:format(webp)/nginx/o/2017/10/12/7203829t1h5a17.jpg)
Vello Pohla raamatu «Inimese mõõde, kultuur ja poliitika» 223. leheküljelt leiame koopia Rein Ristlaane allkirjaga dokumendist, EKP KK büroo 7. septembri 1980. aasta otsusest «ajalehe Sirp ja Vasar toimetuse juhtimise tugevdamise kohta». Selline kantseliitlik eufemism tähendas «sm. Pohla V. P. vabastamist praegusest ametikohast, kuna ta ei kindlustanud ajalehe Sirp ja Vasar väljaandmist vajalikul ideelis-poliitilisel tasemel…»
Eheda, pealegi veel ENSVd juhtinud asutuse salajase dokumendi avaldamine on alati tõe võit. Pohla raamatu esimene pool püüab sellele sündmusele valgust heita nii-öelda kannatanu aspektist. Kõigil on voli eneseõigustuseks ja Pohla teebki seda oma varem ilmunud artikleid avaldades ning neid ja keskkomitee tegevust kommenteerides. Inimest võib mõista. Lõigati katki tema karjäär, ta pidi rahulduma õpingutega Moskvas, Ühiskonnateaduste Akadeemias (endises Kõrgemas Parteikoolis).
Loeme, et sealgi kiusas keskkomitee teda taga, veeretas kive lõpetamise teele. Mitmel pool nimetab Pohla end Vaino Väljase meheks, peab enda represseerimist osaks Väljase elimineerimisel («küüditamisel Venetsueelasse») pärast seda, kui Moskvast pandi EKP KK esimeseks sekretäriks 26. juulil 1978. aastal Moskvast Karl Vaino.
Loeme siis raamatust Pohla taaspublitseeritud artikleid, neid, mis ükskord ammu üldsust koledasti pahandasid. Ja mitte sugugi ainult keskkomiteed. Oma kultuurilehte sobimatutes, kohmakates, följetonilaadsetes lugudes püüab Pohla kompromiteerida meie kultuuri toonaseid tippe Hando Runnelit, Arvo Valtonit, Neeme Järvit, Jaan Krossi jne. Uue hoo annab ta sisse Carl Robert Jakobsoni kaaperdamisele, justkui oleks Jakobson olnud mees, kes seadis ette pinda venestamiseks ja nõukogude võimu tulekuks.
/nginx/o/2017/10/12/7203857t1he4d0.jpg)
Kõige absurdsem seejuures oli sõda tiitli von vastu, peatoimetajana tsenseeris Pohla «oma» lehest välja isegi Timotheus von Bocki (ajaloolise isiku ja Jaan Krossi romaani «Keisri hull» peategelase), kuna leidis, et see von justkui teotaks eesti rahvast ning Jakobsoni. Meie rahvuskangelastena ülistab Pohla Jaan Anveltit, Viktor Kingisseppa ja Hans Pöögelmanni. Kentsakas on arutu Lenini-hosianna, just suure juhi ja õpetaja isikliku elu eeskuju tuues. Teatavasti oli Lenin kahenaisepidaja.
Pohla pidas ennast teatrikriitikuks ning peatoimetajana avaldas ta enda kirjutatud retsensioone. Jaan Oksa hindamisel võtab ta aluseks kirjaniku klassikuuluvuse, heidab Friedebert Tuglasele, Artur Alliksaarele ja Vaino Vahingule ette, et nood pole nõnda talitanud. Jaan Kaplinskile varju heitma määratud unenäos «Ristirüütlite tagasitulek» (lk 212) teeb ta ajalooapsaka, justkui eksisteerinuks mõõgavennad Jüriöö ülestõusu aegu. Nemad olid juba rohkem kui sada aastat tagasi leedukate poolt pihuks ja põrmuks löödud. Ikka ja jälle ülistab Pohla 1940. aasta võimuvahetust. Paljudes artiklites näeme, et autoril puudub üldistusvõime, tema nokitseb pisiasjade kallal.
