Pitsid, satsid ja kapseldumine

Tallinn Fashion Week 4.päev

FOTO: Toni Läänsalu

Tallinna moenädala korralduslik pool on järjest meeldivam ja läheneb rahvusvahelisele standardile. Eelmisel nädalal kollektsioone esitlenud moedisainerid võiksid hakata selle tasemetõusu järgi joonduma.

See, mis loeb suurel rahvusvahelisel moeareenil, ei loe meil. Kummaliselt globaalsetest trendidest ja kultuurilistest hoovustest isoleeritud visioon sellest, mis on ilus ja tänapäevane, iseloomustabki kõige teravamalt üldist Eesti moepilti, mis kõneleb põhiliselt kuhugi eelmise sajandi keskpaika kuuluvat keelt.

Meie kõige olulisemal moelaval jalutavad enamjaolt sisutühjad femme fatale’id ja õrnad printsessid, mitte inimtüpaažid aastast 2017. Muidugi on ka erandeid, põhiliselt Kuld- ja Hõbenõelale nomineeritute hulgas. Mare Kelmpan, Xenia Joost, Marit Ilison, Mari-Liis Saretok, Tiina Talumees, Katrin Aasmaa, Riina Põldroos ja Vilve Unt esitlesid läbimõeldud kollektsioone, mitte suvalisi kleitide kogumeid ja mõjusid juba seetõttu laval oma mitmetest ametikaaslastest paremini.

Couture ja käekiri

Couture tähendab sisuliselt käsitööd ja ainulaadsust, lisaks ka ühte kindlasse tsunfti kuulumist ja selle liikmetasu maksmist. Tõeliselt modernset couture’i teeb üldsusele kõige tuntuma nimena praegu Maison Margiela alt John Galliano. Poodi tema looming mõistagi ei jõua, maandudes ultrarikaste kollektsionääride ja hoarder'ite kappides.

Eestis tehakse couture’i nime all erinevaid, tihtipeale üsna vaimuvaeseid versioone iluuisutajate ja peotantsijate kleitidest, kus on küll mõnikord oma osa käsitööl, kuid puuduvad fantaasia ja see nähtamatu miski, mis eristab ühte brändi teisest. Kristina Viirpalu käsitöö-pesukomplektid on siinkohal erandlikud, kuid kurb on näha, et Viirpalu leiab, et karusnahk on okei.

Peo- ja barokse ilu ihaluse teiseks huvitavaks, mitmeid tänavuse TFW kollektsioone iseloomustavaks jooneks on nendes läbiva teema puudumine. Lavale tuuakse teatud hulk eriilmelisi kleite, mantleid ja muud kraami, mis on tehtud kättesattunud kangastest, mis tundusid mõnusad, ja lõigete järgi, mis parajasti leiduvad massimoe poekettides. Seetõttu need brändid, mis suutsid lavale tuua koherentse narratiiviga lugusid, mõjusid väärikamalt, näiteks Tallinn Dolls by Karolin Kuusik, Mammu Couture, Sirimiri.

Show vs. shõu

Üheks minu personaalseks pet peev’iks moelavastuste juures on igasugused gimmick’ud, ehk siis põhjendamatud trikid. Tavaliselt läheb neid vaja siis, kui kollektsioon on igav, mõnikord ilmselt leiavad disainer ja lavastaja niisama, et nii on ägedam. Sel sügisel sai neid Vabal Laval näha erakordselt palju.

Populaarseim on muidugi kuulsuste mannekeenidena kasutamine, mis Eesti tingimustes, kus enamik töökõlblikke modelle viibib välismaal, on kohati isegi õigustatud. Näiteks Kelpman Textile'i nägude valik oli igati loomulik ja arusaadav, kuna needsamad persoonid kannavad Kelpmani tooteid ka «päriselus».

Soovides haarata publiku tähelepanu, saatsid disainerid lisaks kuulsustele lavale suuremat sorti malamuudi, tõukerattal moeblogija, tantsijaid.

Muusika on moeetenduse üks olulisimaid osi. Kõige paremini kõlasid kokku Ilisoni komplektid ja «Õhtu ilu», Kadri Kruusi kotid Hunti live-esitlusega, Tallinn Dolls by Karolin Kuusik maitseka pop-taustaga. Muidu jagunes muusika tuimalt pooleks, raiudes kas tümondriks või nunnutavaks, aeglasemaks muusikaks.

Kui meie moeajakirjanduse stilistikatase on üpris tugev, siis poodiumil nähtu puhul sama öelda ei saa. Jalatsite ja aksessuaaride valikuga oleks olnud võimalik rõhutada mitut kollektsiooni. Tugevalt toetusid stilistikale ja sellest võitsid näiteks Vilve Unt, Katrin Aasma ning Xenia Joost. Välismaal tegelevad moeesitlustel disaini ja stailinguga enamjaolt erinevad inimesed, see võiks saada normiks ka Eestis.

Laibad poodiumil

Moegigant Gucci teatas möödunud nädalal, et loobub karusnaha kasutamiset, sarnaselt Hugo Bossi, Armani ja teiste rõivatööstuse suurmängijatega. «Faux not fox»-mõtteviis – selle rahvusvahelisse käibesse läinud slogan'i autor on muide Eesti moeblogija Helene Vetik – jääb aga võõraks üpris mitmele tänavusel TFW-l esinenud Eesti disainerile, näiteks Liina Steinile, kes kasutas oma uues kollektsioonis huganisti piinarikkalt elanud ja sadistlikult tapetud loomade tükke.

Surnud looma seljast tiritud nahka peavad normaalseks rõivaeseme dekooriks ka brändide Iris Janiver ja Nymph tegijad, Bon Bon Lingerie kaunistas karvatuttidega aluspükse ja rinnahoidjad.

Kindlasti toimetavad disainerid oma sihtgrupi, st ostjaskonna maitsemeelest lähtudes. Jääb vaid loota, et Eesti moehuvilise maitse areneb võimalikult ruttu sarnaseks ülemaailmsete trendidega. Teravama eetilise meelega Eesti disaini tarbijatel soovitan paigutada oma raha nendesse kaubamärkidesse, mis karusnahka ei kasuta. Disaineritel palun võtta eeskuju Alessandro Mikkelest ja kasutada kunstkarusnahka.

***

Tallinn Fashion Week 2017

Tallinnas 11.–14. oktoobrini

Tagasi üles