõlkekatsetusi, nii luulet kui ka proosat. Teeme koostööd ka Kirjanike Liidu korraldatava tõlkevõistlusega.

2013. aastal lisandus ajakirja kirjandusliku päeviku rubriik, kus avaldame tekste ka sellistelt kirjutajatelt, kelle peamine tegevusala ei ole kirjandus. Näiteks on ilmunud palasid kunstnikelt, arheoloogidelt, dramaturgidelt jne. Soov oli ajakirja tuua juurde subjektiivset kirjutamislaadi, isiklikku esseistikat.

Kui suur on sinu hinnangul Värske Rõhu lugejaskond?

Meie tellijaskond on püsivalt kasvanud, samuti saab ajakirja osta raamatupoodidest, kioskitest, supermarketitest. Päris suurt osa ajakirjast on võimalik lugeda veebist, samuti ilmub valik arvustusi ERRi kultuuriportaalis. Facebookis on ajakirjal üle kahe tuhande jälgija, usun, et umbes sinna kanti jääb ka nende hulk, kes loevad Värsket Rõhku paberil või veebis.

Kui palju autoreid on seni ilmunud 51 numbri sees ajakirjast oma töödega läbi käinud?

Päris täpselt ei oska öelda, aga see arv peaks jääma nelja- ja viiesaja vahele. Mõni autor avaldab ainult korra või paar ja seejärel kaob – kirjandus jääb üheks loominguliseks kõrvalepõikeks teiste huvide seas. See on täiesti loomulik, sest kõigist ei peagi saama kirjanikud, kriitikud, tõlkijad.

Millegipärast tundub kirjandusega olevat nii, et kui on vähegi annet, siis on alustada üsna lihtne, aga kui tekib tahtmine asjaga tõsisemalt edasi tegeleda, läheb kirjutamine aina keerulisemaks. Nii on ka raamatute avaldamisega: esimene raamat sünnib kuidagi loomulikult, aga teist raamatut on juba märksa raskem kirjutada. Nii et muidugi on eriti hea meel nende üle, kes jäävad kirjutama, teevad oma tekstidega tööd ja jõuavad värske väljenduslaadini, kõnetava kirjanduseni.

Kas toimetus on seadnud autoritele ealised alam- ja ülempiirid?

Ajakirja põhiline autorkond on kahekümnendates, kõige nooremad on 15–16-aastased, ülemine ots jääb kolmekümnendate teise poolde. Vanusepiiranguga on natuke nii ja naa. Ühest küljest tahaksime olla alustavate kirjutajate kanal, aga kirjutama võib ju hakata igas vanuses!

Suur osa luuleraamatutest, mis ilmuvad, aga mida tavaliselt ei arvustata, on tegelikult pensionäride luulesalmikud. Samas ainult verinoori autoreid avaldades kannataks ajakirja tase. Nii olemegi püüdnud leida keskteed. Avaldada nii debütante kui ka juba veidi tuntumaid autoreid, nii nooremaid kui ka väheke vanemaid. Samas on autori vanusest kindlasti märksa olulisem see, kuidas ta kirjutab.

Eestis on avaldamisvõimalused minu hinnangul üpris head, tugev tekst ei jää toimetajatel kahe silma vahele. Kui autor on väga noor, on võimalik avaldada Tähekeses või Heas Lapses; kui juba vanem, siis Vikerkaares või Loomingus.

Kas kalastate ise tekste netist ja tellite teatud autoritelt? Või elate üksnes autorite omaalgatuslikult saadetud kaastöödest?

Väga suur hulk ilmuvast ilukirjandusest on laekunud kaastöödena. Arvustused on muidugi peaaegu kõik tellitud, kuigi alati on tore, kui keegi pakub ka ise välja, et tahaks mõnest raamatust kirjutada. Hoiame silma peal teistel väljaannetel, mõningal määral ka veebis ilmuvatel tekstidel, aga kalastamisega otseselt ei tegele.

Veel neli-viis aastat tagasi tuli tihti enne ajakirja kokkupanekut küll vahel kiirelt tekste juurde otsida ja tellida, aga viimasel ajal on häid kaastöid aina rohkem. Arvan, et asi ei pruugigi olla selles, et noored on tingimata paremini kirjutama hakanud, vaid et ajakirja teatakse rohkem. Muidugi kui mõni hea kirjutaja on pikemalt kadunud olnud, võtame ka ise ühendust ja tellime kaastööd.

Kui suur hulk saadetud kaastöödest jääb välja?

