:format(webp)/nginx/o/2017/10/17/7225963t1hcf82.jpg)
Rein Ojal täitus 21. septembril üksteist aastat Eesti Draamateatri juhina, kusjuures algselt plaanis ta seda vastutusrikast tööd teha vaid kolm aastat. «Mis on juhi unistus? Et ülesanded on jagatud nii, et juhita saadakse hakkama. Tundub, et Eesti Draamateater on varsti sellises olukorras. Siin on tublid ja hakkajad inimesed, kes teavad, mida nad teevad. Võib-olla vajavad nad vahel oma ideedele lihtsalt kinnitust,» räägib Rein Oja naerdes.
Miks võiks ja peaks riigi teatrit toetama? Rein Oja arvates on kõige olulisem, et teatrite uksed oleksid lahti võimalikult paljudele inimestele, et teater annaks võimalikult palju etendusi. «Et inimestel oleks koht, kus igal õhtul pimedast argiilmast välja saada.»
- Rein Oja, mille üle te täna, 2017. aasta sügishooaja alguses, olete Eesti Draamateatris uhke?
Ohoo. Ma olen ju näitleja ja olen alati rõõmus, kui näitlejatel on midagi mängida. Selle üle olengi uhke, et meie majas on rolle, mida mängida. Isiklikult minu jaoks on näitleja lavastajast tähtsam. Olen uhke meie koosseisu üle, sest nii mõnedki lavastajad on öelnud, et mõnda tükki saabki vaid draamateatris teha.
Tere tulemast kapitalismi. Fakt, et kõigil ei ole kogu aeg tööd, kuulub selle elukutse juurde. Kahjuks on see nii. Mujal maailmas noored ei looda ega oota ega saagi kohe teatritest palgalist tööpakkumist. Eks meil läheb see ka sinnapoole.
-Mille poolest teie koosseis siis eriline on?
Esiteks on meil kõik vanused kaetud. Teiseks, midagi pole teha, aga meie tase on väga kõrge.
-Eesti Draamateatri publikuarv on ilus, eelmine aasta olite 108 268 külastusega Estonia ja Vanemuise järel kolmandal kohal. Kui ilus see arv teile endile on?
Et siin nii palju käiakse, on tore. Meie jaoks on maagiline number 105 000. See on täpselt paras, sest aastas tuleb välja 10–12 uuslavastust, anname üle 500 etenduse ning saalide täitumus on keskmiselt üle 80 protsendi. Publikuarvu paisutamise vajadust ja võimalust ma ei näe, pigem võiks olla eesmärk sügavuti areng.
Selleks, et näitleja areneks, on vaja uut tööd, ja see omakorda tähendab, et mängukavast tuleb lihtsalt vanu asju eest ära võtta.
-Teie ametisse astumise eel, aastatel 1998–2006 olid draamateatris turbulentsed ajad, rahapuudusel jäid ära planeeritud esietendused, lisaks koondamised jms. Olite viie aasta jooksul viies juht. Olete öelnud, et otsustasite kandideerida, sest eelnevad juhid ei osanud öelda, mis teeb Eesti Draamateatri eriliseks. Mis teeb eriliseks?
Kas olen nii öelnud? Eestis oodatakse, et kui tuleb uus juht, siis ta lammutab vana süsteemi ja hakkab kõike uut moodi tegema. Arvan, et tuleks anda majas olevatele inimestele võimalus ennast näidata. Olen proovinud seda teed mööda minna. Juhid lähevad ja tulevad, ust pole vaja jalaga lahti lüüa.
Inimesed on ju toredad, kui nad saavad teha seda, mida nad tahavad, ja neid keegi ei sõima kogu aeg.
Kõige olulisem on töörahu. See ei tähenda, et ei mindaks närvi või ei vihastataks – proovis ikka võivad näitleja ja lavastaja tülli minna, siis aga lepitakse ära –, vaid seda, et väljaspool tööd poleks konflikte. Minu kabineti uks on kinni siis, kui tahan kirjutada, mõelda. Ülejäänud aja on alati lahti.
-Avaliku musta pesu pesemise asemel käiakse teiega rääkimas? Millest?
