Töötan Tartus ja pean tihti kuulma seisukohti stiilis «kui sa pole pealinnas nähtav, pole sind olemas». Lugedes sinna juurde uudiseid, kuidas rahvas kolib töökoha otsingul pealinna, jättes kaugemad paigad inimtühjaks, hakkas mind huvitama, kuidas tegelikult on. Kas kõik on pealinna kolinud ja käivad seal teatris? Kas mujal tõesti teatrisse ei pääse ja seepärast teatris ei käida? Kuidas on kõik see kümne aastaga muutunud?
Tellijale
Teater teatri vastu – võidab publik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastuste saamiseks sirvisin Eesti Teatri Agentuuri juba enam kui kümnendat aastat koostatavat suurepärast teatristatistika andmebaasi ning kõrvutasin seda statistikaameti rahvastikuandmetega.
Vaatluse alla võtsin etenduste arvu etenduspaikade asukoha järgi, külastuste arvu, mängitavate lavastuste arvu ja riigi raha osakaalu regiooniti. Võrdlesin aastaid 2005 (esimene täisandmestikuga aasta, kuigi andmeid leidub varasemastki), 2009 (esimene masujärgne aasta) ja 2016 (värskeim).