Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sõbralik perefilm Soome suguelu suurkujust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pekka Strang teeb filmis "Tom of Finland" nimitegelasena meeldejääva rolli. | FOTO: Josef Persson

Auhinnatud režissöör Dome Karukoski («Polaarjoone sangarid», «Lõvisüda» jne) on teinud filmi homoseksuaalsest soome kunstnikust Touko Laaksonenist (Pekka Strang), keda maailm tunneb kui Tom of Finlandi. Soomlased arvavad, et sai kõva film, millega parimat võõrkeelse filmi Oscarit püüda.

  • «Tom of Finland», 2017
  • Režissöör Dome Karukoski, osades Pekka Strang, Lauri Tilkanen, Jakob Oftebro, Werner Daehn, jt
  • Kinodes alates 13. oktoobrist, kestus 115 minutit

No las nad arvavad. Karukoski film nimelt valmis Soome sajanda sünnipäeva pidustuste raames, umbes samamoodi, nagu meil Tammsaaret filmitakse. Aga soomlased ei otsustanud teha mõnda Aleksis Kivi romaani uusversiooni, vaid valisid kangelaseks keerulise saatusega homoseksuaalist kultuskunstniku. No ja meil pole sellise kaliibriga eestlast kuskilt võtta kah, kui just Arvo Pärt välja arvata. Aga legend, kuidas iga viimane kui New Yorgi taksojuht teda teab ja armastab, ei ole ikka tõsi. Kontrollitud.

See ametliku eluloofilmi taust saab filmile mõnevõrra saatuslikuks. Esiteks on niisugune asi suuresti žanrireeglitega paika pandud, mingit hullust siin teha ei tohi. Ja teiselt poolt peaks riigi sajandaks sünnipäevaks valminud film kõnetama iga soomlast. See olgu nii lihtne, et kõik saavad aru. Soomes juba tänavu veebruaris linastunud filmi käis seal avanädalavahetusel vaatamas 18 700 inimest. Seda on Soome jaoks vähe.

Tom of Finland oma asutajatega. Filmist "Tom of Finland" | FOTO: Josef Persson

Kinost väljudes tekkis ajus nilbevõitu, aga seda paradoksaalsem mõte, et «Tom of Finland» on munadeta film. Kuidagi sametine. Ma ei tea, mida ma ootasin, võib-olla midagi rajumat. Sama musklis filmi, nagu on Tom of Finlandi joonistuse figuuridel. Aga selle asemel tehti «mootorrattaklubi ilma mootorratasteta», nagu Laaksonen ja tema kamraadid filmis, et saada õigustus nahkriiete kandmiseks.

Lugu on suuresti üles ehitatud sõjašokile ehk ajale, kui leitnant Laaksonen Helsingi õhukaitses teenis ja muuseas vana hea soome pussiga ka ühe vene langevarjuri tapab. Tagasihüppeid sõjaaegadesse ja kauavenivat posttraumaatilist stressi sai minu maitse jaoks natuke liiga palju. Ma saan aru küll, mis nuppudele sellega vajutatakse, aga kordamine läheb tüütuks. Märksa huvitavam aga valusam oli see, millises ebakindluses, hirmu ja segaduse õhkkonnas homofoobse soome homosekusaalid pidid elama. Ehk on just selle pärast Tom of Finlandi joonistatud mehed elurõõmsad, naeratavad, tugevad ja ennast kehtestavad.

Touko Laaksoneni fantaasiamuusa Kake (Niklas Hogner). "Tom of Finland" | FOTO: Josef Persson

«Ehkki joonistustel on rõhutatud just torsosid, tagumikke ja suguliikmeid, soovitan tähelepanu pöörata meeste nägudele. Pea alati väreleb huultel, kui need just millegagi ametis ei ole, väike naeratus või muie,» kirjutasin mullu suvel Helsingi taidehallis üleval olnud väidetavalt maailma suurimat Tom of Finlandi näitust arvustades. Sama muie on ka Laaksoneni ebamaise muusa Kake vurrulise huule all, kui ta kunstniku fantaasias mõnda stseeni ilmub.

Filmi suurim puudus ongi lõdvavõitu stsenaarium, mis filmi pikkusest hoolimata mõned seigad Laaksoneni elust hämarusse jätab. Näiteks mis hetkel tabas kangelase õde Kaija (Jessica Grabowsky), kellega nad elasid ühes korteris kolmekesi kena balletitantsija Veliga (Lauri Tilkanen), et ega Touko ikka päris hetero ei ole? Aga selle, mis stsenaariumist puudu jääb, korvab kuhjaga näitlejate suurepärane töö. Peaosatäitja Strang muutub seda paremaks, mida hilisem eluperiood filmis käsitlemisele tulevad. Tore on ka Tilkanen armsa nooruki rollis. Vahvad on ka Tom of Finlandi California fännid Jack ja Doug ning üldse see lustiline geipidu osariigis, kus politsei sulle homo olemise eest nuia andma ei hakka.

Armastajate kohtumine filmis "Tom of Finland". Näitlejad Pekka Strang ja Lauri Tilkanen | FOTO: Kaader filmist

Ehkki Laaksonen ütleb filmis, et «mina pole mingi vabadusvõitleja», on seda Tom of Finland. Filmi kõige tähtsam ülesanne ongi suur humanistlik kuulutus, et «kõik me, homod ja fetišistid, naised ja mehed, heterod ja geid, ihkame armastust». Nii öeldakse filmi veidi pateetilisest lõpukõnes. Vaadates-kuulates Eestis praegu käivat arutelu, milline armastus on sobiv ja milline mitte, tundub, et sõnum pole siin mõnedele tüüpidele tänapäevani kohale jõudnud. Ja ilmselt ei saa jõudmagi, sest abi pole neil ka filmi vaatamisest.

Eestis linastub see vanusepiiranguga «alla 12 aasta keelatud» ja nii vist ongi sobiv. Sellest vanusest ülespoole on tegu sümpaatse perefilmiga, mida julgen soovitada küll. Tom of Finlandi joonistused on heal tasemel käsitöö – julgen seda väita tema suurt elutöönäitust vaadanuna. Tarbekunst, mis ongi mõeldud «käsitööd» innustama. Laaksonen ise ütleb filmis, et tema kunstiline nõuandja on suguorgan: kui läheb kõvaks, siis on hea töö.

Karukoski film teeb selle mehe elust aga humanistliku kunstiteose, millel teemat arvestades võivad Oscari saamiseks ka mõned kunstivälised põhjused olla.

Tagasi üles