PÖFF korraldab 48-tunnise Soome kultusfilmide maratoni

Kirke Ert
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mees ilma minevikuta», Oscarile nomineeritud komöödia 2002. aastast.
«Mees ilma minevikuta», Oscarile nomineeritud komöödia 2002. aastast. Foto: PÖFF

Pimedate Ööde filmifestival teeb kummarduse 100-aastasele Soomele, näidates 48 tunni jooksul üksteise järel ära 23 kultuslikku linateost sealse filmikunsti varasalvest.

Sellisel kujul ja koguses korraga pole Soome filme veel kunagi varem linastatud – ei Eestis ega teadaolevalt ka mujal maailmas.

Kahe ööpäeva pikkune pretsedenditu filmimaraton leiab aset 24.–26. novembrini Tallinna Kinomajas, millest saab selleks puhuks tõeline Soome klubi. Lauldakse karaoket ja esineb ansambel Marko Haavisto & Poutahaukat, kes mängis ennast kuulsaks Aki Kaurismäki filmis «Mees ilma minevikuta». Seansse sisse juhatama on oodata tervet hulka Soome filmitegijaid alates Jörn Donnerist ja lõpetades Kati Outineniga.

Ürituse avab Jörn Donneri legendaarne dokumentaalfilm «Neetud! Soomemaa vaated», mis kujutab läbilõiget Soome ühiskonnast aastal 1970, kus kõrvuti eksisteerivad ilus ja kole, kurb ja naljakas, õrn ja rõve. Filmi kärpimata versioon tuli välja alles 1980ndate lõpus.

Ekraanile jõudvad linateosed on pärit aastatest 1938–2008 ja peale draamade leiab valikust veel trillereid, õudus- ja erootilisi filme, kriminulle ja komöödiaid, mis on aastate jooksul omandanud kultusliku staatuse – suur osa neist on Eestis ekraanil esmakordselt. Sündmuse erilisust rõhutab ka see, et kogu valik tuleb näitamisele vanadelt 35-millimeetristelt lintidelt.

Intrigeeriva kava on spetsiaalselt PÖFFi tarvis kokku pannud mainekas Sodankylä filmifestival, mille asutajate ja kunstiliste nõustajate hulka kuuluvad ka Aki ja Mika Kaurismäki.

«Valik esindab sajandat sünnipäeva tähistava Soome riigi mitmekülgset vaimset maastikku, mis on väärt taasavastamist. Sõna «kultus» tõlgendame me siin nii laialt kui võimalik, nimetades nõnda filme, mis on esile kutsunud vaimustust ja nördimust ning elanud kauem kui üks põlvkond. Kogu see isuäratav pidusöök kantakse tagatipuks ette tselluloidil, nii et vaatajat ootab ees harvaesinev nauding,» ütles Sodankylä festivali kavajuht Milja Mikkola.

Ekraanile jõuavad järgmised filmid:

  • «Varastatud surm» (1938), režissöör Nyrki Tapiovaara             
  • «Armastuse rist» (1946), režissöör Teuvo Tulio     
  • «Niskamäe noorperenaine» (1948), režissöör Valentin Vaala                   
  • «Valge põhjapõder» (1952), režissöör Erik Blomberg       
  • «Gaas, komissar Palmu!» (1961), režissöör Matti Kassila         
  • «Käbi selja all» (1966), režissöör Mikko Niskanen       
  • «Naiste pildid» (1970), režissöör Jörn Donner         
  • «Krahv» (1971), režissöör Peter von Bagh               
  • «Neetud! Soomemaa vaated» (1971), režissöör Jörn Donner
  • «Sensuela» (1973), režissöör Teuvo Tulio   
  • «Jänese aasta» (1977), režissöör Risto Jarva
  • «Elu, siit me tuleme!» (1980), režissöör Tapio Suominen
  • «Väärtusetud» (1982), režissöör Mika Kaurismäki
  • «Calamari Union» (1985), režissöör Aki Kaurismäki
  • «Viimased rotinahad» (1985), režissöör Anssi Mänttäri
  • «Kuupaistesonaat» (1988), režissöör Olli Soinio
  • «Räpsy ja Dolly ehk Pariis ootab» (1990), režissöör Matti Ijäs
  • «Kadunud poeg» (1992), režissöör Veikko Aaltonen
  • «Õnnemaa» (1993), režissöör Markku Pölönen
  • «Hoia rätikust kinni, Tatjana» (1994), režissöör Aki Kaurismäki   
  • «Paabusilm» (1997), režissöör Auli Mantila
  • «Mees ilma minevikuta» (2002), režissöör Aki Kaurismäki
  • «Saun» (2008) režissöör AJ Annila  
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles