Eike Eplik mängib kaduva iluga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eike Eplik- Ameerikalik naeratus (2017)
Eike Eplik- Ameerikalik naeratus (2017) Foto: Alan Proosa

Eike Eplik kirjutab oma näituse «Ilusalong»  saatesõnas: «Ilul on tohutu jõud, mis juhib meie ihasid ja otsuseid, vahel ka märkamatult. Meid paelub füüsilises maailmas leitav ilu, see on ilus, sest tahab meile meeldida ja meie otsime seda. Vahel on see vähestele tajutav, teinekord kõigile ilmne. Ilu võib olla ka kokkuleppeline, kuid tõeline ilu on alati äratuntav.»

Autor on monumentaalgaleriisse välja pannud nii loodusvorme kui ka mitmesuguseid esemeid. Kuid mitte ühtegi neist n-ö puhtal kujul. Näitus osutub märksa keerulisemaks ja filosoofilisemaks, kui on need kaunid sõnad ilust.

Seina peale kleebitud herbaarium on kunstniku poolt sätitud kaunisse ringi, nõela otsa kinnitatud liblikad raami sisse, riiulitäis teokarpe täiendab pruutpaarist kujuke, granaatõunte jt. Puuviljadega täidetud liuda täiendavad surnud putukad, oravatopised ja kellegi looma pealuu, teine liuatäis puuvilju on lakitud säravateks lihavõttemunadeks. Siin on tõrvatükiks hambaproteesid.

Ühe põhjata tooli peale on kuhjatud šinjoonid. Pekingi paleekoera kere on tehtud «ilusaks» erkroheliste šinjoonidega ning pea on muudetud «vastuvõetavaks» läikivate plaadikestega. Tooli all vedeleb üks kirevaks tätoveeritud käsi. Ühe otsaseina peal on värviliste pärlitega pidulikuks tikitud töökindad, teisel lasketiiru sillerdav märklaud pealkirjaga «Kümnesse». Kuuli asemel toob surma põrnikas.

Eike Eplik, «Ilusalongis» (2017).
Eike Eplik, «Ilusalongis» (2017). Foto: Alan Proosa

Näituse sisu aitavad mõista kaks vormitut skulptuuri, must ja roosa. Nendes absurdsetes käkerdites on äratuntavad ainult naervad hammastepaarid («Ameerikalik naeratus»). Kogu ekspositsioon on vastuolus autori sissejuhatava sõnavõtuga. Me ei saa nautida ega ära tunda n-ö tõelist ilu. Autor ei näitagi ilu selles autentsuses, ta on keeranud midagi üle võlli ja teinud muid vigureid. Ekspositsioon küsib koguni, mis üldse on ilu.

Veel ühe tähenduskihi toob ekspositsiooni installatsioon «Lõke», kuhu on igasuguse rämpsu hulka tassitud ka osi kunagisest uhkest mööblist. Kui siia oleks lisatud veel jäänuseid stiilsetest pildiraamidest, oleks installatsioon veelgi kõnekam ja visualiseeriks Kumu direktori Sirje Helme sõnu: «Kaasaegne kunst ei tegele ilu mõistega või kui tegeleb, siis väljaspool klassikalise esteetika tasandit. … lihtsameelset ilu otsimist kunstiskeene ei andestaks.» (PM 6 oktoober)

Näitus

Eike Eplik

«Ilusalong»

Tartu kunstimaja monumentaalgaleriis avatud 15. oktoobrini

Märksõnad

Tagasi üles