On erinevaid muresid, seinast seina, alates suitsuruumide küsimusest kuni palgaga seotud küsimusteni. Uuritakse, miks seda või teist tükki tehakse või ei tehta, soovitakse kaasa teha või soovitatakse mõni materjal repertuaari võtta. Teater on riigi mudel, kõik mured jõuavad teatrisse. Kõigest on võimalik rääkida, peaasi ongi rääkida, mitte kannatada vaikides ja käia, rusikas taskus.
Ma tulin ju siia kolmeks aastaks. Nüüd sai täis üksteist aastat. Lihtsalt nii on läinud. Mulle tehti ettepanek, ma päris oma peaga ei hakanud kandideerima.
-Ütlete, et oma peaga ei mõelnud, vaid oli vaja kandideerimise ettepanekut. Miks?
Ma polnud ilmselt mõelnud, et tahaks hakata teatrijuhiks, vähemalt mitte tõsiselt.
-Huvitav, et te nii ütlesite. Viimastel aastatel on Eestis teatrite üheks murekohaks see, et ei soovita teatrijuhiks kandideerida.
Jah. See on keeruline probleem. Siin on kaks põhjust. Üks on seotud nn eestlusega, me kardame kaotada, me ei taha jääda teiseks, sest siis oleksid kohe nagu luuser või kaotaja. See on jama. Kui ei proovita, siis ei saa mitte keegi ka teada, et sa tahad. Hirm on esimene põhjus. Teine põhjus on põlvkondade küsimus, praegused noored vist ei taha sellist vastutust võtta. Maailm on lahti, tahetakse enne proovida muid asju.
-Märt Meos väitis, et praegused teatrijuhid ei ole kasvatanud endale järeltulijaid.
Kelle seast ta otsiks neid inimesi?
-Teatrimajast, näiteks. Nii nagu Velvo Väli leiti Rakveres.
Nii saab küll. Aga samal ajal ei ole kasvatatud ei mind ega Velvot teatrijuhiks. Teatri seest on ka Raivo Põldma, Roland Leesment, Toomas Peterson... Kui keegi õpetaks, kuidas see kasvatamine käib, siis ehk... Ma pole juhtimist kunagi eraldi õppinud, olen andnud lavakoolis teatrijuhtimise tunde, kuid pole ise ühtegi kursust võtnud.
/nginx/o/2017/10/17/7225961t1hcdd3.jpg)
-Mis oli alguses teile teatrijuhina kõige keerulisem?
Inimestevahelised suhted. Pole nii, et ainult trupp peab omavahel hästi läbi saama, tegelikult peab kogu maja läbi saama. Need asjad tuleb ära klaarida, välja uurida, mis takistab omavahelist head läbisaamist.
Kui ma tulin majja, siis vaatasime koos personalijuhiga kõigepealt üle kõik ametijuhendid, et ülesanded ei kattuks ja samal ajal ei jääks tühje kohti. Need asjad peavad korras olema. Muidu minnakse tülli.
-Mis nüüd, üksteist aastat hiljem kõige suuremat peavalu valmistab?
Räägitakse, et me ei võta riske, aga iga uue asja lavastamine on tegelikult risk, sest sa ei tea, kuidas välja tuleb. Ma pole nõus, et lavastus sünnib näitleja ja lavastaja konfliktist, nagu ütles kunagi lavastaja Gvozdkov. Jah, aeg-ajalt kired võivad lõõmata, aga pikka vastuseisu ei saa olla.
Ei tohi unustada, et mitte üksnes esietendus, vaid iga etendus on ainukordne, enamik publikust näeb lavastust ju esimest korda. Esietenduse närvi ei tohi ära kaotada.
-Kuidas teatrijuhina teie seda närvi saate hoida?
Raske seletada. Ma ei oska öelda, kas ja kuidas see teater on üheteist aastaga muutunud. Ilmselt on. Snoo Wilsoni näidendis «Darwini uputus» on tore paralleel. Kõrvuti on kaks rannikut, ühte uhub meri ja iga päev võtab väikse tüki kaasa, me ei märka seda muutust. Kõrval on aga sein, mida meri tükk aega ei puuduta, aga ühel päeval tuleb suur hiidlaine ja viib selle seina minema, tulemuseks on täpselt samasugune rannik kui see, mida uhtus meri iga päev. Revolutsiooni ja evolutsiooni tulemus võib olla täpselt sama. Ühel puhul me lihtsalt märkame muutust.
