Vanemuise laval tulevikuinimesed

Lavastaja Ain Mäeots

FOTO: Kristjan Teedema

Vanemuise teatri suure saalis jõuab 21. septembril lavale Siret Campbelli tekstil põhinev Ain Mäeotsa lavastus «Beatrice», mida tutvustatakse kui tulevikuromanssi armastusest ja igavesest elust. 

Vanemuise suures saalis mängitava lavastuse osades on Priit Strandberg, Marian Heinat, Andres Mähar, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Kärt Tammjärv, Karol Kuntsel, Tanel Jonas ja Liina Tennosaar.

Teatri väitel uurib «Beatrice» meeleliselt endassehaaravas vormis inimeste elu mõnekümne aasta pärast, mil tehnoloogia areng annab inimkonnale aina uusi ja efektiivsemaid võimalusi nii igapäevaeluks kui ka meelelahutuseks. Kes siis ei tahaks elada paremini, mitmekülgsemalt ja kauem? Miski, millele on lahendust otsitud aegade algusest saadik, on surematus. Kas tehnoloogia leiutab peatselt ka selle eliksiiri, mis paneb kaduma meie suurima hirmu ja elumõnu takistaja? 

Näidendi tegelased ei ole leiutajad ega superkangelased, nad ei reisi seni avastamata planeetidele ega oma laserrelvi. Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, on siiski olemas lahendus, kuidas see tagasi saada. Tuleb Beatrice ja elu võib jätkuda. Saabuv uus elu on aga midagi väga enneolematut ja sellega hakkama saamine polegi nii lihtne. 

Autor Siret Campbell: «Kui kirjutamise käigus mõtlesin aja olemusest ja ajastute eripäradest, tekkis minu jaoks horisondile kaks orientiiri. Kõigepealt – «Beatrice'i» tegevus toimub samal ajastul kui filmide «Viimnepäev» (rež Neil Marshall) ja «Mina, robot» (rež Alex Proyas) lood. Sellelaadsed süžeed on üsna levinud, kui kirjanduses või filmikunstis fantaseeritakse mõnekümne aasta pärast toimuvast.

Ja teisalt – ajal, mil minu näidendi tegevus toimub, on mu lapsed näidendi peategelastega samavanused. See pani mind mõtlema, et kui iga generatsioon tahab elu teha paremaks kui kõigil eelnevatel ajastutel, siis mis on see, mida nende generatsioon parandama hakkab? Millisest progressist nemad unistavad? Ja omakorda: mis on see, millest nad mitte mingil juhul loobuda ei taha ja mille nimel nad on valmis võitlema? Tehnoloogiaid ei arendata ju tehnoloogiate arendamise pärast. Mind huvitabki, milline on tulevikuinimeste igapäev, mis neid inspireerib ja mille ees nad tagasi kohkuvad. Niimoodi unistada on olnud väga põnev. 

Tagasi üles