Jaan Rääts 85

Tallinna Filharmoonia hooaja avakontserdil viibis ka helilooja Jaan Rääts, kes tähistab 15. oktoobril 85. sünnipäeva.

FOTO: Mati Hiis

Pühapäeval, 15. oktoobril tähistab helilooja Jaan Rääts 85. sünnipäeva. 18. oktoobril toimub sel puhul Estonia kontserdisaalis kontsert, mille kavas on muuhulgas tema tähtteos, 1961. aastal loodud nooruslik ja rütmiergas kontsert kammerorkestrile op 16. 

Helilooja sünnipäevakontsert toimub koostöös Tallinna muusikakeskkooliga ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga ning kavas on ka klaverikontsert nr 2 op 70 ja teosed sooloklaverile.

Kontserdil soleerib järjest konkursivõite haarav Arko Narits, kes on alles muusikakeskkooli abiturient. Samast koolist pärit dirigent Jaan Ots on aga juba Soome dirigentide suurkuju Leif Segerstami juures, Sibeliuse akadeemias ja Pariisi konservatooriumis maailmatasemega tutvust teinud. Lisaks astuvad lavale Eunyoung Gil (klaver), Auli Lonks (klaver) ja Johan Randvere (klaver).

Rääts on uusklassitsistliku stiilisuuna juhtiv esindaja, kes tõi 1960. aastatel eesti muusikasse rõhutatult antiromantilise, aktiivse, mängulise, tundekultusest vaba väljenduslaadi. Tema teostes puudub enamasti tavapärane dramaturgiline arendus, neis ei jutustata «lugu», iseloomustatakse Räätsa loomingust Eesti Muusika Infokeskuse lehel.

Tema muusikas on kesksel kohal energiline rütm, milles otsekui trumlis pöörlevad eri stiilimaailmade «tükid»: mozartlikud kolmkõlad ja modernistlikud klastrid, baroki ja rahvamuusika motiivid, lineaarne polüfoonia ja popmuusika rütmid. Räätsa kaleidoskoopilist stiili hoiab koos lakooniline vorm, milles kiireid kontraste tasakaalustavad üldplaani sümmeetriad. Mõnikord harva vilksatab tema muusikas ka lüürilisi ja neoromantilisi kujundeid, kuid need ei määra teose üldkarakterit. Enamasti õhkub Räätsa mängulisest kujundikeelest delikaatset huumorit või (enese)irooniat. 1950. aastate eesti muusika rahvusromantilise pealiini taustal mõjus Räätsa teoste rütmienergia ja karge vabatonaalne meloodika erakordsena.

Rääts on võrdlemisi püsiva helikeele ja väljenduslaadiga helilooja, kelle loomingu põhiosa moodustab instrumentaalmuusika. Aastail 1957–1993 valmisid tema kümme sümfooniat. Ta on loonud ka 24 instrumentaalkontserti ning kaks orkestrikontserti, sümfoonilisi lühivorme ja hulgaliselt kammermuusikat.

Rääts õppis Tartu muusikakoolis klaverit ning lõpetas 1957. aastal Mart Saare ja Heino Elleri õpilasena kompositsioonieriala Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Aastail 1955–1966 töötas ta Eesti Raadios helirežissöörina, 1966–1970 Eesti Televisioonis muusikasaadete peatoimetajana ja 1970–1974 Eesti Televisiooni peatoimetaja-muusikalise juhina. Aastail 1974–1993 oli Rääts ENSV ja Eesti Heliloojate Liidu esimees. Aastail 1968–1970 ja 1974–2003 õpetas Rääts kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias.

Tema paljude õpilaste hulka kuuluvad Raimo Kangro, Mihkel Kerem, Avi Benjamin Nedzvetski, Kerri Kotta, Erkki-Sven Tüür, Rauno Remme, Tõnu Kõrvits, Tõnis Kaumann ja Timo Steiner.

Vanameistri sünnipäeva puhul palus Postimees tema kolmel õpilasel, Erkki-Sven Tüüril, Tõnu Kõrvitsal ja Timo Steineril meenutada oma õpetajat.

Erkki-Sven Tüür

Esimese asjana tuletan taas meelde, et ilma Jaan Räätsa eestkosteta poleks mind konservatooriumisse vastu võetud – olin ideoloogiliselt kahtlase taustaga, tänu kirikubändis mängimisele jäänud silma KGB-le ja seetõttu olnud Otsa-koolist väljaheitmise ääre peal. Räätsa ühiskondlik positsioon lubas tal aga mind «käendada» ja eks siis tolleaegne rektor mõnevõrra vastutahtsi sellega nõustus. (Jaan on mulle hiljem seda lugu rääkinud.)

Erialatundides pööras ta tähelepanu sellele, et muusikalised ideed oleksid selged, lakoonilised ja loogiliselt noteeritud. Et mu tol ajal ikkagi veel võrdlemisi hägused, aga vägagi ambitsioossed abstraktsed vormilised plaanid temalt erilise vaimustusega toetamist ei leidnud, olen ma takkajärele pigem tänulik. Rääts tõi mind maa peale ja nõudis väga konkreetseid asju. Tundides sai ka ta rikkalikust plaadikogust alati midagi huvitavat kuulatud, sinna juurde tihti ka head Gruusia veini maitstud.

Räätsa loomingu stiil on sedavõrd isikupärane, et enamasti on võimalik autor identifitseerida esimeste kõlavate taktide põhjal. See on vägagi haruldane! Tervist ja jõudu juubilarile!

Tõnu Kõrvits

Jaan Rääts on minu õpetaja. Ta nõudis alati täpsust ja oma mõtete selget vormistamist. See on tähtis! Ta on eesti muusika elav klassik. Vahel on öeldud, et tema muusikas on rohkem liikumist ja sellest tekkivat energiat ja vähem romantikat. Mina nii ei tunne, minu meelest on näiteks tema «Marginaalid» väga romantilised. Ja muidugi tema rokilikust groove'ist pulbitsev «Kontsert kammerorkestrile» – see muusika on kuidagi alati aktuaalne ja moes.  

Ma olen alati imetlenud tema vahedat ja pisut nurgelist kirjutamisviisi. Seal on alati justkui midagi heas mõttes häirivat, hõõrduvat ja köitvat, mis ei anna rahu ja haarab sind kaasa. 

Palju õnne, hea õpetaja! 

Timo Steiner

Rääts on liikumine, energia. Kui ma üliõpilasena tema juures tunnis käisin, ei lubanud see energia teda muusikat kuulates kunagi paigal istuda, vaid õpetaja sammus muusika kõlades töötoa ühest otsast teise.

See on energia, mis surub tema muusikat raami ja kohe ka raamist välja. Lõikab nagu noaga läbi äsja alanud muusikalise mõtte ja asendab juba järgmise liikumisega. Ja siis järgmise ja... ja järgmise ja järgmisega... Ja neid saab nii palju, et muusika on justkui lennanud kaugele planeedile, kus ta liigub nagu enda rõõmuks. Liigub, meenutab inimest, nutab teda taga, ja ka rõõmustab, et saab olla omaette, omaenda energiast taas ja taas käivituda.

Või on see energia rahutus, või uudishimu, katsetamistahe või tarkus?  

Mõned tarkused, mis on meelde jäänud: muusika on kuulamiseks; iga muusika on vähemalt ükskord kuulatav; tööta muusikaga sinnamaani, et järgmisel päeval kindlalt tead, kust jätkata.

Tagasi üles