Mees, kes napsas loodusteadlastelt ökoloogia leiutamise au

Joseph Karl Stieler, «Alexander von Humboldt» (1843) Foto: Repro

Teadmine, et kõik on maamunal omavahel seotud ja et mida teed, teed endale, on minu veendumuse kohaselt olnud üks Homo sapiens'i kui ühiselulise looma senise ellujäämise põhipõhjusi. Võibolla surid teised inimlaste liigid välja just selle veendumuse puudumise tõttu. Kuid üks asi on üldine, sisemine tunnetus, teine see, kuidas asja sõnastada, ja kolmas veel see, kuidas seda tõestada, otsides kindlaid seoseid, leiutades üleüldise looduskaadervärgi käigus püsimise teooriat ning tõestades oma teooriat praktiliselt.

Kui jätame sedapuhku rahule vanad kreeklased ja alustame otsimist nüüdisteaduse algusaegadest, 17. sajandist, Galileo Galilei ja Isaac Newtoni ja Francis Baconi üllastest aegadest ja võib-olla isegi Roger Baconi 13. sajandi aegadest, kes ju ühe esimesena kuulutas, et looduse uurimise aluseks on empiirika, katselisus, siis jah, looduse vaatlemist on tunnistatud küll teaduse aluseks, ent laborist väljus see tegevus laial ja hoogsal moel ühe ja ainsa mehe ilmumisega.

See mees, Alexander von Humboldt, sündis Preisimaal (oluline!) 14. septembril 1769 ja sebis oma pika, 90-aastase elu jooksul ringi mööda meie kallist emakest maad, mõõtes ja kogudes, vaadeldes ja mõtiskledes selle üle, mille keskele ta ometi sündinud oli. Tema 34-köitelise raamatusarja «Reis Uue Mandri ekvinoktsiaalpiirkondadesse» esimene raamat «Ülevaade taimegeograafiast» ilmus 1807. aastal saksa ja prantsuse keeles ning tekitas maailma loodusteadlaste seas paraja vulkaanipurske või koguni tsunami, mida Humboldt ise oma silma, kõrva ja ninaga Lõuna-Ameerikas esimese eurooplasena lähedalt vahtimas käis. (Ekvinoktsiaalseteks ehk võrdsete ööde piirkonnaks nimetati tol ajal ekvatoriaalpiirkondi.)

See Humboldti sõbrale Johann Wolfgang von Goethele pühendatud essee tutvustas autori ideid, et taimede levimine ja loodus moodustavad eluvõrgustiku. Lihtne, eks ole, aga selle nimel reisis Humboldt oma kaaslase Aimé Bonplandiga aastatel 1799–1804 läbi Ameerikate, täpsemalt tollase Uus-Granada ehk nüüdsete Venezuela, Kolumbia, Ecuadori ja Peruu. Ja see polnud sihuke mugavusreis, mille tegi läbi oma 20ndatel eluaastatel Charles Darwin 1831–1838 purjekal Beagle, põigates vaid põgusalt rannikualadele siin-seal maailmas.

30-aastane Humboldt ja tema truu kaaslane tungisid läbi ürgmetsade, läbisid seninägematuid jõgesid, kohtasid senikirjeldamata põlisrahvaid (tõsi, sattudes hispaanlastest katoliiklike misjonäride ja orjapidajate peale) ning, mis peamine, Humboldt ei jätnud kasutamata võimalust ronida ka kõige kõrgemate, kuuekilomeetriste mägede otsa, pistmata oma nina vulkaanikraatritesse, kogumata ainsatki kivikest ja taimelehekest, mõõtmata pidevalt oma asukohta, temperatuuri, õhurõhku, magnetilisi omadusi ja mida kõike veel.