Ikka suurem osa. Kõige rohkem saabub luulekaastöid, millest avaldamiseni jõuab kindlasti vähem kui veerand. Väga palju kirjutab meile päris noori autoreid, ka põhikooliealisi, kes tahavad tagasisidet või hinnangut oma esimestele katsetustele. Proosat laekub oluliselt vähem, sest pikema teksti kirjutamine on aeganõudvam ja keerulisem, ning seepärast on igas numbris tavaliselt vaid kaks kuni neli proosapala. Oluline on siiski see, et ilmumise otsustab ainult teksti kvaliteet, mitte see, kas parasjagu on kaastöid liiga palju või liiga vähe. Ükski tasemel tekst ilmumata ei jää.

Kui palju teeb toimetus autorite ja nende tekstidega tööd (nõustab ja toimetab)?

Värske Rõhu toimetus püüab vastata kõigile kaastöö saatnutele. See on tegelikult üsna harukordne asi, et kirjandusajakiri retsenseerib kaastöid, enamasti pole see toimetustel juba ajalises mõttes võimalik. Rääkisin kord ühe Ameerika luuletajaga, kes oli ühes keskmise suurusega veebiajakirjas toimetaja. Ta ütles, et sada kaastööd päevas on täiesti tavaline asi, tekste laekub neile kogu maailmast.

Nii et väiksus on ses mõttes eelis, et toimetusel on võimalik kõik kaastööd hoolikalt läbi lugeda ja kuigi see võtab päris suure tüki tööajast, püüame kõigile enam-vähem mõistliku ajaga ka vastata. Kogemus on näidanud, et mida paremad on tekstid, seda rohkem on võimalik nõu ja näpunäiteid anda.

Ilukirjanduslike tekstide toimetamine on delikaatne töö. Enamasti tuleb lähtuda sellest, et tekst oleks mõistetav, selge ja nõtkelt sõnastatud. Või kui taotlus on vastupidine, siis peab see selgelt välja tulema. Keelelisest küljest jääb tihti silma näiteks üleliigne lauselühendite kasutamine, mis võib muuta poeetilise teksti veidi raskepäraseks. Proosatekste tuleb vahel tihendada ja lühendada, lihvida keelekasutust. Kõige enam on tööd arvustustega, mis peavad analüüsima teist teksti, püsima loogilisel mõtterajal ja seda kõike ka keeleliselt täpselt väljendama.

Kas Värske Rõhu praegune ilmumissagedus – kord kvartalis – on piisav?

Neli numbrit aastas on seni olnud piisav, kuigi lehekülgede arv on iga mõne aja tagant kasvanud. On olnud mõtteid, et kunagi tulevikus võiks ajakiri ka tihemini ilmuma hakata, aga see ei juhtu kindlasti veel päris lähiajal.

Milline on eesti noore kirjanduse tase? Kui see on tõusnud või langenud, siis mis on seda tinginud? Interneti ja sealsete sotsiaalmeediakeskkondade võimalik mõju?

Mingil määral peegeldab noor kirjandus vastu seda, mis laiemalt eesti, aga ka maailmakirjanduses toimub. Väga raske on öelda, kas kirjandus läheb paremaks või kehvemaks, pigem kerkivad esile uued suunad, teemad ja keskmed, samal ajal kui teised jäävad jälle tagaplaanile. Vahest võiks rääkida mingil määral sellest, et kirjanduse piirid laienevad (mõtlen siin nt eksp kirjandust ja ;paranoia kirjastuse tegevust).

Noor kirjandus on üsna mitmepalgeline ja laia haardega, ühest küljest võib siin leida Eda Ahi riimilis-rütmilist luulet, teisalt Kristjan Haljaku eksperimentaalset, kergete sürrealistlike sugemetega tekste; Silvia Urgase äärmiselt kaasaegset ja pigem sõnarohket luulet ning Juhan Hellerma proosalaaste, mis mõjuvad oma tihedusega kui luule. Mis torkab võib-olla silma, on see, et noorematelt autoritelt ei ilmu väga palju pikemaid proosateoseid, kui jätta välja noorsooromaanid, siis alla 35-aastasi romaanikirjanikke võib lugeda kokku kahel käel.

Kuivõrd mõjutavad internet ja sotsiaalmeedia kirjandust – jälle raske öelda. Värske Rõhu esimestes numbrites oli veidi eufoorilist lähenemist veebitekstidele. Meenub, et Eia Uus ja Robert Napp kirjutasid kunagi romaani MSNi vahendusel. Kaasaegset kõnekeelt, mis on veebisuhtlusest mõjutatud, on luules kasutatud küll.

