/nginx/o/2017/10/17/7227635t1h49fe.jpg)
Mõni aeg tagasi saabus uudis, prantsuse kineast H. on saanud maha filmiga Jean-Luc Godardist, sellest kinoajaloo mõjukast, kui mitte kõige mõjukamast režissöörist. Täpsemalt keerulisest ajast, mil too tuli välja filmiga «Hiinlanna». Vana Godardi fännina muutusin ootusärevaks.
Meenus ka päev, mil nägin esimest korda Godardi filmi, täpsemalt tema debüüti «Viimasel hingetõmbel» (1959) Jean-Paul Belmondo ja Jean Sebergiga peaosades. See juhtus Tartu kinos Illusioon, ja vaatamata sellise väljendi klišeelisusele polnud maailm pärast seda enam endine. Võib öelda, et see Godardi film on olnud üks kõige enam mu elu muutnud kunstisündmusi, sest tutvustas montaaživõtet nimega jump-cut.
See on siis sedalaadi võte, kus kaader hüppab suhteliselt suvaliselt, ilma loogilist aegruumist järgnevust arvestamata edasi. Näiteks: keegi kõnnib väljas, vihma sajab, ja siis järgmises kaadris on ta juba kohvikus, vahepeal ta ust ei ava ja sisse ei astugi. Selles on toorust, selles on meelevaldsust. Iseenesest väike ja tühine asi, aga tagajärjed on suured. Hiljem tehti muusikas midagi sellist skrätšimisega. Kui midagi võib nimetada imeks selles langenud maailmas, siis miks mitte jump-cutʼi.
Ka ei saa pidada vähetähtsaks, et Godard alustas kõigepealt filmikriitikuna. Kriitiku pilgu sissekirjutamine kunstiteosesse võib olla problemaatiline ja kriitikute loodud kunst tuim, mida Godard küll vähemalt alguses ei olnud, tema pani teooria särama ja integreeris selle ellu. Kirjatähest sai kuningas. Samuti oluline uuendus, mille järgi Godardi tuntakse, oli nn madalate teemade toomine kõrge filmikunsti parnassile. «Aukartust äratav» sisaldab stseeni, milles Godard kiidab ainsa filmižanrina komöödiažanri (ka Hazanaviciuse film on arvestaval määral naljakas), ta oli ka suur Ameerika popkultuuri ja pulp’i fänn. «Viimasel hingetõmbel» oli põhimõtteliselt detektiivifilm või pulp fiction, mis tsiteerib Theodor Adornot.
«Aukartust äratav» esilinastus tänavusel Cannesʼi filmifestivalil ja kui õigesti aru sain, siis need, kes filmi nägid, rääkisid pettumusest. Mis oli omakorda vähemalt minule väga hea platvorm kinnominekuks, sest mis võiks olla parem kui vaadata filmi, mille puhul ootused on nii alla kruvitud. Nagu mainitud, räägib see ajast, mil Godard oli saanud valmis filmiga «Hiinlanna» (1967). «Hiinlanna» on kinoessee-laadne film viiest maoismihuvilisest noorukist ja põhineb väga lõdvalt ka Dostojevski romaanil «Kurjad vaimud».
Publik võttis «Hiinlanna» esilinastusel filmifestivalil väga leigelt vastu, lausa nii leigelt, et festivali direktor võitles unega, näitab meile film. Godard, kes oli muutnud kinoajalugu oma debüütfilmiga ja kuni aastani 1967 teinud kolm filmi aastas, millest kõigist on saanud rohkem või vähem klassikud ning mille arengusuund muutus laias laastus võttes poeetilisest järjest poliitilisemaks, oli jõudnud «Hiinlannaga» loomingulise kriisi olulisse punkti – sinna, kust vaatasid vastu kunstiteose raamid ja muu, mis sealt välja jäi, ehk lihtsamalt väljendudes elu ise oma vajalikus tüütuses.