-Ütlesite, et noorem põlvkond ei taha võtta vastutust. Olete märganud, kas noorematel näitlejatel on ootused teatrile varasema ajaga võrreldes kuidagi muutunud?
See pole põlvkonna küsimus, vaid indiviidi küsimus, mis ei sõltu vanusest. Me pole enamasti võtnud lavakunstikoolist rohkem kui paar-kolm lõpetajat korraga, hoiame nii oma truppi tasakaalus. Vastastikune sulandumine on väga tore, isegi Ita ütleb, et oi, vaata, kuidas nad teevad.
Vahel küsitakse, miks me ei võiks mõneks lavastuseks oma saali ümber ehitada. Eesti Draamateatril on üks asi, mida üheski teises eestikeelses Tallinna sõnateatris ei ole, see on klassikaline Itaalia pöördlava. Meie suure saali tingimuseks ongi Itaalia lava ja nendes tingimustes tuleb teha teatrit, siia sobituda. Mujal saab muud teha. Musti kaste sigib kui seeni.
Meie probleemid on üldiselt samasugused nagu igas teatris. Või õigemini igas asutuses võib aeg-ajalt esile kerkida küsimus, miks me ei võiks seda või teist asja teha teistmoodi. Noor tüdineb kiiremini kui vanem inimene. Tahab rutem uut. Vana tõde: 20selt revolutsionäär, 40selt konservatiiv. Aga 60selt mis? Liberaal?
Ma püüan ikka öelda, jaa, palun. Tulge ja tehke ja proovige.
Näiteks meie näitleja Kersti Heinloo tahtis teha «Lifti», mis on selle teatrimaja kohta kindlasti teistsugune. Proovisime, tegime. Uku Uusberg näiteks tahab teha uutmoodi «Ivanovit», leiame selleks võimaluse. Kõike muidugi ei saa.
-Viimasel paaril aastal on draamateater muutunud avatumaks, julgemaks oma repertuaarivalikus. Uue hooaja kõik lavastused pakuvad huvi, tõsi, kas need õnnestuvad või mitte, seda veel ei tea.
Ma ei väsi kordamast oma tõde, et teater saab pakkuda vaid tingimused loominguks, aga imede ja läbikukkumise eest pole me keegi kaitstud. Me peame imeks võimaluse looma, edasi on kõik loojate käes.
Inimestele ei tohi panna uksi kinni, maailmas on palju head materjali, häid tekste, nii et tehke aga. Ma tahaksin olla pigem see, kes tõmbaks liiga lennukatele ideedele kriipsu peale, aga tegelikkuses pean aeg-ajalt olema see, kes utsitab tagant.
Eestis on lavastajate puudus ja see on suur probleem. Tore, et näitlejad tahavad ja julgevad katsetada, kuid õppinud lavastajaid pole lavakast ammu tulnud.
Ilmselt on üks põhjus eestlaste väike rahvaarv.
Või «800 aastat orjaööd», oleme olnud sulased, mitte peremehed, lavastaja on aga peremees ja see mentaliteet pole meil võib-olla väga verre veel jõudnud (naer).
-Aga mida siis teha? Sellest on ju aastaid räägitud.
Loodame väga, et Lembit Petersoni eestvedamisel lavakoolis muutub lavastajate ettevalmistus. Ta on valmis kutsuma õppejõude nii Venemaalt, Poolast kui ka Prantsusmaalt.
See, et Peterburis õppisid Jaak Prints, noor Toompere, Kristo Viiding, on andnud ju esimese tulemuse, Toompere lavastus kinnitas selle tee õigsust. Kui me ise ei suuda õpetada, siis tuleb otsida teisi väljundeid. Ent alati on odavam õppejõud siia tuua kui terve kursus välismaale õppima saata. Nii et loodame väga Lembitu peale.
-Mis veel muret teeb?
