Juhan Aru puutetundlik luule

Juhan Aru «Vihmapiisk nina peal»

FOTO: Raamat

«Vihmapiisk nina peal» – milline kelmikas, teisalt romantilisusele häälestav pealkiri! – on matemaatiku (Zürichi ülikooli matemaatikalektor, üks 2014. aasta menuki «Matemaatiku õhtuõpiku» kolmest autorist, teised kaks Kristjan Korjus, Elis Saar) Juhan Aru teine etteaste.

Debüütkogu «Rahutu rõõm» (2015) pälvis ühe heatahtliku arvustuse ja leidis äramärkimist eesti luule aastaülevaates (Looming 2016, nr 3). Ülevaataja Mariliin Vassenin kirjutab seal, et vaatamata luuletuste lihtsusele, koguni hõredusele, on neis ometi mingi isikupärane võlu.

Teise kogu arvustuses (Sirp, 22.09.2017) keskendub mitu luulekogu ja romaani avaldanud kirjanik ja kunstnik Mathura (kodanikunimega Margus Lattik) samuti Aru poeesia lihtsusele. Ta toob Aru kõrvale Jaan Kaplinski metafüüsilise, Juhan Liivi lunastava ja Juhan Viidingu äraspidise lihtsuse, viitab nende kõrval Aru võimalikule hingesugulusele Ernst Enno, Debora Vaarandi («Lihtsad asjad»), Hando Runneli, Aado Lintropi ja mitme teise luuletajaga, aga rõhutab siiski erinevust neist kõigist: Aru «lihtsus on siin kokkuvõttes lihtsalt lihtsus». See puudutab nii teemavalikut kui ka värsside justkui muuseas, pretensioonitut kirjapanekut. Aru lüürika polevat «peenelt mõõdetud». Arvustaja jääb siiski ootama, et Aru leiab ka «uusi perspektiive ja «keeli», mis signaliseeriksid tema isikupära.

Aru kahte luulekogu (üle) lugedes leian, et selles võluvalt mõjuvas «lihtsalt lihtsuses» ilmnebki autori käekiri, ja kui ta on selle juba esimestes kogudes leidnud, siis – nii nagu Enno luuletas läbi elu ühes, igatsuslikus registris – võib see ju süvenedes, nüansseerudes küll rikastuda, aga käekirja põhikuju jääb samaks. Nagu fraktal, milles iga kujundi osa sarnaneb tervikkujundiga.

Lansseeritud «lihtsalt lihtsust» nimetaksin siiski teistmoodi – puutetundlikkus. Tegelikkus, nii väljaspool asuv kui ka kirjutaja siseilm on nagu puutetundlik ekraan, sõnad ise selle ekraani ikoonid. Seda näib rõhutavat kujunduski (kujundaja Andres Rõhu) ja trükipilt: luuletuste avarida on poolpaksus kirjas, millele järgneb väga õrn, paberi endaga peaaegu tasapinnaline kirjapilt.

Aru mõtisklev lüüriline mina esitleb end «moodsa kodutuna» (Cambridge, Zürich, Stockholm, Berliin – linnad, kus ta on ärganud), aga ta pole Ahasveerusena piinlev rändaja, kellelt karistuseks on võetud kodu, vaid kelle ase on kusagil Eesti maakodus (pere, ema, vanaema), ning kes tunneb end iseendaga olles igal pool (ilmselt küll piirdumisega Euroopa kultuuriruumis) kodusolevana, samas siiski igatsedes ja otsides seda pärisoma. Mingi välise hetke kogemuse üle kandmine endasse, seejärel selle seisukohavõtuks, sõnumiks, küsimuseks vormistamine – niisugune on Juhan Aru luuletamise «käik».

Mõlemad kogud, millest esimene lõpeb «Murul värske vihmaga» ja teise kogu mitmetes luuletusteski sajab, kaasa arvatud nimiluuletus «vihmapiisk on nina peal», paistavad silma ühtlase, pehme ja tasase tonaalsusega. Tumemeelsematestki luuletustest õhkub helgust. Vihmapiisa kujund viitab tuntud fraseologismile – veetilgaski peegeldub kogu maailm. Eks matemaatik Aru omakorda võib näha selles fraktaalsust. Muide, fraktaalseks võib pidada ka «Vihmapiisk nina peal» sisukorda, mis ise on võetav tervikluuletusena.

Geomeetriline on ka luulekogu kompositsioon. Esimeses luuletuses avatakse silmad ja viimases luuletuses tõtatakse koju, vahepeal aga igatsetakse selle järele. Siis luuletus «tahaksin olla sama värske nagu äsja langenud lumi» – jah, triviaalne võrdlus küll, aga intensiivses soovis poeetiliselt veenev; või siis «elus olla on vahel nii ilus!» või «vahel tunnen, et headus on tulnud mu tuppa sooja» – need Aru luulehetked väärivad lugemispeatust.

Juhanliiviliku allusiooniga «laed on kõrged, lampi pole» on selle kogu ainus luuletus, kus selgelt tajutav sõnarütm. Väärib tsiteerimist vähemalt nende jaoks, kes tänavusest aastast otsivad Juhan Liivi luulepreemia väärilist teksti:

laed on kõrged, lampi pole

põrandal on madrats

silmad lahti, ammu öö

kõrged laed – ei ulatu!

tühi tuba, vaikne kumin

kui köhin kõmab, kajab

hele öö ja kauged tähed

kõrge kuu – ei ulatu!

süütan küünla, sirvin, sorin

pliiats valge padja peal

kaua otsin, ilus hommik

ikka veel ei ulatu

Kummitama jääb see «ei ulatu». Luuletus «nagu polekski enamat» toob esile mujalgi korduva tingiva kõneviisi. See pole mitte ainult grammatiliselt tinglik, vaid ennekõike puudutuse ja puutetundlikkuse mõttes. Luulekogu nimiluuletuse lõppu võib isegi pidada väikeseks manifestiks: «vihmapiisk on nina peal / sada piiska, tuhat piiska / tulgu, tulgu veel!» Küllap tulebki!

***

Juhan Aru «Vihmapiisk nina peal»

FOTO: Raamat

Juhan Aru

«Vihmapiisk nina peal»

Eesti Keele Sihtasutus 2017

76 lk

Tagasi üles