Pohla tõi kultuurilehte teadlikult kommunaalteema, mida ta valdas, muutis Sirbi ja Vasara Õhtuleheks. Loeme rünnakuid autoparanduse, nahkjopede, firmapükste, närimiskummi, Viru ärikate, reklaaminduse jne vastu. Me ei näe mitte kuskil Pohlat kui sinimustvalgemeest, otse risti vastupidi – tema joon on veel rangem kui keskkomitee oma.
Siia ongi koer maetud
Oma toimetajaprogrammis räägib Pohla ideoloogilise võitluse teravnemisest (see on stalinism!), eesti rahvusliku patriotismi võimalikult sügavast avaldumisest nüüdisaegse nõukogude patriotismina, kuulutab kõik revolutsionäärid kultuuritegelasteks. Edasi on juttu vene keele oskuse suurendamisest ning kakskeelsusest kui meie rahvuskultuuri avaruse tingimusest. Viimast saab mõista ainult üheti – hakkame kirjutama, laulma ja filme tegema vene keeles, siis pääseme nn üleliidulisele areenile. Eespool annab ta direktiivi vastastikused nääklused lõpetada.
/nginx/o/2017/10/12/7203853t1h07d8.jpg)
Raamatu sissejuhatuses seletab Pohla: «Peatoimetajana lugesin ma vaimse metsavendluse väikesele rahvale hukatuslikuks ning mul tuli sõdida kahel rindel: ühed olid õnnelikud, kui said ridade vahelt ja tagant võimule ära panna – nimetasin seda pärisorjuse meelsuseks –, ning teised, kes istusid tähtsates majades, olid selle võrra «õigeusklikumad», kummardades sügavalt Moskvale» (lk 7). Pärisorjuseks ja vaimseks metsavendluseks peab Pohla seda üürikest hingamisruumi, mis siiski oli kultuurile jäetud.
Toimetuses seadis Pohla peatoimetajana sisse varasema boheemliku atmosfääri asemel Nõukogude Liidu Stockholmi-saatkonnast ja keskkomiteest (kust mõlemast ta tuli) pärit veltveebelliku subordinatsioonikultuse, millele lisas piiritu eneseimetlemise. Kõik see leidis iseloomustamist ka Ülo Kaevatsi, Rein Ruutsoo ja David Vseviovi avalikus kirjas, samuti raamatus valikuliselt ja lõiguti esitatud keskkomitee kultuuriosakonna juhataja Olaf-Knut Uti õienduses (lk 224).
Tulemuseks oli oma ala spetsialistide lahkumine toimetusest ning nende asendamine sõnakuuleliku kaadriga. Nõnda et foto, millel demonstreeritakse ennast toimetuse kingitud sünnipäevalilledega, on eriti silmakirjalik.
Mis siis õigupoolest toimus?
Teed vastuse juurde näitab manifest «Quo vadis, eeeeee-ärrrrrr-effffff?». Mulle oli parajaks üllatuseks selle, mulle tuttava teksti tegelik autor. Artikli sabast võime lugeda: «EKP Keskkomitee instruktorina kirjutasin mõttevahetuseks kriitilise artikli kõige populaarsema meelelahutussaate kohta. Osakonna juhataja Olaf-Knut Utt keelas selle avaldamise minu oma nime all kui varjunime all. Hädast aitasid välja tolleaegsed mõttekaaslased-sõbramehed Jaak Allik, Kalju Komissarov ja Peeter Tooma, nõustudes minu artikli avaldamisega oma nime all. Jaak Allik lisas omalt poolt paar lauset.» (lk 155).
«Quo vadise…» lahtimõtestamine, samuti selle tekkimise tagamaad vääriksid meie punasuse ja ENSV ajaloouurijate (näiteks Jaak Valge) sulge.
/nginx/o/2017/10/12/7203861t1heb55.jpg)
Eesti Reklaamfilm oli seadnud kaunis edukalt samme ametlikult eitatava, kuid tegelikkuses mingil määral eksisteeriva sotsialistliku turumajanduse suunas koos selle juurde kuuluva meelelahutuse ja ideoloogiavõbelustega ning see hakkaski aktsioonis osalejatele vastu. Pohla räägib üsna palju oma raamatus endast kui uusvasakpoolsest. Minu meelest on «Quo vadis…» esimene trükituna avalikkuse ette jõudnud sellesisuline arvamusavaldus.