Suur mure on ikka väike rahakott. Kui vaadata põhja poole, näiteks Rootsi või Soome, siis sealne riigi või kohaliku omavalitsuse rahastamisprotsendi osa on ikka hoopis teine, institutsionaalne toetus moodustab üle 70 protsendi, teatrid ise peavad teenima ainult 10–25 protsenti. Kui investeeringud välja jätta, siis omatulu osakaal on meil suur – pea 50 protsenti, see on eelkõige piletite müügist saadud tulu. Ses suhtes teenime hästi. Kusjuures maailmas pole kusagil teatrit, mis suudaks ära elada vaid piletitulust. Suure majanduskrahhi ajal jäeti isegi Broadwayl täissaalidega etendusi ära, sest sponsorid kukkusid alt. Meil on sponsorite osakaal väike ja eelkõige on need partnersuhted.
-Kui riigi toetusprotsent oleks suurem, siis mida see kaasa tooks?
Näitlejad ehk ei peaks nii palju rabelema. Praegu on vaja neil joosta telesse, reklaame lugema jne. Kõik see on väga palju seotud majanduslike probleemidega. See omakorda toob kaasa selle, et ei jõuta süveneda. Ja väsitakse.
Teatav tõmblemine jääb alati, sest kui tuleb filmipakkumine, siis haaratakse sellest kinni. Üks Hispaania lavastaja ütles, et teater annab professionaalsuse, televisioon annab kuulsuse, film annab raha. Meil film raha ei anna, aga see on oluline tsunftitegemine.
-Kui näitleja põhipalk oleks suurem, siis...
Ta mõtleks rohkem pakkumistele. Ei võtaks ehk kõike vastu.
-Te olete olnud aastaid vabakutseline, näitlejate liidus olete samuti kokku puutunud vabakutseliste näitlejate muredega. Räägite, et palgaliste palk peaks suurenema, samas ei saa paljud näitelejad loota palgalistele kohtadele, sest kõik kohad on täis.
Tere tulemast kapitalismi. Fakt, et kõigil ei ole kogu aeg tööd, kuulub selle elukutse juurde. Kahjuks on see nii.
Mujal maailmas noored ei looda ega oota ega saagi kohe teatritest palgalist tööpakkumist. Eks meil läheb see ka sinnapoole. Kuid Eestis on vanadest aegadest millegipärast säilinud suhtumine, et teatri koosseisu kuulumine on tähtis. Ja kui ei pakuta, on midagi väga halvasti.
Teatrikooli lõpetades pole ainus võimalik elukutse ju teatrinäitleja. Tegelikult on neid väljundeid palju rohkem, näiteks retoorika õppejõud, kõnetreenerid jne.
-Kõik tahavad ju näidelda!
Muidugi tahavad. Ja võimalusi on piisavalt, aga see ei pea alati kohe olema põhitöö.
Kui me räägime vabakutselistest, siis peamegi vahet tegema, kes on neist töötud või kes on põhimõtteline vabakutseline, kel on palju erialast tööd.
-Ehk üks põhjus, miks on pealinna suuri repertuaariteatreid rünnatud, ongi pinge rahaturul?
Küsimus on absoluutselt rahas. Kusagil keegi tahab teha teatrit ja kohe ei saada toetust, ning siis leitakse variant, et tuleks repertuaariteatritelt raha ära võtta.
Mujal maailmas domineerib enamjaolt projektiteater, Eestis oleme suutnud säilitada repertuaariteatri. Selline mudel toimib veel Soomes, Rootsis, Norras ja mingil määral Inglismaa regionaalteatrites, ja paljud kadestavad meid. Olen mõelnud, et kuna eestikeelset publikut on meil vähe ja kui draamateater hakkaks toimima projektiteatrina, näiteks mängiks ühte lavastust vaid kolm nädalat järjest, siis potentsiaalsetest vaatajatest paljud ei jõua selle aja jooksul teatrisse. Väikerahvaste puhul ei tohiks repertuaariteater kaduda. Kusjuures statistika näitab, et repertuaariteatritega riikides on teatrikülastatavus kolm korda suurem. Kuid kindlasti on repertuaariteatrit kallim pidada – projektiteatris ei pea palgal pidama näitlejaid ja tehnilisi töötajaid, neile saab öelda pärast lõppu nägemist.
