:format(webp)/nginx/o/2017/04/11/6541173t1hb05c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/15/7215235t1h06e0.jpg)
Eelmisel reedel esilinastus Eestis Paavo Piigi auhinnatud näidendil põhinev kurbkomöödia «Keti lõpp», mille maailmaesilinastus toimus suvel mainekal Karlovy Vary festivalil.
Ameerika retsept, Eesti liha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Film kirjeldab ühte ööpäeva kohalikus põhjakõrbenud burgerirestoranis. 24 tunni sisse mahuvad peaosalised Maiken Schmidt ja Hendrik Toompere Jr, kelle silme läbi näeme hulka kõrvaltegelasi, mõned neist korduvad (Evelin Võigemast ja Ott Aardam) ning teised käivad juhuslikult sisse-välja nagu inimesed kiirtoidukohas ikka.
Lavastaja Priit Pääsuke, kellele see on esimene täispikk mängufilm, on väga hästi tabanud igapäevaelu poeesia nüansse. Kui enamasti on tähtpäevad ja erakordsed sündmused need, mida oskame tagantjärele suurima detailsusega meenutada, siis nüüd on režissöör võtnud luubi alla just kõige argisemad momendid ja nende ilu.
Argipäevadel ei ole harv, et teeme päevast päeva korduvaid tegevusi alati ühtemoodi ja justkui automaatpiloodil, ometi moodustab jaanipäeva, jõulude ja sünnipäeva vahele jääv aeg enamiku meie elust.
Maalikunstnik, kes on osanud igapäevaelu poeesiat ilmselt kõige tabavamalt lõuendile püüda, on ameerika realismi suurkuju Edward Hopper. Üks Hopperi tuntumaid töid «Night Hawks» kujutab samuti kiirtoidukohta. Vaatame kunstniku pilgu kaudu õhtupimeduses aknast sisse, odavas restoranis külma elektrivalguse käes joonistuvad välja kirsipuu imitatsiooniga baarilett, toolide metallkonstruktsioonid ja luitunud ookrivärvi seinad. Paistavad üksikud mõttesse süüvinud külastajad, kes hajameelselt pärast pikka tööpäeva oma võileiba mäluvad ja meile aknast vastu vaatavad.
Lavastaja Priit Pääsuke, kellele see on esimene täispikk mängufilm, on väga hästi tabanud igapäevaelu poeesia nüansse.
Kui Hopperi maali puhul on teada, et tegemist on diner’iga kunstniku kodukandis Greenwich Village’is Manhattanil, siis «Keti lõpp» tundub veel anonüümsemana, sest toidukoht ehitati spetsiaalselt filmi jaoks Peterburi Ärikvartali esimesele korrusele.
Ameerikaliku sisekujunduse ja menüüga hamburgerikoht kannab võimalikult anonüümset nime «Kett» ning ka tegelased on kooritud igaühe kujutlusvõimele võimalikult palju ruumi jätvalt paljaks. Filmi keskmes oleva noore frustreerunud ja luhtunud unistustega neiu nimi on lihtsalt Ettekandja ja talle tuleb appi Noormees, igavene üliõpilane, kellel on kolm kõrgharidust, aga vahepeal on meelest läinud, mida eluga üldises plaanis ette võiks võtta.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/15/7215231t1hc7fd.jpg)
Hopperi nüüdseks Chicago Kunstiinstituudis aukohal rippuv argiõhtu etalonmaal pärineb 1942. aastast, mil elu ja olu olid sootuks teistsugused kui Priit Pääsukese filmi võtete ajal, kuid mõned asjad on jäänud samaks. Üks neist on nähtus, mida filmi stsenarist Paavo Piik nimetab «avalikuks üksinduseks».
Kes meist ei oleks kohvikus, trammis või Tallinna-Tartu bussis pealt kuulnud erakordselt avameelseid vestlusi, mille osalised justkui ei märka, et ümbritsevad tahes-tahtmata kuulevad samuti nende juttu. Piik on varem maininud, et näidendi kirjutamisel oli lähtepunktiks abielupaar, kes tuli kiirtoidurestorani ja hakkas avalikus kohas lahkama oma nurjunud suhet. Motiiv kordub filmi teises pooles, kui Ettekandja ja talle appi tulnud Noormees kuulevad pealt teismelise tüdruku telefonivestlusi, milles too valetab inimestele oma asukoha ja tegemiste kohta.
Kes on näinud Priit Võigemasti Tallinna Linnateatris 2012. aastal esietendunud lavastust, mis põhines samal näidendil «Keti lõpp», mäletab ilmselt veel steriilsemat ja absurdsemat keskkonda, kui filmis näha saab.
Paljudest värvikatest episoodidest koosnevas loos on üks esteetiliselt markantseimaid osi Katariina Tamme ja Piret Krummi koomiline etteaste jänesekostüümides. Teatrilaval olnud hiiglaslike jänesepeade asemel on filmitegelased tõlgendatud päris osavalt igapäevaelulisteks karakteriteks, kes jänesesabadest ja kõrvadest hoolimata mõjuvad lihtsalt naljakate tüdrukuteõhtulistena.
On mõned kohad igas linnas, kus puutuvad kokku inimesed väga erinevatest ühiskonna kihtidest. Neid ei ühenda palju ja nad ei saa üksteisest eriti hästi aru. Helikopterist vaadatuna võib öelda, et liidab soov olla mõistetud, ja just seda hamburgerirestorani võltskodune keskkond pakkuda üritabki.
«Keti lõppu» iseloomustab paljuski seisundinarratiiv, kus on keskne tunnetuslik pool ja puudub päralejõudmise moment. Seisundimuutust vaid imiteeritakse ja tegelikult ei juhtu selle kafkaliku loo jooksul õieti midagi.
Kuna see oli ka filmi tutvustuses mainitud, võib ilma liiga palju ette ära rääkimata märkida, et selle mõtte võtab hästi kokku Arvo Pärdi moodi tüpaaž Helilooja (Tiit Lilleorg), kes ütleb Ettekandja ja Noormehega maha istudes, et tõeline progress ei ole mitte edasi liikumine, vaid sügavamale minek. Ja siis oledki kohal.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/15/7215233t1h1762.jpg)
Kui «Keti lõpp» teatris etendus, siis öeldi, et see on filmilik lugu. Nüüd seda kinolinalt vaadates meenub mitu teatriparalleeli. Nimelt jäi eelmise aasta kevadel esietendunud Lauri Lagle lavastuse «Paradiis» kavalehelt kummitama üks mõte. Teadlane Tõnu Ots kirjutab seal, kuidas inimesed on harjunud mõtlema suurelt – aasta ja kuu kaupa.
Kuid elamise ühik on päev: oluline on see, kuidas elame päikesetõusust loojanguni. Režissöör Priit Pääsuke koos stsenarist Paavo Piigiga on möödunud nädala reedel esilinastunud filmi «Keti lõpp« määratlenud just sellesama ühikuga, mille sisse mahub argielu luule just õiges rütmis, Eesti toorainest ja natuke Ameerika moodi.
ARVUSTUS
UUS FILM
- Režissöör Priit Pääsuke
- Osatäitjad: Maiken Schmidt, Hendrik Toompere Jr, Evelin Võigemast, Ott Aardam, Piret Krumm, Katariina Tamm, Priit Pius, Hendrik Kalmet
- Eesti 2017
- Tootja: Alexandra Film
- Kinodes 20. oktoobrist