/nginx/o/2017/11/09/7297671t1h45fe.jpg)
Raamatud raamatutest on üldse tore žanr, eriti kui sellega kaasneb elegantne sõnaseadmisoskus, haarav tegevusliin ning parasjagu leebet irooniat. Selles mõttes on David Foenkinos’ «Henri Picki müsteerium», kus peategelaseks ongi tegelikult raamat ise, üks väga hea näide.
Nii raamatuid kui ka raamatukogusid on ilukirjandusse sageli sisse põimitud. Eks ole samas kogu aeg õhus ka (olgu siis teadlikult või alateadlikult) see omamoodi igavikuline küsimus keset trükitähtedest ja liimköidetest koosnevat universumit: milleks lugeda, milleks kirjutada?
Nende küsimustega pistis rinda vaimukas Mehhiko luuletaja ja esseist Gabriel Zaid, kes pärast pikemat arupidamist leidis, et õigupoolest teeb iga loetud raamat meid mitu korda rumalamaks. Kui inimene loeks päevas ühe raamatu, siis ei jõuaks ta ikkagi lugeda nelja tuhandet ülejäänut, mis samuti täpselt samal päeval välja anti. Niisiis kasvab lugemata raamatute hulk neli tuhat korda kiiremini kui loetud raamatute oma. Zaid kirjutas sellest suurepärase raamatu pealkirjaga «Liiga palju raamatuid».
Prantsuse kirjanik ja stsenarist David Foenkinos on ise avaldanud kümmekond raamatut, tema kodumaal aga kirjutavat iga kolmas prantslane. Igal juhul kirjutatakse raamatuid järjest rohkem, loetakse aga järjest vähem. Täiesti võimalik, et ongi käes aeg, mil kirjanikke on rohkem kui lugejaid ning raamatute ilmumise tempo on nii tuline, et kirjanik ei jõua lugeda isegi enda raamatuid, teiste omadest rääkimata.
Lugemiskirele on võimalik vastu panna, konkureerivaid variante on rohkelt. Kirjutamiskirge on aga palju raskem summutada ja nii ongi sageli lihtsam kirjutada kui mitte kirjutada. Ühest küljest piitsutab see tendents nii kõige kiuste õilmitsevat kirjastusäri kui ka vohavat grafomaaniat.
«Kuidas uskuda neid, kes väidavad, et kirjutavad vaid endale?» küsib Foenkinos leheküljel 114. «Sõnadel on alati siht, need otsivad teise pilku. Endale kirjutamine on nagu kohvri pakkimine, ilma et reisile mindaks.»
Mõistagi ei taha ükski kirjanik kirjutada halba raamatut. Mitte ainumaski erutusest punetavate põskede, higiste peopesadega, sisimas veidi piinatud vaim ei istu klaviatuuri taha pakitseva plaaniga luua 500 lehekülge igavust. Paraku ei suhestu kontseptsioon sageli reaalsusega.
Mihhail Bulgakov pani Wolandi suhu kuulsad poeetilis-müstilised sõnad «Käsikirjad ei põle». Tegelikult on käsikirju, mida ei suudeta põletada, aga mida keegi ei taha ka avaldada, ilmselt palju rohkem kui neid, millel on õnn pääseda kaante vahele, vahel isegi kõvade kaante vahele.
Tähelepanuväärsel kombel juba 1970. aastate keskel eesti keelde tõlgitud Richard Brautigani melanhoolse ja ilusa romaani «Abort» meespeategelane töötab omalaadses raamatukogus, kus võetakse vastu kõik kirjastajate tagasi lükatud teosed. Brautigan laskis ennast aastal 1984 maha, aga omalaadse ja kauni kummardusena talle asutati see raamatukogu tõepoolest ning tegutseb vahelduva eduga tänase päevani.
«Henri Picki müsteerium» keerleb Bretagne’is asuva Crozoni linnakeses asutatud Brautigani raamatukogu prantsuse versiooni ümber. Ühel ilusal päeval leitakse sellest raamatukogust käsikiri, mis pole midagi vähemat kui geniaalne. Selle autor on hiljuti surnud kohalik pitsameister Henri Pick. Mees, kes teadaolevalt ei lugenud elus ühtegi raamatut, rääkimata mõne kirjutamisest. Käsikiri aga avaldatakse ja sellest saab sensatsioon.
Raamatu keskseid tegelasi on Frederic Koskas. Mees, kes oli saanud valmis oma debüütromaani ning elanud veendumuses, et elu algab siis, kui ta nimi jõuab raamatukaanele. Tema kallimast kirjandusagendi Delphine’i ennastsalgava töö läbi see ka juhtub. Romaan kukub siiski läbi. Autor tunneb end tühja ja alandatuna. Unistus, et kunagi eksisteerib ta oma sõnade kaudu, lendab kildudeks. Vähemasti oli tal Delphine, kes käib tööl ja teenib raha, seni kuni Frederic uut romaani kirjutab.
Tegusal Delphine’il on aga vaja leida uus autor, uus menuk, ning nii pöörab ta justkui pooljuhuslikult pilgu Crozoni tagasilükatud käsikirjade kodu poole, kus tegelikult ei käi eriti keegi peale uute autorite ning kus isegi raamatukoguhoidja pole viitsinud juba ammu enam tolmu pühkida. Ja nii alustabki oma tähelendu lahkunud bretooni pitsameistri ootamatult leitud teos.
Kes oli see pitsameister, kelle varjus elas tähendusrikast elu üks erakordne autor ning varju hoidev geenius? Meistriteosest teeb veel suurema meistriteose sageli just sellega kaasas käiv lugu. Ent kuidas ikkagi olid asjalood selle lihtsat lineaarset elu elanud mehega, kes valmistas pitsasid ja nagu postuumselt selgus, kirjutas hommikuti suure saladuskatte all?
«Henri Picki müsteerium» toimub raamatute ja kirjanike maailmas. Põhiliselt selliste, keda ei mõisteta ja keda tagasi lükatakse. Vahel saavad nad siiski edukaks. Enne, kui ülalmainitud Brautiganist sai hipi-groupie’dest ümbritsetud terve generatsiooni esindaja, elas ta puruvaesuses ja näljas. Keegi ei uskunud temasse.
Foenkinos lahkab ladusalt ja väga adekvaatselt seda, kuidas käib õieti teekond käsikirjast bestselleriks. Selleks ei piisa ainuüksi geniaalsest tekstist, kaugeltki mitte. Turundus, meediaplaan, müügijuhtide masseerimine, raamatupoodide ettevalmistamine, ajakirjanikud, kriitikud, sotsiaalmeedia. Veel sada pisiasja. Ja üks õnnelik juhus.
Tõest saab väljamõeldis, väljamõeldisest tõde. Teoses on koos palju meeldivaid ja põnevaid kihte. «Henri Picki müsteeriumist» võivad saada tuge kõik talendid, kes loodavad ühel päeval tunnustust leida. Mõistagi ei puudu paras annus leebet irooniat, kütkestavat väikelinnaidülli, omajagu põnevust, ning mis oleks prantsuse romaan ilma mitme kauni, läbi mitme aja ja ajastu kulgeva armastusloota.
***
/nginx/o/2017/11/09/7297671t1h45fe.jpg)
David Foenkinos
«Henri Picki müsteerium»
Tõlkija Pille Kruus
Tänapäev 2017
240 lk