Eestis on kaks suurt muusikateatrit, mis teatrite riigitoetusest korjavad peaaegu kaks kolmandikku, ülejäänud raha saavad siis kõik teised, kaasa arvatud nn suured repertuaariteatrid, nagu draamateater, linnateater või Rakvere. Muusikateatrite kulud ongi suured, selge see, sest seal on orkestrid, koorid, balletitrupp – ilma nendeta ei saa.
Kas Eesti vajab kahte täismahulist muusikateatrit, mis mõlemad teevad nii ooperit, operetti, balletti kui ka muusikali, on kultuuripoliitiline küsimus. Kui vajab, siis tuleb see ka kinni maksta, sest see ongi kallis. Kultuur ongi kallis.
Kui võrrelda etenduste, publiku, uuslavastuste arvu ja truppide suurust ehk mahtu, siis on näha, et mitmed erateatrid saavad riigilt inimese ja oma tegevusmahu kohta palju suuremat toetust kui Eesti Draamateater või mõni muu suur repertuaariteater.
-Leidsin aastast 2006 teie soovid aastaks 2010. Nüüd on küll juba seitse aastat möödas, aga vaatame, kas teie plaanid on õnnestunud. Soovisite toona, et draamateater oleks atraktiivne teater, tugeva lavastaja- ja näitlejakoosseisuga teater.
Nii ongi. Meil on tugevad lavastajad, kuigi vähe, ja üle Eesti parim näitlejakoosseis.
- … kõikidele vanusegruppidele huvitava repertuaariga teater.
Jah, oleme vist jõudnud sinnani. Võlg on jäänud laste osas. Pole kuidagi leidnud tegijaid ega ka sobivat materjali. Ma ei arva, et peaksime tegema lavastusi päris mudilastele, selleks meil truppe on, aga koolilastele küll, nii nagu Ingomar Vihmar ja Mika Keräneni tükid olid.
- … äratuntava ja oma näoga teater.
Näitleja annab selle näo. See oli kunagi minu idee, et peaksime oma lavastuste plakatite kujunduses kasutama näitlejaid rollis, et oleks ühtne stiil. Mitte ühesugune, aga äratuntav. Teater ka – mitte kõigile kõike, vaid igaühele midagi.
-Ühes intervjuus olite meenutanud, et noorsooteatris töötades leidsite, et Eesti Draamateater on staaride teater, kus mängitakse liiga tõsiseid tükke. «Üldse, et on surnuaed. Ja et kui noor näitleja sinna läheb, siis ta sureb sinna staaride vahele ära.»
Surnuaia lause kuulus Kalju Komissarovile. Mina nii pole öelnud ega arvanud. Aga pea igal pool, kus ma olen töötanud, alati on jutt, et Eesti Draamateater – see on staaride teater, vana ja tolmunud. Seda on kogu aeg räägitud, vahet pole, mida siin tehakse, kas eksperimenteeritakse või mitte, ikka on see jutt. Aga ikka inimesed tahavad tulla siia tööle ja etendusi vaatama.
-Samas intervjuus oli veel juttu, et Eesti Draamateatri proovis on kõik kohutavalt ettevaatlikud, kuidagi mokaotsast teevad proovi, alles esietendusel pannakse kõik välja.
Just, just. Kardetakse, et muidu varastatakse kõik nipid ära. Tõesti, nii ütles kunagi üks naisnäitleja.
-On see siis nii?
Ei, sugugi mitte! Ma käisin siin enne juhiks saamist mängimas, mängisin Mati Undi ja Priit Pedajase tükkides, kõige esimene oli «Härra Punttila ja tema sulane Matti», mida Katri Aaslav-Tepandi tegi. Ja ma pole kunagi näinud, et nendel juttudel oleks tõepõhi all.
See on see teatrilegend, mis käib Eesti Draamateatriga kaasas. Sellega pole mõtet võidelda.
-Olen kuulnud, et draamateatris on mõned näitlejad, kelle nõusolekust ja toetusest sõltub, kas majja tulnud lavastaja ideedega läheb ülejäänud trupp kaasa või mitte.
Ei oska sellist asja kommenteerida. Aga selliseid isiksusi, kelle kaasatulekust lavastuse õnnestumine sõltub, on igas teatris, ma ei arva, et see oleks Eesti Draamateatri eripära. Pigem arvan, et kuna siin teatris on kõik staarid, siis kõigil on siin mõju.