Mis tähendas paraja rokkansambli varustuse kaaluga seadmestiku seljas vedimist mägedesse ja orgudesse, putukatest kubisevatesse troopikametsadesse ja päiksest kõrbevasse ljaanodesse. Ja seda kõike, uskuge või mitte, härrasmeheliku loodusteadlase rõivastuses: lehvsallikese, tumeda ülikonna ja kergete kingadega ning kübaraga peas, valmis tervitama ehk kusagil ürgmägedes vastu tulevat virtuaalset daami.

Humboldti enese lemmikraamat oli järgmine, tema «Vaated loodusele». Selles on teaduse tõene teadmine, näiliselt kuivad faktid, ühendatud poeetiliste maastikukirjeldustega. Humboldt oli kahtlemata romantik, millest annab tunnistust ka tema sõprade valik. Ega tol ajal olnudki teadus kirjandusest nõnda eraldi kui praegu, väidetaval ühtesulamise (globaliseerumise) ajal.

Goethe näiteks tegeles ka värvusteooria loomisega, mis võtaks arvesse inimese, kes värvusi tunnetab – erinevalt Newtonist, kes käsitles värvusi, justkui oleksid need  looduses olemas. Ta pidas seda tööd «Faustist» olulisemaks, ja mõneti oli tal ka õigus, sest Goethe värvusteooriast on õppida siiani. Lord Byroni tütre Ada Byron-Lovelace’i tõrjus ta ema, pärast kui Byron ta maha jättis, kirjandusest eemale ja Adast sai maailma esimene programmeerija, kes seletas ära Charles Babbage’i valmis ehitamata jäänud arvutusmasina võimalused.

Sellest kõnealuse Humboldti-raamatu autor, Indias sündinud ja Britannias elav ajaloolane ja kirjanik Andrea Wulf juttu ei tee, üldist tausta ei anna, tema hüppab kohe Humboldtile kaissu. Kasutan siin tõlkija Indrek Rohtmetsa iseloomustust, et tema arust armus Wulf Humboldtisse, andmata enesele aru, et too suri juba poolteist sajandit tagasi. Mu meelest teeb see raamatule vaid head.

Humboldti «Isiklik jutustus» avaldati inglise keeles küll nõnda, et Darwin seda enne oma «Liikide tekkimise» kirjutamist lugeda sai, aga näiteks tema sarja esimene raamat alles 2009. aastal. See raamat on teadusajaloos erakordne, kuna Humboldt avaldas seal tohutu suure plakati, 0,9 × 0,6 meetri suuruse laialivolditava, käsitsi värvitud skeemi, oma Naturgemälde. «See on mägi, millele taimed on paigutatud nende kasvukoha kõrgusele ning millest vasakul ja paremal on tulpadena lisainfo gravitatsiooni, õhurõhu, temperatuuri, keemilise koostise jms kohta,» kirjeldab Wulf.

Humboldt oli esimene, kes taipas, et ühesugused taimeliigid levivad mäestikus alt üles nagu kogu Maal lõunast põhja. Ronides hirmuäratavate pingutustega üles Andide tippudeni välja, pannes korduvalt ohtu omaenese, sõbra ja ühe truu indiaanlasest kandja elu, viis Humboldt hämmastava järjekindlusega ellu vana hea mõtte: «Oma silm olgu kuningas.»

Kuningate juures oli ta pärast oma reisi oodatud niikuinii. Ta sõbrunes USA presidendi Thomas Jeffersoniga, külastades enne Euroopasse naasmist teda tema kodus ja olles presidendiga kõiges ühel meelel peale orjapidamise. Ta kohtus Napoleoniga, kes pidas küll lugu teadusest, kuid Humboldti ei sallinud. Sellest hoolimata lubas Napoleon preislasel Humboldtil erandina töötada Pariisis, kui Prantsusmaa Preisimaale kallale tungis. Pariisi kippus Humboldt  jäämagi, sest Preisimaa vaimne õhustik ei olnud talle soodus. Berliinis polnud tollal ülikooligi, kuid ometi rahastas kuningas Friedrich Wilhelm III nii Humboldti kui ka tema kammerhärrat edasi.