Proosas võib vahel kohata blogilikkust, lühemad teemad kipuvad käsitlema autori enda tundeid, inimestevahelisi suhteid, igapäevaseid juhtumeid. Kindlasti on tõsi ka see, et pidevat uudistevoogu jälgides jääb kehvemaks pikemate ja keerukamate tekstide lugemise võime. Parim abivahend selle vastu olekski aeg-ajalt tirida end veebist välja ja võtta kätte raamat.

2006. aastal hakkas ilmuma noorte autorite debüütteoste sari «Värske raamat». Ilmunud on 18 teost, neist kõigest üks pärast 2014. aastat. Miks on hoog hakanud raugema?

Tihti tundub, et kirjandusse tullakse lainetena, ka ajakirja tehes on tunda, et mõnel aastal tuleb juurde palju uusi noori autoreid, teinekord jälle on uusi nimesid vähe ja pigem laekub kaastöid juba tuntumatelt autoritelt. Ka käsikirjadega on nii, et vahel laekub neid rohkem ja siis jälle vähem. Kui 2013. aastal ilmus meie debüüdisarjas rekordilised neli ja 2014. aastal kolm raamatut, siis on selge, et sellele pidi järgnema väike mõõn. Sel aastal peaks siiski ilmuma kaks uut raamatut, nii et päris katki pole kirjastamine jäänud.

Kas «Värske raamatu» sarjas ilmunud teoste senine koguarv on tingitud vääriliste autorite/tekstide hulgast või on mõne teose ilmumine jäänud lihtsalt ressursside puudumise taha?

«Värske raamatu» sari ilmub Kultuurkapitali toel ja seni pole ükski raamat, millele oleme toetust küsinud, ilmumata jäänud. Selle eest suur aitäh neile! Oleme raamatuid välja andnud nii, nagu selleks jaksu on olnud. Toimetusele on see lisatöö ajakirja tegemise kõrvalt. Kui kaks sel aastal ilmuvat raamatut juurde arvata, siis kaheteistkümne aasta jooksul kakskümmend raamatut on päris paras tempo.

Mis ilmub sarjas järgmisena?

Sel sügisel ilmub kaks luulekogu: Talvike Mändla «Kosmonaut» ja Kristel Algvere «Merehurmarohi». Need on kaks üsna eripalgelist noort kirjanikku. Talvike Mändla rändab pigem unenäolistel ja müütilistel radadel, tema luules on palju eri vaatepunkte ja see mõjub veidi labürintlikult. Kristel Algvere luuleraamat on looduslähedane, vaatlev ja vaikselt oma ümbrust mõtestav.

Milliseid tekste sisaldab Värske Rõhu 50. numbri puhul välja antav juubelikogumik?

Ajakirja Värske Rõhk juubelikogumik «Kivipilvede all». / Raamat

Värske Rõhu 50. numbri puhul ilmus äsja kogumik «Kivipilvede all». See sisaldab tekste aastatest 2005–2017, esindatud on sada autorit ühe luuletuse või proosapalaga. Kogumikust leiab kõik olulisemad Värske Rõhu autorid, aga ka hästi unustatud pärleid. Püüdsin koostajana anda ülevaate, millised autorid, teemad ja suundumused noores kirjanduses selle aja jooksul on esile kerkinud.

Loomulikult on siingi üsna eripalgelisi tekste ja nägemusi, alates Siim Nurkliku ja Paavo Piigi iroonilisest näidendist pesuehtsa lüürikani välja. Kogumikule kirjutas järelsõna Jan Kaus, kes leiab, et Värske Rõhu põlvkonda, st kirjanikke, kes on sündinud pärast 1980. aastat, iseloomustab muuhulgas «vajadus olla ühtaegu selgelt «mina ise» ning samas maailma tulvil – või tulvil tunnet, et ka koduseinte vahel või sisekosmoses rännates ollakse maailmaga ühel või teisel moel seotud».

Mina maailmas ja maailm minu sees langevad kokku. Selline maailmatunnetus pole kindlasti uus, aga kui seda väljendavad tänapäeva noored autorid, mõjub see värskelt ja elavalt. Värske Rõhk pole enam lihtsalt pahvakas värsket õhku – see on juba värske kõrgrõhkkond.

***

Värske Rõhk

Ajakirja väljaandjad:

Eesti Kirjanduse Selts 2005–2006

MTÜ Värske Rõhk 2007–2014

SA Kultuurileht 2015–

Ajakirja peatoimetajad:

Priit Kruus 2005–2006

Lauri Eesmaa 2007–2013

Carolina Pihelgas 2013–

Tagasi üles