:format(webp)/nginx/o/2017/10/11/7197919t1haed6.jpg)
Tähendab, teie, poisid, olete päästetud. Teie, noored algajad isad, kel on viieaastane või selles keerus tütar, poeg. Kes nõuab unejuttu. Kui nõuab. Millisel juhul on teil vedanud. Te olete veel jalaga selles maailmas, kus unejutte räägiti. Ei visatud lapsele voodisse värskeimat tehnovidinat, säh, mängi ja suhtle ennast magama. Helendav ekraan on su unejutt.
Oli kunagi mingi õudusfilm, kus hakati pikalt teleka ette jäänuid ekraani sisse imema, vat, ei mäleta nime. Parajalt kole oli. Aeg-ajalt tuleb meelde, kui näed neid telefonidesse naelutatud tuhme pilke helendusest kooljalikuks valgustatud nägudes.
Teil on veel täie aruga laps ja kui ta ikka nõuab, siis tasub kuulata ja jutustada. Nad kasvavad nii kiiresti suureks, et jäävad ainult nukrad mälestused potitamisest, pepude ja mähkmete pesemisest, lutipudeli soojendamisest, nendega koos kõhuli põrandal laua all tapeedi täisjoonistamisest.
Häda muidugi selles, et unejutud saavad kole kiiresti otsa. Kas on need lasteaias juba ette loetud, nagu siingi raamatus, või laps ise juba lugenud. Viieaastane peaks ammu lugeda oskama, muidu tuleb vanemad spetsialisti juurde viia. Mis sa hädaga teed. Punamüts on teada, põrsakesed teada, Pipi, Viplala, Londiste, Kukeleegua, kui teil on vähegi siivas raamatukogu, nii tonnike või paar kaalult, siis on järelkasv teadmised ammu endasse tõmmanud.
Ise hädas oldud. Ära kasutatud, et kui oma röövlid olid väikesed, möllasid telepurgis tupsud. Kelleks kohe kehastuti. Laa-Laa, Tipsi ja Po olid õhtuti magama minemas ja siis võis nende seiklustest rääkida. Kasvatusteadlased oleks mu maha lasknud. Mis sa pajatad, kuidas lakke visatud võileib sinna kinni jääb või kassist igiliikurit tehakse.
Kuidas issi lasteaias mängis, et ringikujuline redel oli va Sitzinstrument ja issi kakake. Ime, et nad selle itsitamise, misasja, hirnumise peale üldse magama jäid, tükk aega veel kostis juttude edasiarendusi stiilis «Kakakesed 5 – Pärasoole tagasitulek». Vahel läks kogemata jutt anatoomiale.
Otsata oleks Ilmar Tomuski raamat, mida ka unejutu õpikuks võiks nimetada, abiks olnud. Eh ja köh, noored mehed, teil on kergem, teie võite selle poest endale ära tuua. Siit õpite, kuidas ära tüüdanud ja, tunnistagem, pahatihti üsna julmad muinasjutud – ühes «Kolme põrsakese» jutu juurde käival pildil kunagi ammu oli ärakeedetud hunt nii haleda väljanägemisega, et minul küll kahju hakkas – lõbusaks ja lastele meelepäraseks keerata.
Alguses tundub hirmus, nagu ka raamatu issile. Kus nüüd mina, lihtne lukksepp. Pole midagi, jutustamisanne on pea kõigile kaasa antud, see vaid lastakse aja jooksul ära kärbuda. Päriselt ei kao see aga kunagi. Jutusta ühe printsessi asemele sada ja jutt jookseb iseenesest. Too mängu onu Vladislav, jah, Koržets ise. Lennuta arbuus Kuu peale. Ilmar Tomuski õpikus näiteid, millest eeskuju võtta, kuhjaga, üks lõbusam kui teine.
Lisaks muidki elutarkusi kõrva taha panemiseks. Näiteks, kui laps küsib, et miks sa iga päev habet ajad – siis saab pasteedisaia süüa, pasteet ei jää karvadesse. Täitsa tõsi, eriti maitsvat taldrikut kah ei anna habetununa puhtaks lakkuda. Mida muidugi tohib ülepea teha ainult kindla peale üksi olles ja ei iialgi laste nähes, et mitte halba eeskuju anda.
Väärt, nagu Ilmar Tomuski juhtumil ammu enesestmõistetav. Pildid on väga ilusad, ega muidu kunstnikku esile tõstnud oleks.
***
:format(webp)/nginx/o/2017/10/11/7197919t1haed6.jpg)
Ilmar Tomusk
«Isamoodi unejutud»
Pildid Priit Rea
Tammerraamat 2017
104 lk
/nginx/o/2019/01/17/11719823t1ha106.jpg)