Ühiskonda valitses toona brežnevistlik marasm, kõigile oli selge, et kord see lõpeb. Mõned inimesed asetasid oma kaardi lootusele, et võimule tuleb nn tõeline kommunism, millest oli lahti öeldud juba Hruštšovi ajal, kui loobuti maailmarevolutsiooni sõjalisest tegemisest. Brežnev oma mannsahvtiga oli juba päris ilmetu ja teovõimetu. Maailma vasakpoolsete leeris hiilgas hoopis Pariisis õppinud Kambodža maoist ja massimõrvar Pol Pot.
Sirp ja Vasar pidi instruktsioonide alusel täpselt järgima üleliidulise kultuurilehe Literaturnaja Gazeta poliitkurssi. Too leht paljastas Pol Poti režiimi verist olemust, ent Pohla ei lasknud avaldada sealt tõlgitud artikleid. «Minu lehes need ei ilmu!» kuulutas peatoimetaja publitsistika osakonna toimetajale, see on mulle. Õhku rippuma jäi küsimus, kuidas maksta honorari tõlkija Jaan Kruusvallile?
Just Pohla vaimne polpotlus oli põhjuseks, miks ta peatoimetaja kohalt lahti lasti. Keskkomitee ei toetanud kruvide täielikku kinnikeeramist, mida hakkas tegema Pohla. Tekib küsimus, miks oli Pohlal tarvis kõike seda uuesti trükkida? Kõigele lisaks näeme veel keskkomitee aparatšikute ja nn kultuurieliidi suurt grupipilti ülemnõukogu saalis Lenini bareljeefi ees. Sealt võib lugeda mitmes mees keegi ENSV kultuurifrondil oli. Pohla seisab võidukalt esireas, ta on kuues Karl Vaino vasakust käest.
Kas see foto ja tekstid on avaldatud aususest? Või masohhismist? Või edevusest – vaadake, kunagi olin ma aadlik? Pohla vastab sellele ise: «Vast on tegemist arhiveerimisega selleks, et kunagi võtab mõni dissident-ajaloolane, veidrik vabamõtleja või luuraja erifondist välja selle raamatu, et teada saada, kuidas on üks inimene (inimesed) elanud ja kujunenud alates Pätsu-ajast, läbi Saksa okupatsiooni ja Nõukogude annektsiooni, Stalini hirmuvalitsuse ja Nõukogude impeeriumi, läbi rahvuslike revolutsioonide ning oma riigi taasiseseisvumise ja Euroopa Liitu ning NATOsse vastuvõtmise.»
Pohla oletab, et tulevikus võivad tulla taas erifondid, kus nõukogude ajal hoiti nn riigivastaseid teoseid. Tegelikult on tulevik otse vastupidine, kõik digitaliseeritakse ning väikese guugeldamisega otsisõnadega Vello Pohla või Madis Kadaga, saadakse kümnendiksekundiga kätte kõik, mis see isik on avalikku trükisõnasse kunagi kirjutanud.
Pohla tegevusega nüüdsel ajal roheliste leeris ja üürnike õiguste eest võitlejana ei ole ma suurt kursis, kuid raamatu teises pooles avaldatud artiklite järgi otsustades jätab see hea mulje.
Pohla kirjutab veel lunastusest, mida ta sooviks saada. Usun, et see võimalus on tal täielikult olemas. Kirjutagu ausalt, kuidas ta ülikoolipingist lendas kõrgetesse ametitesse ning miks Rootsi Kuningriik ta persona non grata'ks kuulutas, kui ta töötas Stockholmis Nõukogude saatkonnas emigrantide suunal. Väljasaatmine oli toona poliitiliseks trumbiks, inimene oli ju näidanud oma ustavust tões ja vaimus, ning nüüd pidanuks teda ootama lennukas karjäär kodumaal. Ent Pohla ajas oma asju liiga agaralt ja isepäiselt ning see lend katkes.
***
/nginx/o/2017/10/12/7203905t1h1fdf.jpg)
Vello Pohla ja Madis Kadaga
«Inimese mõõde, kultuur ja poliitika»
Argo 2016
520 lk
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)