Härra Cool andis gravitatsiooniohvritele stiilse sõu

Bryan Ferry Nordeas Foto: Dmitri Kotjuh

Minu tutvus Bryan Ferryga algas siis, kui ostsin kunagi Roxy Musicu albumi «Country Life» kaanekujundusega T-särgi. Ma olin bändi nime küll kuulnud, aga muusikast ei teadnud midagi. Mulle lihtsalt meeldis see särk.

Kohtasin ükskord puhvetis kuulsat diskorit, kes osutas mu särgile ja ütles, et selle bändi laulja on jobu, sest tapab oma lõbuks loomi. (Bryan Ferry olevat tõepoolest rebasejahi pooldaja.) Tabasin end mõttelt, et kuidas võib sama inimene, kes harrastab nii võikaid elukombeid, põhjustada midagi nii ilusat nagu see T-särk.

See küsimus ei lasknud tükk aega lahti, kuni üks teine kuulus diskor ütles mulle, et teda absoluutselt ei huvita, milliseid kiikse esineb kunstnikul eraelus. Tähtis on vaid kunst. Arthur Rimbaud ja Paul Verlaine elasid ka kõige võikamat porduelu, mida dekadent võib ette kujutada, kuid lõid samal ajal Euroopa luule parimaid pärle.

Bryan Ferry on kahtlemata suur kunstnik. Miks täpselt, kes seda öelda oskab. Võibolla sellepärast, et tal on kordumatu puudutus ja originaalne laulukirjutamisoskus. (David Bowie pidas Ferryt oma lemmiklaulukirjutajaks ja üheks parimaks lüürikasepaks Briti muusikas).

Ferry on inkarneerunud cool

Roxy Music tõi kaasa terve uue ajastu popmuusikas. Glam-rock’i tulekuga jõudis rokkmuusika postmodernismi, pärast seda ei saanud enam rokkmuusikale sama naiivse ja süütu pilguga vaadata (bändi nimigi ju narrib rokki). Roki lapsepõlv oli läbi saanud.  

Ka uuem Ferry on jätkuvalt põnev ja ütlev. Mitte rääkiv. Muusika ei ole nii jalustrabavalt enneolematu kui esimestel Roxy plaatidel, aga ikkagi arvestatav ja väljapeetud. Võiks jätkuvalt öelda, et Ferry on inkarneerunud cool. Vähesed suudavad seda. See on väärtus. Võibolla on see nii, sest tal on põhjalik haridus kaunites kunstides.

Erinevalt muusikutest on kunstnikel kalduvus vananedes paremaks minna. Miks see nii on, ei tea. Võibolla popmuusikud ei oska väärikalt vananeda. Kaotatakse kontakt endaga. Võibolla kasvatakse endast välja. Ferry oskab iseendaga kaasa kasvada.

Kontsert ise

Kohe alguses saime pragada, sest võtsime seistes kontserdile kaasa elada. Tädi tuli ütlema, et kõik istuvad. Ei tohi seista. Ütlesin, et see on rokk-kontsert. Tädi vastu, et ei ole! Ainult siis tohtivat püsti seista ja tantsida, kui piisavalt suur hulk inimesi juba on püsti. Või siis, kui maestro ise käsib püsti tõusta.

Meenus paari aasta tagune Patti Smithi live samas kohas, kus inimesed lösutasid nagu televiisori ees ja Patti Smith kihutas oma ekspressiivsete kulmudega publikut kanni kergitama, et natukenegi energiat tagasi saada. Siis läks alles viimase loo ajal tantsuks. Seekord ei läinud niigi hästi. Isegi «Love Is the Drug» ei ajanud inimesi klapptoolidest välja. Rahvas tõusis tagajalgadele alles siis, kui viimane akord oli juba kõlanud.

Kuigi Bryan Ferry kohalolu oli sama cool ja stiilne nagu alati, ansambli kokkumäng tasemel (neil õnnestus taas kord veenvalt tõestada, et kitarridega on endiselt võimalik kaasakiskuvat muusikat teha), võis ikkagi tunda, et pidu jäi natuke nagu õhku rippuma. Ma ei tea, mis värk täpselt oli, aga ilma toolideta oleks kindlasti parem kontsert olnud. 

Võis ju tajuda, et rahvas elas kaasa, näiteks «More Than This» loo ajal pälvis saksofonist Jorja Chalmers soolo eest energilise aplausi, aga ikkagi: rokk-kontserdil istumine ei ole cool. Kontsert on sünergiaruum, energia vahetamise protseduur. Istuva inimese kontidelt peegeldub liiga vähe energiat tagasi. Isegi kui ta tantsib oma peas. See ei ole artisti vastu ilus. Eriti nüüd, kui kaugelt Inglismaalt tuleb 72-aastane härra Cool ja esitab oma elutööd, võiks ju natuke austust üles näidata.

Kontsert

Bryan Ferry

9. oktoobril Nordea kontserdimajas