Dumpingu raamatukogu

Loomingu Raamatukogu sari. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kuidas teile meeldiks, kui kinopilet maksaks ühe euro? Tavapärase keskmiselt viie kuni seitsme euro asemel? Teile kui kinokülastajale meeldiks see ilmselt väga. Kui aga Eestis tegutseks suurte filmilevifirmade kõrval riiklik kinokett, mis näitaks nendega konkureerivat toodangut just niimoodi, ühe euro eest, siis teile kui selle levifirma töötajale või omanikule see vaevalt meeldiks. Või kui tegutseks riiklik filmistuudio, mis paneks valmivale kaubale – uuele suurele eesti mängufilmile – turuhinnast neli-viis korda odavama hinnasildi peale ja kataks vahepealse üüratu puudujäägi lihtsalt riigi rahast? Erakapitalil põhineva filmikompanii juhina ei rõõmustaks te selle üle sugugi.

Filmivaldkond võrdlusena oli siin juhuslikult valitud ja lugeja võib selle soovi korral asendada talle lähedasema alaga. Eesti raamatukirjastamises aga täpselt selline olukord valitsebki ning see ei paista kummalisel kombel kedagi häirivat. Meil tegutseb algupärast ning tõlkeilukirjandust ja -esseistikat avaldav riiklik raamatusari Loomingu Raamatukogu (LR), mille köited ilmuvad poelettidele neli-viis korda turuhinnast, nende raamatute valmistamise reaalsest hinnast odavamalt ning saavad seetõttu erakirjastuste ees kaaluka konkurentsieelise.

(Näiteks «Avatud Eesti raamatu» või «Eesti mõtteloo» samaväärselt kirjakultuuri rikastavad köited ilmuvad kenasti turuhinnaga, kuna neid antakse välja – kuigi kultuurkapitali jt regulaarsel toel, muidu poleks see võimalikki – siiski majanduslikke realiteete silmas pidades.)

Raamatuostja on meil äärmiselt hinnatundlik ning kui tal on valida poeletil samalaadne väärt kirjandusteos erakirjastuselt hinnaga, ütleme, 20 eurot või siis Loomingu Raamatukogu väljaanne hinnaga 3.80 või 4.20, pole vaja pikalt mõtelda, kumb raamat instinktiivselt letilt haaratakse. Aastas ilmub LRi vihikuid keskmiselt 16–19 ning 35-eurose tellimishinna juures saab sarja tellija ühe köite postiga koju kätte kahe euro eest, mis on veelgi absurdsem hind.

Mõistan täiesti, kui ebapopulaarne on see teema kogu kultuuriavalikkuse silmis: lugejad on ju väga õnnelikud, et saavad sellise võileivahinnaga väärt kirjavara, ning laiemalt on see sari ise ajaga muutunud Institutsiooniks suure algustähega, ilmub ju seeria tänavu uhkelt, kaanel vanust näitav 60. Ja kuigi formaalselt on LR ajakiri, tegelikult keegi seda sellisena ei võta, ikka raamatusarjana.

Nagu ütles SA Kultuurilehe (mille asutas 2004. aastal Eesti riik) väljaandel ilmuva LRi peatoimetaja Triinu Tamm jaanuaris juubeliintervjuus Postimehele («Loomingu Raamatukogu – täiesti unikaalne nähtus», ilmunud 16. jaanuaril), on nende tiraažid orienteerivalt 1500–2000, mis on keskmiselt kaks-kolm korda suurem kui samalaadsete raamatute trükiarv erakirjastustes.

Ning selliste kaanehindadega saavad nad ikkagi ilmuda vaid tänu massiivsesele riigitoetusele, mitte suuremale trükiarvule; pigem teeb üliodav kaanehind sellised tiraažid võimalikuks. Sest need kolm korda suuremad trükiarvud ei ole ju kuidagi tingitud sellest, et LR annaks välja nõndapalju paremaid ja huvitavamaid raamatuid kui näiteks Varrak, Tänapäev või Pegasus, vaid tuleneb konkreetselt nende raamatute hinnast.

Ja et hind neid vihikuid üsna tihti ka raamatumüügi edetabelitesse kergitab, on samuti vääramatu fakt – käesoleval aastal on nõnda tõlkekirjanduse tabelite tipus trooninud näiteks H. G. Wellsi esseekogumik Nõukogude Venemaast 1920. aastate alul või Jorge Luís Borgese hiljuti ilmunud novellivalik.

Käesoleva kirjatöö etteheide Loomingu Raamatukogule ei ole olemasolu kui selline, vaid täielik arusaamatus, miks ühte raamatusarja sel kombel nii ülemäära doteeritakse ja sellele müügieeliseid luuakse. Sest Borgese ja Wellsi raamatud ei tõusnud müügitabelite tippu ausas konkurentsis erakirjastuste samaväärsete teostega, vaid eelkõige ja peamiselt seetõttu, et olid nondest neli-viis korda odavamad. Neil oli hind, mida ükski erakirjastus oma ellujäämise huvides sellistele raamatule panna ei saaks.

