«Kuidas uskuda neid, kes väidavad, et kirjutavad vaid endale?» küsib Foenkinos leheküljel 114. «Sõnadel on alati siht, need otsivad teise pilku. Endale kirjutamine on nagu kohvri pakkimine, ilma et reisile mindaks.»
Mõistagi ei taha ükski kirjanik kirjutada halba raamatut. Mitte ainumaski erutusest punetavate põskede, higiste peopesadega, sisimas veidi piinatud vaim ei istu klaviatuuri taha pakitseva plaaniga luua 500 lehekülge igavust. Paraku ei suhestu kontseptsioon sageli reaalsusega.
Mihhail Bulgakov pani Wolandi suhu kuulsad poeetilis-müstilised sõnad «Käsikirjad ei põle». Tegelikult on käsikirju, mida ei suudeta põletada, aga mida keegi ei taha ka avaldada, ilmselt palju rohkem kui neid, millel on õnn pääseda kaante vahele, vahel isegi kõvade kaante vahele.
Tähelepanuväärsel kombel juba 1970. aastate keskel eesti keelde tõlgitud Richard Brautigani melanhoolse ja ilusa romaani «Abort» meespeategelane töötab omalaadses raamatukogus, kus võetakse vastu kõik kirjastajate tagasi lükatud teosed. Brautigan laskis ennast aastal 1984 maha, aga omalaadse ja kauni kummardusena talle asutati see raamatukogu tõepoolest ning tegutseb vahelduva eduga tänase päevani.
«Henri Picki müsteerium» keerleb Bretagne’is asuva Crozoni linnakeses asutatud Brautigani raamatukogu prantsuse versiooni ümber. Ühel ilusal päeval leitakse sellest raamatukogust käsikiri, mis pole midagi vähemat kui geniaalne. Selle autor on hiljuti surnud kohalik pitsameister Henri Pick. Mees, kes teadaolevalt ei lugenud elus ühtegi raamatut, rääkimata mõne kirjutamisest. Käsikiri aga avaldatakse ja sellest saab sensatsioon.