Kaasaegne kunst – kas mõistetamatu mõttetus?

Kunstnik Laura Põld Haapsalu Noorte Kaasaegse Kunsti Stuudio õpilastele oma kunstist rääkimas. Foto: Tiiu Randmann-Mihkla

Kui sageli olen minagi kunstiõpetuse õpetajana kuulnud õpilaste suust, et kaasaegne kunst on mõttetu ja kuidas see üldse kunst on. Ollakse ikka veel harjunud, et kunst on maal seinal, ja mida tõepärasemalt on kujutatav maalitud, seda enam seda hinnatakse. 

Üldjoontes niimoodi kunsti sada aastat tagasi mõistetigi, kuid maailm on selle ajaga meeletult muutunud ja oleks tagurlik eeldada, et elu osaks olev kunst peaks säilima samasugusena.

Lohutuseks võib mõelda sellele, et ka 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse uut väljendusviisi otsivat kunsti sageli ei mõistetud, kuid tänapäeval on see kõrges hinnas. Elame aga praeguses hetkes, kiiresti muutuvas maailmas ja pole mingit mõtet loota, et saja aasta pärast oleks praegusaja kunst enamikule inimestele huvitav. On loomulik olla avatud kõigile kaasaja protsessidele ja kunstivallas annab Tallinna fotokuu selleks kuhjaga võimalust.

Tänavune rahvusvaheline kaasaegse kunsti biennaal ehk Tallinna fotokuu on järjekorras juba neljas, mis tähendab, et tegu on järjest areneva ja mitmekesisema, juba traditsiooniks saanud kunstiüritusega. Ligi kaks kuud, 1. septembrist 29. oktoobrini kestva ürituse on ellu kutsunud Fotokunstnike Ühendus, kes koostöös Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega on lähtepunktiks võtnud fotograafia ja kaamerakultuuri arengu, keskendudes kunsti seostele nüüdisaegses ühiskonnas, majanduses ja poliitikas.

Fotokuul toimub ka Eesti Fotokunstimess, mis on ainus kunstimess Eestis. Biennaali mahu suurenemisest räägib see, et lisandunud on mitu uut näitusekohta ja osa fotokuu programmist on viidud Narva linna; toimub maalinäitusi, installatsioone, stuudiokülastusi, raamatuesitlusi ja filmilinastusi.

Kunstihariduse rikastamise võimalus

Üks osa fotokuust on olnud haridusprogrammid koolinoortele, mida sel aastal pakuti välja viis. Haapsalu Noorte Kaasaegse Kunsti Stuudio valis välja ARSi projektiruumi haridussessiooni koos kunstnik Laura Põllu ateljee külastusega samas majas ja EKKMi haridussessiooni, mis keskendus teose ja vaataja suhtele kaasaegses kunstis ning «Neandertali koobaskooli» näituse-residentuuri tutvustusele selle ühe tegija Viktor Guroviga.

Kogu kolmetunnine programm oli osalistele tasuta, mis näitab korraldajate missioonitunnet noortele kunstihariduse andmisel. Tundsin huvi, kui palju sellist võimalust kasutatakse. Meie programmijuht Laura Arum-Lääts selgitas, et huvi tuntakse, aga pigem osalevad need õpetajad, kes on oma õpilastega siin juba varem käinud. Positiivse näitena tõi ta esile ühe vene kooli, kelle õpetaja kahe grupiga näitusel käies sidus selle eesti keele õppega. Et sel aastal on osalevaid gruppe rohkem kui eelmisel fotokuul, rõõmustab korraldajaid, ent kuidas jõuda uute, eriti selliste õpetajateni, kes ise ennast ehk kaasaegses kunstis ebakindlalt tunnevad või lihtsalt pole harjunud klassiruumist välja tulema? Siin on barjäär, mida ka muuseumipedagoogid üritavad ületada.

«Usun, et see on igipõline küsimus, kuidas nendeni jõuda – infot on tohutult, klassiruumi jääda mugavam ja muidugi, mis seal salata, ega see kuskile minemine alati ka kerge ole, sest arvestada tuleb teiste ainetundidega,» rääkis meie giid. Saime teada, et kahekuulise fotokuu-perioodi jooksul on väljastpoolt Tallinna sellist tasuta kunstiprogrammi õpilastele kasutanud vaid kaks kunstikallakuga klassi õpilastest koosnevat gruppi Pärnust. Rõõmustava üllatusena toob Arum-Lääts esile esimest korda biennaalil osaleva Narva, mille inimeste osavõttu sessioonidest hindab ta üsnagi aktiivseks.

Julgen siinkohal kutsuda kõiki kunstiõpetajaid ja ka klassijuhatajaid üles fotokuule minema, sest harivalt üles ehitatud programm pakub uusi teadmisi teises keskkonnas ja on hea vaheldus tavapärasele koolitunnile. Möödunud fotokuul oli emotsioon sama positiivne, kui Tallinnas terve klassitäie õpilastega haridusprogrammis osalesime.

