/nginx/o/2017/06/07/6758767t1ha1bc.jpg)
/nginx/o/2017/10/10/7195485t1hd29d.jpg)
Tänu «Jää ja tule laulu» raamatusarjale, eriti aga «Troonide mängu» telesarjale, käib selle autori George R. R. Martini elukorralduse ümber tohutu tingel-tangel: kuidas tal uue raamatu kirjutamine läheb? Kas hakkab juba valmis saama? Mida ta õieti teeb, et seda ikka veel ei paista?
Asi on nii hull, et iga kord, kui ta nina kodust välja pistab, või veel hullem, millegi muu loovaga tegeleb, karjatab keegi süüdistavat sõrme tõstes ja pärib aru, miks raiskab ta oma kallihinnalist aega, mis peaks kuluma hoopis «Jää ja tule laulu» kuuenda osa «The Winds of Winter» kirjutamisele, mida fännid juba kuus aastat pikisilmi ootavad.
Kui siis oodatu asemel ilmub hoopis uhke ja illustreeritud jutukogu, kus tegevus toimub küll Westeroses, aga mitte sellel ajastul, kus vaja, on lihtne süüdistada Martinit rahahimus, laiskuses ja kõigis muudes surmapattudes, eelkõige aga kõrvaliste asjadega tegelemises – kas ta siis ei tea, mis on tema kohus kirjanikuna?
Selliseks uisapäisa lahmimiseks pole aga põrmugi põhjust. Esiteks on äsja ilmunud «Seitsme kuningriigi rüütli» kolm juttu kirjutatud ammu enne seda, kui telesari lohed, jääzombid ja kurva pilguga sohipojad laiadele massidele meelepäraseks muutis (1998, 2004 ja 2010), seega ei ole neile kulunud hetkegi kallist «Talvetuultele» kuluma pidanud ajast. Teiseks on need jutud väga head.
Lugude peategelaseks on noor rändrüütel Dunk ja tema kannupoiss Muna, kes seiklevad ajal, mil troonil on veel Targaryenid, Danaeryse vanaisa poisipõlves. Siin on nad oma rännakute alguses, ent sada aastat hiljem on nad kangelastena kirjas näiteks Valvkonna Valges Raamatus, mida Jamie «Mõõkade marus» lehitseb.
Kõik kolm lugu on huvi ja põnevusega loetavad ka siis, kui lugejal puudub selle maailmaga varasem kokkupuude, aga teadmised Westerose tulevikust annavad lugudele tõelist särtsu juurde. Martin on oma maailma ajaloo väga põhjalikult läbi mõelnud ning ühendusjooned ja lahknevused eri perioodide vahel lisavad värvi kummalegi.
Tore on lugeda turniiridest, kus võrdsete võistlejatena osalevad üksteise suhtes sõbralikult meelestatud Baratheonid ja Lannisterid, kes alluvad rahulikult Targaryenide valitsusele, mida sel ajastul ohustavad hoopis teised Targaryenid. Öise Vahtkonna saja-aastane meister Aemon alles alustab oma õpiteed ja kui me ühes loos kohtume Kuninga Käe Isand Verikaarnaga, on seejärel väga põnev lugeda üle Brani kohtumist kolme silmaga varesega raamatus «Tants lohedega».
Eelarvamustest tuleks hoiduda ka neil «Jää ja tule laulu» sõpradel, kes hindavad neis eelkõige veriseid võitlusi, intsesti ja nülgimist – illustratsioonid ei tee sellest kindlasti lasteraamatut nagu paari aasta eest ilmunud «Jäälohe». Mõelgem näiteks «Kolmele musketärile», mis oleks Richard Kaljo illustratsioonideta kahtlemata vaesem raamat.
Verd ja päid lendab siingi piisavalt. Nii nagu Westeroses juba kord kombeks, punutakse intriige ja jageletakse võimu nimel, ent nagu suures sarjas, on ka nende lugude suurim võlu tegelastes, kes pole pelgalt mõõklevad karikatuurid, vaid päris inimesed oma kahtluste ja lootustega.
Õigupoolest on Dunk ja Muna nii köitvad, et tahaks neist aina edasi lugeda, ja õnneks ongi Martin lubanud, et nende seiklused ei ole veel lõppenud. See seab aga lugeja dilemma ette: kas oodata kärsitult edasi «Talvetuulte» ilmumist või suunata oma kannatamatus nüüd uue Dunki ja Muna loo ootamisele? Ei ole kerge see Martini sõprade elu.
***
/nginx/o/2017/10/10/7195485t1hd29d.jpg)
George R. R. Martin
«Seitsme kuningriigi rüütel»
Tõlkija Juhan Habicht
Varrak 2017
360 lk