Millist elu te oma 60. sünnipäeva lävel elate?
Alates 1994. aastast olen olnud Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis kunstiajaloo õpetaja. Elan vaikselt nagu hiirekene, värisen oma urus. Ma elan täielikult oma peavalude rütmis. 1994. aasta kevadel oli mul põskkoopa operatsioon, mille käigus sai vigastada kolmiknärv, ning sealt alates olen hädas krooniliste valudega.
Kui palju te viimasel ajal kirjutate? Teie seni viimase kogu ilmumisest on möödas juba kümme aastat...
Kirjutan ikka. Aga mingit hoogsat luuletamist, nagu varem, enam pole. Iseäranis viimased paar aastat – peale ühe neiu surma olen selles osas natuke tagasi tõmmanud.
Ega ometi teie kirjanduslik tegevus selle inimese surma esile kutsunud?
Võimalik, et mõned temast rääkivad ja talle pühendatud armastusluuletused, mis ma endale omases humoristlikus stiilis kirjutasin, võisid teda teatud määral traumeerida. Ta ise enamikku neist tekstidest küll ei näinud – üksnes üht väikest tsüklit, mis ilmus Loomingus. See neiu ei tapnud end kindlasti minu luuletuste tõttu, kuid peale seda kurba sündmust sain aru, et võib-olla pole mõtet teha nalja inimestega, kelle psüühiline seisund on väga labiilne.
Aastakümnete jooksul olete kirjutanud avalikke armastusluuletusi kümnetele naisterahvastele – milline nende vastuvõtt üldiselt on olnud?
Ma olen kergesti armuv inimene. Nooruses sai kirjutatud palju konkreetsetest inimestest, keda isiklikult tundsin. Kuid vanuse kasvades olen hakanud rohkem fantaseerima. Mul pole – vastupidiselt näiteks Indrek Hirvele – korralikku renomeed ei inimese ega kirjanikuna. Olen muuhulgas kirjutanud väga palju punkluulet ja roppusi ning teinud palju nalja nii iseenda kui ka oma muusade kulul. Ning sellest lähtuvalt pole muusad minu armastusluulet eriti hästi vastu võtnud. Minu teada on olnud mu värssidest meelitatud kõigest kaks naisterahvast, kes on ühtlasi ainsad kaks, kellega ma koos olen elanud.