-Läheme tagasi 2006. aasta soovide juurde. 2010 pidi olema Eesti Draamateater koht, kuhu tahab tulla ja kus tahab olla publik, teatritegijad, uued loomingulised jõud.
Tahavad tulla. Me pigem peame ütlema, et sel aastal rohkem inimesi tööle võtta ei saa.
Publik tahab samuti tulla. On üllatav, kui suurele osale publikust on oluline tulla just siia majja, et käia just Eesti Draamateatris etendustel. Tegime publiku seas uurimuse, et mille põhjal nad otsustavad draamateatrisse tulla. Esimene asi oli, et sõber soovitas. Järgmiseks põhjuseks oli konkreetne näitleja. Lavastaja oli umbes kuuendal-seitsmendal kohal – võiks tõusta.
-... vähemalt sisuliselt Eesti rahvusteater.
Rahvusteatri taotlus tekkis koos Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega. Mõte oli saada oma seadus ja eelarverida, nagu see on rahvusooperil. Ma ei arva, et eraldi seadust tegelikult vaja oleks, oma eelarverida oleks muidugi tore.
Sisuliselt rahvusteater oleme aga seetõttu, et proovime hoida eesti dramaturgial silma peal. Mul pole midagi autorilavastuste vastu, aga maailm on väga häid tekste täis. Eesti Draamateater seisab klassika peal, see on õige, sest oleme teater, kellel on suur trupp ja me saame klassikat mängida.
Meie eesmärk on teha klassikat ja suuri asju, just suuri asju, nii teemade, koosseisu poolest kui ka kunstiliselt suuri asju tuleb teha.
-… teater, mida on kutsutud oma kõrgtaseme poolest erinevatele festivalidele ja lavadele.
Siin olen mõtlemist muutnud. Võib-olla olude sunnil. Meid on kutsutud küll, aga me saame jube vähe minna, sest oleme suured ja meie sõit läheb kohutavalt kalliks, ning peaksime siis maja nn seisma panema. Mul on hea meel, kui inimesed sõidavad, noored inimesed tahavad väga sõita, aga festivalidel saavad käia eelkõige mobiilsed trupid. Peter Halli lavastusi mängiti kõikjal, aga kui ta võttis üle Inglismaal National Theatre'i, siis ta ütles, et National Theatre ei käi, meil käiakse. Nii ongi, ka Eesti Draamateater pole festivaliteater.
… repertuaar ja mängukava tuleb üles ehitada koosseisuliste näitlejate vajadusele ja arenguprintsiipe silmas pidades.
Absoluutselt nõus. Tuleb tunnistada, et see pole päris õnnestunud. Kui olid majanduslikult keerulisemad aastad, siis suutsime viia külalisnäitlejate osakaalu miinimumi. Ebaühtlane rollide jaotus on probleem, aga oleme püüdnud jälgida, et kõigil oleks tööd.
Tööl ja tööl on muidugi suur vahe, aga usun, et kui lavastaja võtab midagi lavastada, siis ta võtab seda tõsiselt. Mina näitlejana eeldan seda.
… kõikidele truppi kuuluvatele näitlejatele tuleb anda võimalus ennast proovile panna ja tõestada.
Aeg-ajalt olen andnud soovitusi, kas sa teda või teda ei taha. Olen proovinud.
-Mida ootate uuelt hooajalt?
Ootan, et oleks võimalikult mitmekesine, ja seda ta on, lavale jõuab eesti, soome, briti, prantsuse, iiri tükke. Minu jaoks on põnev see, mida teeb Kertu Moppel Gorkiga, kuidas tuleb välja Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi Siberi eestlaste projekt, väga põnev on Tiit Aleksejevi näidend «Sentimentaalne valss», Nargeniga koostöös teeme Eesti Vabariik 100 lavastust, mille autoriks on Andrus Kivirähk. Kõik on põnev.
-Uuel hooajal lavastab teil Tallinna Linnateatri näitleja Tõnn Lamp, teie andsite vastu noore Toompere, vanem Toompere on Vanemuises.
