Rummus testitakse tulevikku

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Anna Liisa Saavaste sukeldumiskeskuse ideekavand

FOTO: Repro

Rummu karjäär oma looduse ja inimtekkelisuse kohtumispaigana on efektne ja võluv koht. Seda on silmapaistvalt ekspluateerinud kohalikud ja ka kaugemad Youtubeʼi staarid, suvel peeti siin rahvusvahelise mastaabiga techno-festivali «Into The Valley», mis küll kahjuks mitmel põhjusel ei õnnestunud nii hästi kui võinuks.

Vette uppunud nõukaaegsed varemed ja tumehall tuhamägi nende kõrval moodustavad plaani, mis tõmmanuks käima ka itaalia neorealistlikke filmimehi. Rummu karjääri maastiku kohta võib öelda moodsalt: teiega kõneleb antropotseen. Lagunevad vanglahooned, angaarid, müürid, okastraadid ja tühermaad annavad piirkonnale kurjemat sorti karismat ja postapokalüptilise olekuga hingust.

Rummu paemurru tehisjärves ujutakse, sukeldutakse, hüpatakse vette. Hüppeid saab sooritada osaliselt vee alla jäänud hoonete varemetelt. Seda peetakse ekstreemseks, metsikuks ja ohtlikuks tegevuseks. Jube ilus koht, kus igal päikesepaistelisel suvepäeval on teeveer priskelt täidetud Eesti, Läti, Soome numbrimärkidega autodest. Kontrastiks  suvisele rannamelule on samas muredega kimpus olev alevik, kus napib tööd, kus on tühjad kortermajad, kust elanikud juba lahkunud või lahkuvad peagi, kas töökohale lähemale või teispoolsusesse.

Rummu karjääris alustati kaevandamist 1938. aastal, kui alustas tööd Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas asukohaga Rummul, mis kasutas tööjõuks Murru vangla vange. Kuna vee ärajuhtimine karjäärist 1990. aastatel lõpetati, hakkas põhjavee tase tõusma. Murru vangla suleti 2012. aasta lõpus. «Kaevandamise lõpetas kopp, mis kaevas põhjavette,» kirjutab Wikipedia

Arhitekt ja EKA õppejõud Peeter Pere on kolm aastat teise kursuse tudengitega seal kevadsemestri stuudiot korraldanud. Kursusetööd otsivad võimalusi, mis võiksid hääbumise ja allakäigu tõusule pöörata. Millised võiksid olla need ruumilised vahendid, mis muudaksid omanäolise piirkonna atraktiivseks uutele elanikele, mis võiksid olla need tegevused, mis meelitaksid siia külastajaid, mis sunniksid siin peatuma turiste, kes suvisel ajal läbivad Rummu alevikku?

Kokkuvõtvalt: eesmärk on teadvustada arhitektuuri rolli hääbuvas piirkonnas. 2015. aastal oli tudengite eesmärk kavandada sukeldumiskeskuse hoone koos ümbrusega, kuna karjäärist on kujunenud üks sukeldujate lemmikpaiku. Kes ei tahaks näha Atlantise nõukaaegset, militaarmodernistlikku versiooni. Tudengite projekti instrumendid on vesi, kallas, mägi, tükike vanglat, juurdepääsutee, järve veealune maailm ja erinevad tegevused. Kursuse lõpuks sündis hulk mitmesuguseid hooneid ja kasutusstsenaariume. Sukeldumiskeskuse ruume paigutati jalgupidi vette, sõelmete mäe sisse uuristatud koopasse ja mäenõlvale, vees ja veepiiril olevate varemete vahele, kaldale, rippuma konsoolselt vee kohal, ringikujuliselt tiirlema ümber varemete pargi jne.

Aliis Mehide sukeldumiskeskus

FOTO: Repro

2016. aastal oli lähteülesandeks vabaajakeskuse projekteerimine. Kursusetöö sisu oli ära kasutada vanglahooned majutushoone(te)ks, muuseumiks, motospordiks, šokiturismiks. Sukeldumiskeskusena võis kasutada vanglast allesjäänud ehitisi, võis kavandada uuehoone või -hooned. Majutusteenust võis kavandada uude keskusse või näiteks Haapsalu maantee äärsesse paekivist mahajäetud elamusse. Šokiööbimist pakuti muuseumisse, mis asub Ellujäämiskorpuses nr 2. Territooriumit sai kasutada seikluspargina. Haapsalu maanteed kasutavad suvel jalgrattaturistid. Ühe võimalusena suunati rattatee läbi vanglaala.

Carolyn Rennu ja Jekaterina Klishova vabaajakeskus. Foto: repro

FOTO: Repro

2017. aasta suvel toimunud rahvusvaheline elektroonilise muusika festival viis mõttele  analüüsida võimalust luua Rummule heliloojate loomemaja, kus on võimalus aasta ringi tegeleda loomise, harjutamise, kuulamise ja mediteerimisega.

Kursusetöö soojenduseks toimus  veebruaris prantsuse-eesti üliõpilaste töötuba. Kohapeal vohav isetekkeline rannaelu mahajäetud militaarsete sugemetega keskkonnas oli inspireeriv ka Pariisi Bellevilleʼi arhitektuuriülikooli üliõpilastele. Lisamagnetina mõjus territooriumi tabalukkudega sulgemine külastajatele. Sellest sai üks ületamist vajav lisatõke. Üldistavalt võib öelda, et lahenduste valikusuundi kaaludes jäi valdavaks soov säilitada paiga «metsik olemus».

Helena Rummo ja Elina Liiva muusikute loomemaja

FOTO: Repro

Praegusele vanglaalale plaanivad omanikud tehnoparki, kuid naaberalevikus Vasalemmas  elav arhitekt leiab, et seda piirkonda võiks kasutada hoopis teisiti, tekitades sinna turismiatraktsioone, mis töökohtade poolest praegu väljasurnud kohalikku elu ka rohkem jalgele aitaks. Potentsiaalseid kohti leiaks nii endisest vanglahoonetest, tühjana seisvast postkontorist või suurepärasest 1930. aastate paekivist vanglaametnike kortermajast.

«Viimasest hoonest on tõsiselt kahju – seisab ja laguneb. Samas – loodame, et suvine kasutusaktiivsus sütitab viimaks kohapealse aktiivsuse ja ka see nukralt seisev 30ndatest pärit paehoone saab kasutuse kas hostelina, söögimajana või muu funktsiooniga hoonena. Loodame, et suvine ja viimastel aastatel  juba ka talvine külastajate vool ja üliõpilaste pakutud kasutusstsenaariumid annavad tõuke  kohapealsete elanike aktiivsusele oma elukoha väärtuste äratundmiseks ja kasutamiseks,» räägib Pere.

Tagasi üles