Ja kuna osteti neljaeurone Borges või Wells, jäi mõne teise kirjastuse 20-eurone raamat ostmata. Kindlasti ei ole erakirjastustes samalaadsete raamatusarjade kokkupanijate kompetentsus kuidagi väiksem, ometi on nemad ning nende töö ja vaev riiklikul tasemel kehvemasse olukorda pandud, kuna parimal juhul saavad nende raamatud kultuurkapitalist veidi toetust, millega õnnestub selle raamatu eelarves vaid kõige suurem tulekahju ära kustutada, mitte neid teoseid LRiga sama mugavalt välja anda, tundmata suuremat muret nende müügi pärast.

Probleem peitubki selles kunstlikult tekitatud ebavõrdsuses, mis seab kümned ja kümned kultuurivaldkonnas tegutsevad inimesed – ja mõistagi kümned ja kümned kirjastused – kehvemasse seisu, kuna nende looming ja vaimutöö lihtsalt ei jõua ebaausa konkurentsi tõttu sama suure publikuni, riikliku doteerimisega tekitatud ebaausa olukorra tõttu, mis oleks enamikus teistes eluvaldkondades mõeldamatu. Riikliku Kultuurkirjastuse olemasolus ei oleks midagi halba, kui selle toimetus ja nende vaimutöö viljad ei saaks samasuguseid raamatuid avaldavate erakirjastuste ees dotatsioonide tõttu nii suurt hinnaeelist.

Nende ridade autor ei ole kuidagi madalamate raamatuhindade vastu, mis võimaldaksid tiraaže kasvatata ja nõnda eraettevõtjale ikkagi napi kasumi  kätte tooksid. Aga LRi köidete hinnad on lausa absurdselt madalad, nendega ei õnnestuks isemajandaval ettevõtjal selliste parameetritega raamatuid lihtsalt avaldada: neist saadavast rahast ei jätkuks trükikulude, autoritasude, tõlkehonorari, toimetamise ja küljendamise kulude katmiseks.

Probleem oleks ilmselt mõnevõrra väiksem, kui kultuurkapitali toetused kirjakultuuri vallas oleksid tunduvalt suuremad ning laialdasemad: praegu eraldab kulka toetusi siiski sellises mahus, et mõnigi väärt raamatuprojekt jääb esimesel ja võibolla teiselgi korral toetuseta ja kirjastaja paneb selle kvartaliks või poolaastaks sahtlisse, kuni kultuurkapital 2. või 3. ringil siiski toetuse anda otsustab.

Nišivaldkonnad (olgu üheks näiteks ulmekirjandus) on saanud toetusi märksa napimalt, kui nende tegelik väärtus ja roll kultuuripõllul eeldaks, ja on konkreetses sõltuvuses sellest, kas mõni vastavat valdkonda tundev ekspert on parajasti vastava sihtkapitali nõukogus või mitte. Ning üldse tõlkekirjanduse avaldamist toetama on kulka hakanudki õieti alles viimastel aastatel.

Probleem ebavõrdsusega ei oleks nii akuutne, kui kirjastamisvaldkond ja ilukirjanduse tõlkimine ning avaldamine ei oleks Eesti väiksust arvestades turumajanduslikult nii võimatu missioon – nukralt kurioosne on tõsiasi, et isegi ajaviitelisemat ja meelelahutuslikumat laadi kultuurikaupa õnnestub kirjandusvallas meil üsna harva kasumlikult välja anda. Jah, muidugi on olemas kindlad menuautorid ja teosed, mille avaldamine toob ettevõtjaile üsna hästi sisse, aga kui Eestis ilmuksidki vaid need raamatud, oleks raamatuturg ikka üsna hall ja tühi, mitmekesisuse kadumine aga süvendab vaid üheülbastumist.

Artikli alguses toodud analoogia filmimaailmaga ei olnud ses mõttes juhuslik, et näiteks kodumaises filmitootmises saavad eratootjad enamasti üldse filme teha ainult seetõttu, et eksisteerivad mitmesugused riiklikud jm toetuste süsteemid. Ning samavõrra kõrgkultuurilise väärtusega linateostega toetatakse ka kergekaalulisemaid filme, lihtsalt seepärast, et selles valdkonnas ei toida Eestis turg üksi ka ajaviitelist laadi filmi tegijaid ära. Rääkimata siis tõlke- ja/või ilukirjandusest.

Eesti-suuruses riigis tuleb massiivselt toetada igasugust kultuuri. See, kui kultuurkapitali kaudu antakse näpuotsaga toetusi ning samal ajal lastakse turule konkureerima mitu korda madalamate hindadega samavääärne ahvatlev kaup, ei aita mainitud mitmekesisuse tekkele kuidagi kaasa, kuna iga müüdud LRi odavraamat tähendab enamasti mõnele erakapitalil põhinevale kirjastusele müümata tõlkeraamatut.

Probleemi ei eksisteeriks, kui konkurentsisituatsioon oleks ausam ning Loomingu Raamatukogus ilmuvate igati tunnustust väärt raamatute hinnad oleksid veidigi rohkem kooskõlas nende tegeliku maksumusega.

----------------

Autor on väikekirjastuse Viiking omanik ja juhataja. Nii kirjastus Viiking kui ka Raul Sulbi on saanud kultuurkapitali toetusi ning loodavad neid edaspidigi saada.