Siis, kui on sügavust

Ene Mihkelson. Foto: Mart Velsker

Siis, kui sureb selline kirjanik nagu Ene Mihkelson, tundub, et maailm peaks seisma jääma. Aga ta ei jää, mis on mõistuslikult ka mõistetav. Kuid seda eredamalt saab selgeks, mis on oluline ja mis mitte. Seda eredamalt teadvustub meie praeguse maailma kergus, ehk kerglaslikkuski, sh meie mõtlemis- ja tundevõime pealiskaudsus. Mõtlemise ja tundmise sügavust ei saa kirjeldada ühes kirjatöös, seda ei saa õppida ühe kursuse raames, selleks kulub terve elu. Aga selle õppimise ja äratundmise ning läbitunnetamise teele tuleb ülepea osata minna, seda otsida.

Ene Mihkelson on kahtlemata kirjanik, kelle raamatud juhatavad teed sügavuse otsingutele, otsima maksimaalselt võimalikku inimese tunnete ja mõtete maailmas. Me oleme harjunud Mihkelsonist rääkima kui Eesti ajaloo traumasid ja eestlaste traagilisi perekonnalugusid lahkavast ja läbikirjutavast kirjanikust. See on kahtlemata õige, kuid ajaloo ja mäletamisega seotud teemad on vaid üks võimalik lähenemisviis tema loomingu lugemiseks, ehk on need n-ö vahendid inimese olemuse, inimese sügavuse tunnetamiseks ja läbiuurimiseks.

Eestis sisuliselt ei ole (st on, aga väga vähe) sellise kaliibriga kirjanikke nagu Ene Mihkelson. Tuleb nõustuda ärasaatmisel Marju Lauristini öeldud sõnadega, kes nimetas Ene Mihkelsoni ja Viivi Luike eesti kirjanduse kaheks gigandiks, kellest nüüd Viivi Luik on üksi jäänud kõndima sellesse kõrgmäestikku, kus enne vallutati tippe kahekesi, vastastikku üksteiselt mõõtu võttes.

Siis, kui sureb Ene Mihkelson, siis ilmneb inimese surelikkus, saab selgemaks, miks ülepea on inimesele antud need 60, 70, 80 või mõnele 90 aastat ning mis on tema roll ja kohustuski siin maamunal, sh Eestimaal elades. On igati normaalne, et noorele inimesele on oluline eeskätt tema ise, et tal on soov elada, seada sihte oma isiklikest huvidest lähtudes. Kuid et ka täiskasvanud inimesed tänapäeval ei mõista enam muud kui rähelda kiirete naudingute ning üksteisest lõputu mõõduvõtmise maailmas, on rohkem kui kurb.

Näib, et inimesed paaniliselt kardavad iseendaga üksi jäämist, sest siis tuleb ka päriselt silmitsi seista sellega, mis on talletunud inimese sisse, tema hinge, südamesse ja pähe, n-ö kahe kõrva vahele. Selguse mõttes olgu öeldud, et kiired naudingud ei talletu ei pähe ega südamesse. Selleks, et olla võimeline olema iseendaga, vaikuses, on vajalik miski muu – teadmine sellest, mis on sügav inimlik tunne (armastus, kaotusvalu, igatsus), mis on (elu)raskus ja mis kannatuski. Kerglaselt ning pelgalt elamusi kogudes siin läbi ei aja.

Tee deemonite demokraatia pimedal ööl

valitavus alt üles ja ülevalt alla Muud-

kui ronin ja ronin mööda katla siledat

pinda (Oh oleksid küüned mul!) ja kukun

tagasi sooja leigesse suppi mis üldse ei

piina Söön ja kümblen vahet pidamata

aeg-ajalt luksudes Õdususe vastu mina

astun ööde eelajaloost aga vend ei tunne

venda ja kütja logeleb

(Ene Mihkelson «Kõik redelid on tagurpidi», lk 113)

⃰⃰֎֎֎

Ükskord tehti viga ja viga oli vägivald

Ka pärast seda sündis inimesi (vaesekesi?)

