30-aastane Humboldt ja tema truu kaaslane tungisid läbi ürgmetsade, läbisid seninägematuid jõgesid, kohtasid senikirjeldamata põlisrahvaid (tõsi, sattudes hispaanlastest katoliiklike misjonäride ja orjapidajate peale) ning, mis peamine, Humboldt ei jätnud kasutamata võimalust ronida ka kõige kõrgemate, kuuekilomeetriste mägede otsa, pistmata oma nina vulkaanikraatritesse, kogumata ainsatki kivikest ja taimelehekest, mõõtmata pidevalt oma asukohta, temperatuuri, õhurõhku, magnetilisi omadusi ja mida kõike veel.
Mis tähendas paraja rokkansambli varustuse kaaluga seadmestiku seljas vedimist mägedesse ja orgudesse, putukatest kubisevatesse troopikametsadesse ja päiksest kõrbevasse ljaanodesse. Ja seda kõike, uskuge või mitte, härrasmeheliku loodusteadlase rõivastuses: lehvsallikese, tumeda ülikonna ja kergete kingadega ning kübaraga peas, valmis tervitama ehk kusagil ürgmägedes vastu tulevat virtuaalset daami.
Humboldti enese lemmikraamat oli järgmine, tema «Vaated loodusele». Selles on teaduse tõene teadmine, näiliselt kuivad faktid, ühendatud poeetiliste maastikukirjeldustega. Humboldt oli kahtlemata romantik, millest annab tunnistust ka tema sõprade valik. Ega tol ajal olnudki teadus kirjandusest nõnda eraldi kui praegu, väidetaval ühtesulamise (globaliseerumise) ajal.
Goethe näiteks tegeles ka värvusteooria loomisega, mis võtaks arvesse inimese, kes värvusi tunnetab – erinevalt Newtonist, kes käsitles värvusi, justkui oleksid need looduses olemas. Ta pidas seda tööd «Faustist» olulisemaks, ja mõneti oli tal ka õigus, sest Goethe värvusteooriast on õppida siiani. Lord Byroni tütre Ada Byron-Lovelace’i tõrjus ta ema, pärast kui Byron ta maha jättis, kirjandusest eemale ja Adast sai maailma esimene programmeerija, kes seletas ära Charles Babbage’i valmis ehitamata jäänud arvutusmasina võimalused.
/nginx/o/2017/10/12/7204013t1hd384.jpg)
