Vette uppunud nõukaaegsed varemed ja tumehall tuhamägi nende kõrval moodustavad plaani, mis tõmmanuks käima ka itaalia neorealistlikke filmimehi. Rummu karjääri maastiku kohta võib öelda moodsalt: teiega kõneleb antropotseen. Lagunevad vanglahooned, angaarid, müürid, okastraadid ja tühermaad annavad piirkonnale kurjemat sorti karismat ja postapokalüptilise olekuga hingust.
Rummu paemurru tehisjärves ujutakse, sukeldutakse, hüpatakse vette. Hüppeid saab sooritada osaliselt vee alla jäänud hoonete varemetelt. Seda peetakse ekstreemseks, metsikuks ja ohtlikuks tegevuseks. Jube ilus koht, kus igal päikesepaistelisel suvepäeval on teeveer priskelt täidetud Eesti, Läti, Soome numbrimärkidega autodest. Kontrastiks suvisele rannamelule on samas muredega kimpus olev alevik, kus napib tööd, kus on tühjad kortermajad, kust elanikud juba lahkunud või lahkuvad peagi, kas töökohale lähemale või teispoolsusesse.
Rummu karjääris alustati kaevandamist 1938. aastal, kui alustas tööd Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas asukohaga Rummul, mis kasutas tööjõuks Murru vangla vange. Kuna vee ärajuhtimine karjäärist 1990. aastatel lõpetati, hakkas põhjavee tase tõusma. Murru vangla suleti 2012. aasta lõpus. «Kaevandamise lõpetas kopp, mis kaevas põhjavette,» kirjutab Wikipedia
Arhitekt ja EKA õppejõud Peeter Pere on kolm aastat teise kursuse tudengitega seal kevadsemestri stuudiot korraldanud. Kursusetööd otsivad võimalusi, mis võiksid hääbumise ja allakäigu tõusule pöörata. Millised võiksid olla need ruumilised vahendid, mis muudaksid omanäolise piirkonna atraktiivseks uutele elanikele, mis võiksid olla need tegevused, mis meelitaksid siia külastajaid, mis sunniksid siin peatuma turiste, kes suvisel ajal läbivad Rummu alevikku?