kes kohanesid veas ja elasid kui ennemuiste

süütuna ja teadmata Aga nüüd on kate

langenud kõigi silmilt Kuidas nemad (ikka nemad)

veel vigu juurde tegid kui nad nägid

(pidid nägema) et meri on mürgine et kajakas

kukub et kotkad surevad välja Ei mina tea

Ma olen väsinud Mu käsi ka ei tea

et saaksin lohutada sind su veas

(Ene Mihkelson «Kõik redelid on tagurpidi», lk 114)

Ene Mihkelson teab, mis on sügav inimlik tunne, ta on tundnud ja tunnetanud. Ta teab, et leigest supist välja ronimiseks on vaja küüsi või siis keerata tuli supikatla all suuremaks, sest miski siin elus ei tule lihtsalt kätte. Ene Mihkelson on meie eest ja meie nimel hoidnud ja vaaginud eestlase inimlikkust ja väärikust.

Nüüd on aeg küsida, kas meie oleme teda väärt. Kas meie oskame (kasvõi poolele teele) talle järgneda? Kas meis jätkub vajadusel niipalju jõudu, et leigest supikatlast välja ronida? Kas meis jätkub niipalju julgust vaadata iseenda sisse, sellesse, mis toimub meie südames, meie peas?

Ei, ma ei räägi jälle ajaloo taagast ja mäletamise raskusest. Loomulikult on meil, peaaegu juba vabas ja iseseisvas Eestis sündinud põlvkondadel, õigus ja võimalus otsustada, et meie oleme vabad nõukogude taagast ja II maailmasõja valutavast pärandist (ehkki see on siiski küsitav).

Meil on õigus püüelda eneseteostuse, piiritu sõna- ja valikuvabaduse poole (üsna sageli ka teiste arvel), kuid meil peab jätkuma ka julgust tunnistada ja mõista, et kõik see ei taga inimesele meele- ja hingerahu, seda tunnet, et elatud elu on rohkem väärt kui vabadusega kättevõideldud naudingu silmapilk.

1990. aasta alguses «okupeeritud maal, lootuses ja pettumustes, keset tüdimust ja illusioone, visa ja külma võitlust» on Viivi Luik kirjutanud Ene Mihkelsoni luulest järgmist: «On paratamatu ja vajalik kõnelda luulest, sest meil ei ole peale luule midagi, mis nii täielikult, nii jäägitult meie oma oleks. Me ei saa seda isegi mitte müüa, sest tõlkida on seda sama hästi kui võimatu. Niisamuti ei saa me müüa pilvi, puude ja vete lõhnu, unenägusid.

Luule on täiesti kasutu, ja ometi on just luule see põhi, millele rahvuse eneseteadvus toetub, ühteliitev vaimne kogemus. Pole isegi tähtis, kas ja kui palju luulet loetakse, tähtis on, et see oleks olemas, et iga ajajärk sünnitaks omad luuletajad, kes keelt elus hoiaksid. Keel püsib teatavasti tõeliselt elav aga ainult siis, kui tema abil on võimalik väljendada uuel viisil vanu tundeid» (Keel ja Kirjandus, 2/1990).

Need Viivi Luige sõnad kehtivad ka praegu. Meil on vaja midagi enamat. Luule on kahtlemata üks viis seda enamat otsida ning kogeda. Ene Mihkelsoni luule on kingitus. See on kingitus, mis kohustab. Mõni võib öelda, et see luule on raskesti ligipääsetav, kuid kõik head asjad ei olegi lihtsad ja enesestmõistetavad. Miks me arvame, et mitte aru saamine või raskesti aru saamine on halb või vale? Kõik ei pea olema kohe ja ammugi mitte kõigile mõistetav või esmakordsel lugemisel mõistetav.

Kirjutamine ei ole kirjanikule lihtne ega sünni üleöö. Niisamuti ei saa ka lugeja oodata, et peab kõigest kohe, hetkega, esimesel lugemisel aru saama. Ei pea. Sügavuse otsimine ning kasvatamine iseendas ongi pikk ja vaevaline tee. Aga kui sellele teele isegi ei astuta, siis pole kohale või poolele teele jõudmiseks isegi mitte lootust. Ega võimalustki.