Humboldtist sai ülemaailmne kuulsus. Ehk esimene loodusteadlastest. Selline, nagu minu meelest edaspidi olid veel vaid Albert Einstein ja Guglielmo Marconi. «Siin oli mees, kes taipas, et loodust suunavad kõikidel kontinentidel globaalsed jõud, mille tegevuse tulemusel on arenenud klimaatilised vööndid: tolle aja kohta oli see väga radikaalne vaade, mis siiani annab tooni meie arusaamisele ökosüsteemidest,» juhatab Wulf oma raamatu kangelase täpselt sisse.

Humboldt oli sünnipärane Preisi ülik, kelle isa oli tulevase kuninga Friedrich Wilhelm II usaldusisik. Loodusest sai poisike aimu oma perekonna mõisas, Berliinist 15 kilomeetrit loodesse jäävas Tegelis. Tollal oli Berliin enamjaolt umbes nagu minu lapsepõlve Kalamaja.

Loodus on seostud ja seatud arendama kujutlusvõimet, edendas noor Humboldt Goethe seltsis mõtet. Immanuel Kanti Köningsbergis loetud loengute (füüsiline geograafia, 40 aasta jooksul 48 korda) rõhuasetust, et teadus on korrapärane konstruktsioon, rakendas Humboldt edasipidi oma elutöös. Iseasi, kas ta nõustus, et asi jääb iseenese seltsi.

Kui sõda ja poliitika peatas kõik ja «sulges maailma», sõitis Humboldt Prantsusmaalt (kus vaid viie aasta eest oli hukatud Louis XVI ja kuhu ta oli preisluse eest põgenenud) Madridi. Hispaania õukonnast sai ta erakordse ja enneolematu loa külastada Hispaania asumaid Lõuna-Ameerikas, ja Filipiinidel. «Mu pea käib rõõmu pärast ringi,» kirjutas ta 1799. aastal, kui laev suundus Ameerika poole. Kus ta oma tõeliselt uskumatul reisil tõdes: «Õnnelikud on need, kes reisivad ilma instrumentideta, mis puruks ei lähe.»

Humboldt ei abiellunud kunagi, vaid kiindus pidevalt oma meessõpradesse, armumise elas välja pigem oma kirjades. Vaimustades Euroopasse tagasi saabununa huvilisi oma loengutega Ameerikast, pidi Humboldt ometi korraks kõige kuulsama preislasena naasma Friedrich Wilhelm III õukonda – kammerhärrana. «Üsna pealetükkiv,» kommenteeris ta ise.

Nüüd on olulised vihjed sisse juhatamiseks antud, hää lugeja saab ise põneva raamatu sisse minna. See on varustatud rikkaliku pildimaterjaliga, ja nagu hea biograafia ikka, annab meile minu meelest parema pildi ajaloost kui õpik – Napoleoni sõdadest kuni Lõuna-Ameerika hispaanlaste alt vabanemise sõdadeni välja etc. Siiski, inglased Humboldti Indiasse ei lasknud, sest «neil pole sõpru ega vaenlasi, vaid ainult oma huvid».

Raamat on hästi tõlgitud, toimetatud ja rikkalike lisadega varustatud – mis moodustavad kogumahust üle neljandiku, kaasa arvatud korralik register. Raamatu teine osa ilmub kirjastuse väitel aasta lõpul, selles tuleb juttu muuhulgas Humboldti Venemaa-reisist, mis läbis ka Riiat ja Dorpatit. Ootame ära. Näis, kas selleks ajaks on eestikeelne speller Humboldti nime ära õppinud. Marconi on selge, seda punasega alla ei jooni, Einstein veel mitte.

***

«Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm. 1. raamat» Foto: Raamat

Andrea Wulf

«Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm. 1. raamat»

Tõlkija Indrek Rohtmets

Ajakirjade Kirjastus 2017

352 lk