Samal ajal toimusid 1968. aasta sündmused Pariisis, kus levis hoogsalt seniste väärtuste ümbervääristamise vaim ja kodanlikkusele, mille üheks avaldumisvormiks võis pidada ka kunsti tema traditsioonilisemates ja ruumilisemates või omailmsemates vormides, kuulutati kadu. Üha tähtsamat rolli mängisid tolleaegsel kultuuriväljal situatsionistid, kes süstisid reaalsusesse fiktsiooni ja vastupidi. Kunst pidi sekkuma kõige otsesemalt ellu, mis iseenesest on üks väga 20. sajandit iseloomustanud prantslasliku vaimu omadus, see elitaarsuse ja pööbellikkuse paradoks (ka kõnealuses filmis küsib Godardi sõber, samuti kuulus režissöör Bernardo Bertolucci talt võtmeküsimuse: miks ta tahab proletariaadi eest kõneleda, seda proletariaati tegelikult tundmata?).
Godard moodustas koos Jean-Pierre Goriniga 1968. aastal Dziga Vertovi Grupi nimelise ühenduse, mille eesmärk oli vabaneda produtsentidest, võtta kõik filmitegemise vahendid enda kätte ja teha filme demokraatlikult ja kollektiivselt, näidata maailma otse, ilma kunstile omaste tihendusteta. Dziga Vertovi Grupi filmid näitasid tööliste elu koos monotoonsete, standardiseeritud ja võõrandunud masinavärkidega ja neid on nimetatud «igavaks».
Hazanaviciuse filmi Godard salgab maha oma varasema filmipärandi, mida peab nüüd kodanlikuks, ja vaatab Dziga Vertov Grupi poole. Kui varem oli ta filmis «Masculin Feminin» (1966) nimetanud üht generatsiooni «Coca-Cola ja Marxi lasteks», siis tema viimane suundumus kiskus rohkem Marxi või pigem esimees Mao poole. Kogu see kultuuriajalooline taust on filmi vist küll et kõige huvitavam osa. Jah, sellest on üksjagu kuuldud, aga miks mitte üle korrata, ajalugu pidada alati mõrasid sisaldama. Samuti võib tolleaegsest revolutsioonilisest situatsioonist ja ambitsioonidest tõmmata paralleele tänapäevaga ja miks mitte ka igavikuga, mis peakski olema ju ühe õige ja suure kunsti eesmärk.
Mainisin seda «suurt kunsti» meelega, sest «Aukartust äratava» puhul ei olnud ühelgi hetkel tunda, et tegu oleks kuidagi suure ja olulise filmiga, kuid vaatamata sellele – võib-olla isegi seda enam – oli tegu vaadatava filmiga. Sellise vastukäivuse – võimalik, et juhuslikku – väljamängimist ei saa samuti pidada kehvaks saavutuseks.
Kahjuks läbib filmi ka tol hetkel 37-aastase Godardi (Louis Garrel) armusuhe «Hiinlannas» üht peategelast mänginud, ja temast 20 aastat noorema näitlejanna Anne Wiazemskyga (Stacy Martin). Wiazemsky muide oli katoliiklasest ja gollistist kirjaniku François Mauriaci tütretütar ja mauriacilik ühiskondlik positsioon oli kindlasti midagi sellist, millele revolutsioonilisi impulsse üle kõige hindav Godard vastandus.
Armastuse isiklikkus ja revolutsioonilise olukorra üldisus moodustas filmis omamoodi talumatu dialektika, mis rääkis pigem viimase kasuks. Koristage nüüd oma armuakt ekraanilt ja näidake punaseid lippe, dialektilist marksismi, klassivõitlust ja ajaloo materiaalseid omadusi, mõtlesin, põimige pigem mõisteid kui inimkehi. Näitlejad ei vedanud ka kuigivõrd välja, eriti lahjaks jäi Louis Garreli Godard. Kas see on Godard, küsisin ma korduvalt, kui filmi-Godard jälle ekraanile ilmus, ja vastasin kohe ise: see ei ole Godard.
Ka vormi poolest on Hazanavicius püüdnud teha godardilikku filmi, rakendades näiteks brechtilikku võõritusefekti, ultrakiiskavaid popvärve (Godardi «Hull Pierrot», 1966), poliitilisi loosungeid kandvaid grafiteid kaadrisse jäävatel müüridel jne. Valikuid, mida ei saa kuidagi laita.
Kokkuvõttes korralik film, mida küll eelkõige võib soovitada inimestele, kes Godardi elu ja tegevusega kuigivõrd kursis on.
«Aukartust äratav»
Prantsusmaa, 2017
Kinos alates 12. oktoobrist