Uku Uusberg teeb samuti Tallinna Linnateatris. Koosseisulised lavastajad on Eesti teatri eripära. Mujal on lavastajate rändamine väga tavaline. Lavastaja ju rikastub, et ta ei pea ühe ja sama trupiga kogu aeg töötama. Näitlejal, kes töötab kogu aeg ühe lavastajaga, tekib kinni jooksmise oht. Mul lavastajate kadedust ei teki, mõeldes näitleja peale, on see lavastajate jagamine hea.
-Mõtlete taas näitlejana, mitte teatrijuhina.
Juhina ka. Teatris töötavad inimesed pole minu omad. Muidugi nõuan, et kavalehele oleks märgitud Eesti Draamateater, aga palun, minge.
Ma ei pea end ühegi institutsiooni patrioodiks tingimusteta. Praegu olen ma Eesti Draamateatris ja seisan väga selle teatri eest.
Hiljuti kuulsin, et kui keegi on trammi juhtinud kolm aastat, siis ta arvab, et see tramm on tema oma. Olen siin teatrijuht juba üksteist aastat, aga Eesti Draamateater ei ole minu oma. Ta on meie oma.
/nginx/o/2017/10/17/7225971t1h54e4.jpg)
-Meie tänases vestluses pole te kordagi öelnud «mina teatrijuhina mõtlen nii», vaid ikka ja jälle rõhutate, et te näitlejana arvate nii.
Mis teha, ma olen selle haridusega ja enamiku sellest elust olen töötanud näitlejana. Juht on amet, näitleja on kutse.
Teater pole minu jaoks tribüün, kuhu minna poliitilisi, sotsiaalseid või ükskõik milliseid veendumuslikke vaateid oma nime all kuulutama. Ma pole kunagi publikuna igatsenud seda vaadata ja suur osa publikust ei taha ka sellist teatrit. Peale selle ma ei usu seda, sest oma mõtete välja ütlemisel teeb inimene alati mingi valiku, kirjutab läbi, muudab sõnastust, proovib olla natuke parem. Teatriteadlane Robert Cohen üles, et kui elus vaatab üks roll teisele otsa, siis miks me peame eeldama, et see laval poleks nii.
Kaksteist aastat National Theatre'it juhtinud Nicholas Hytner, kelle raamatut ma hiljuti lugesin, ütles, et nii näitlejad, lavastajad kui kõik teised tahavad olla sügavamõttelised, keerulised, raskesti mõistetavad, huvitavad, aga ma pean pileteid ka müüma. Tasakaalu hoidmine ongi oluline. Vaat see on teatrijuhilik mõtlemine, tükki tehes ma piletite müügile ei mõtle.
Tegelikult on vaatajatele mõtlemine õige, sest jube raske on mängida siis, kui saalis on vähe inimesi. Siis pole laval hea olla. Teater peabki lihtsustama asju, peab olema selge. Võib olla hämaraid kohti ka, aga publiku õigustatud ootust ei tohi petta. Mäletan, kui mängisin NO99 algusaastatel «Padjamehes» ja kummardamise ajal märkasin saalis inimesi, kes ilmselt olid tulnud Vanalinnastuudiosse, neil oli silmis sinine hirm. Kõiki asju ei saa kõigile söödavaks teha.
-Milline on teie kui teatrijuhi ja kui näitleja suurim konflikt?
Teen näitlejana asju, mida ma teatrijuhina peaksin keelama. Näitlejana võin rahulikult kahe meetri kõrguselt alla hüpata, aga teatrijuhina pean ütlema, et ei tohi, tuletama meelde ohtust ja reegleid.
-Kas saalis istudes tunnete kadedust, et olete elus teinud need valikud ja ei saa olla laval?
Jah, heatahtlik kadedus on mul alati olnud. Minule meeldib tekst-teater, mulle meeldib interpreteerida teksti. Ma olen nõus vaatama järjest kolm-neli «Hamletit», mulle meeldib teksti tagant leida, avastada, analüüsida. Mõttega tegutsemine. Ja kui inimlikult puudutab.
-Praegu on Eesti Draamateatris üks lavastus, kus mängite, selleks on «Tartuffe», kuidas parukate ja kostüümidega võrratus lavastuses mängida on?
Väga hea. Mängidaon tore!
:format(webp)/nginx/o/2017/10/17/7225979t1hc80f.jpg)
*Nimekiri pole lõplik
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)