Vaade Kirke Kango ja Jacob Jesseni näitusele «Valgusele sarnane valgus 2» Foto: Paul Kuimet

Jakob Jesseni ja Kirke Kangro näitus «Valgusele sarnane valgus II» ARSi maja projektiruumis tegeleb puhtalt valguse teemaga. Kõrgetele, vannikardinaid meenutavatele kangastele trükitud eri heletumeduses ruutude toon on saadud eelnevalt pildistatud pindade fotopikslite n-ö laiali laotamisega. Nii on kardinatele tegelikult jäädvustatud eri olukordades ja hetkedel paistnud valgus. Näituse teise ruumi seinale on kinnitatud esimese laest maha võetud vanad  päevavalguslambid, jättes kardinate ruumi loomuliku, vaid akendest tuleva valguse kätte. Huvitava ühenduse kahe ruumi vahel tekitasid esimese, laest otse alla toodud ja mööda põrandat looklevate korrapäraste valgete juhtmete jooned, moodustades näitusest tervikliku installatsiooni.

Huvipakkuv ja ka uudne kogemus oli õpilastele ülesanne sealsamas ise üks abstraktne pilt jäädvustada ja sellel nähtavale tähendus anda.

Oma äsja sisse seatud ateljees võttis meid vastu noor kunstnik Laura Põld, et tutvustada pisut oma tööd ja rääkida teoste saatusest pärast näitusi. Rahvusvahelisel areenil figureeriv kunstnik on 2016. aastal saanud hinnalise auhinna Köler Prize, millega tunnustatakse kaasaegset kunsti populariseerimise eest. Põld tutvustas meile muuhulgas installatsiooni «The Night Your Mate Danced Like A Tree» (2014), mis koosnes pikkadest kardinatest ja painutatud vineerist vormidest elektroonilise heliteose saatel. Tutvustas ta seda küll raamatuillustratsioonide abil, aga see oli hea näide selle kohta, et kaasaegset kunstiteost ei pea ilmtingimata otsast lõpuni ise valmis tegema, vaid täiesti loomulik on kaasata oma ala spetsialiste. Pikad, veatult langevad kardinad õmbles kokku kunstniku õmblejast õde.

Teisedki terminid saavad kunstniku jutu toel tähenduse, nagu näiteks kuraatori ülesanne näituse koostamisel. Kunstnik sai palju abi just kuraatorilt, kui ta pärast kolme kuud Jaapanis töötamist ja kogemuste saamist seal mitut ruume ühendava installatsiooni välja pani.

29. oktoobrini on EKKMis avatud Stefanie Hessleri kureeritud rühmanäitus «Kiht kihi järel lahti riietab end lesest kivi». / Paul Kuimet

EKKMi maja pakkus hoopis teistsugust elamust. Alustuseks selgitas programmijuht Laura Arum-Lääts meie üllatuseks, et selle näituse pealkiri «Kiht kihi järel riietab end lahti lesest kivi» ei tähenda mitte midagi ja näitusetöödel pole mingit seost. Ometi pakkus kogu väljapanek põnevaid aistinguid nii nägemis- ja kuulmismeelele kui ka tajule kaldpinnaga ruumis. Põnevust lisasid programmijuhi huvitavad jutustused tööde kohta. Näitust vaadates ja kuulates sai selgemaks juba mitu korda jutuks võetud kontseptuaalse kunsti mõiste.

«Neandertali koobaskooliks» nimetatud näituse-residentuuri tegemisi tutvustas meile tänavakunstniku ja graafilise disaineri taustaga Viktor Gurov spetsiaalselt selleks ehitatud, muust ruumist kardinatega eraldatud platvormil. Justkui väikeses hämaras toas pehmetel madratsitel mõnusalt külitades saime aimu, et peale tavapärase tegevuse võivad kunstnikud korraldada ka ühiseid lugemisi ja vestlusi ning juhitud kohalolu sessioone, samuti rikastada vaimu jalutuskäikudega. Mõeldes, et «Neandertali koobaskool» on installatsioon galeriiruumist, kunstnikest ja külastajatest, kus mõtestatult aega veedetakse, võime öelda, et saime ka ise olla osalised selles teoses, ja see on tore mõte.

Haapsalu Noorte Kaasaegse Kunsti Stuudio õpilased Kiri-Kristi ja Sirli EKKMis helisid kuulamas. Foto: Tiiu Randmann-Mihkla

Digiajastu nutividin ehk telefon tuli siingi lõpuks taskust välja võtta, et osaleda väikeses viktoriinis näitusega seotu kohta Kahoo keskkonnas. Pika päeva väsimusest ei paistnud siin vähimatki jälge, vastupidi – väike võistlusmoment tekitas elevust ja naeru. Võitja, 11. klassi õpilane Kirti-Kristi sai üllatusauhinna: fotokuu kirjadega mustvalge koti. Ja et i-le täpp panna, tehti Polaroidi kaameraga meist kena grupipilt, mis ühist harivat väljasõitu meenutama jääb.

Kuna meie stuudio tegeleb just kaasaegse kunstiga, andis fotokuu üritustel ja programmides osalemine õpilastele juurde arusaamist, et teosele eelneb sageli pikem eeltöö, selleks et oma mõtteid kõige paremini väljendada. Samuti julgustas neid ka oma silmaga veendumine, et kunstitegemiseks saab tõesti kasutada mistahes vahendeid.