Kolleeg või konkurent?

Triinu Tamm Foto: Mihkel Maripuu

Eesti raamatuturg on väike ja kirjastamisega rikkaks ei saa – selle väitega on kahtlemata nõus igaüks, kes Eestis kirjastamisega on tegelnud. Eriti teravalt puudutab see nn väärt ilukirjanduse väljaandmist. Ja nimelt see on olnud Loomingu Raamatukogu missioon asutamisajast saadik: et ilmuks võimalikult mitmekesist ja nõudlikumale lugejamaitsele mõeldud nii algupärast kui ka tõlgitud kirjandust, et eesti lugeja saaks emakeeles tutvuda sellega, mida on kirjutatud läti, leedu, ungari, portugali ja ehk koguni albaania ja baski keeles.

On ju seegi tuntud tõsiasi, et just n-ö väiksematest keeltest tõlgitud ilukirjanduse väljaandmisega on erakirjastused väga ettevaatlikud, eriti veel siis, kui tegemist on eesti lugejale tundmatute nimedega. Ka žanrid, millest moodustub üks LRi aastakäik – novellid, lühiromaanid, miniatuurid, esseed, näidendid, luule –, ei ole see, mille peale erakirjastused tormi jookseksid.

Nii et paraku ei saa kuidagi päri olla väitega, et Loomingu Raamatukogus ilmuv on «konkureeriv toodang» erakirjastustes välja antavatele raamatutele. Olen täiesti nõus, LR ei anna välja «paremaid ja huvitavamaid» raamatuid kui teised kirjastused, vaid lihtsalt teistsuguseid raamatuid. Ja julgen väita, et 90 protsenti nendest raamatutest jääkski ilmumata, kui need ei ilmuks Loomingu Raamatukogus.

Samas on küllalt näiteid sellest, et LRis avaldatud autori järgmise teose söandab ette võtta juba mõni erakirjastus, sest nimelt näidise suhteliselt laia leviku tõttu on autor huvi tekitanud ja populaarseks saanud. Rääkimata sellest, et raamatuturul ringleb hulgaliselt kunagisi LRi väljaandeid, millest erakirjastused on teinud korduvaid kordustrükke, kasutades – ilma LRile kompensatsiooni maksmata – LRi toimetatud tõlkeid. Nii võib öelda, et LR on Eesti kultuuriruumi andnud tekste, mis elavad seal aktiivselt aastakümneid.

LRi väljaannete hinnad on tõepoolest soodsad, kuid päris kindlasti ei müüda neid neli-viis korda nende «tõelisest» hinnast odavamalt, nagu väidab Raul Sulbi, vaid nende omahind ongi madal. Tagasihoidlik teostus ja just nimelt suhteliselt suur tiraaž – märk tellijate usaldusest – lubavad kaanehinna madala hoida, ja mitte «massiivne riigitoetus», nagu oletab Sulbi – tubli pool LRi eelarvest tuleb väljaannete müügist.

On kultuurivaldkondi, kus riigi toetus on protsentuaalselt märksa suurem, kuid ikkagi ei julgeks väita, et tegemist on «ülemäärase doteerimisega», pigem on see meie kultuurituru väiksusest tulenev paratamatus. Ja kui siis mõni LRi väljaanne müüb hästi, st kõnetab eesti lugejat just praegu, mis tähendab, et see on üks hästi valitud, suurepäraselt kirjutatud/tõlgitud ja hoolikalt toimetatud teos, siis on tegijatel ja lugejatel sellest üksnes rõõmu, kasumit sellega ei teeni ja tulemuspalka keegi ei saa. 

Tõsi, eesti raamatuostja on hinnatundlik, samas ei suuda ma näha, kuidas lahendaks probleeme see, kui LRi sarjas ilmunud raamat maksaks rohkem, nagu soovitab Raul Sulbi. Kuidas looks see soodsamad olud teistele kirjastustele Eesti väikesel kirjastusturul? Küllap valib hinnatundlik lugeja raamatuid ikka sisu järgi ja mitte seetõttu, et see on «ahvatlev kaup», mille järele ostja käsi «instinktiivselt» seda kiiremini sirutub, mida odavam see on – see on sulaselge lugeja ja tema valikuoskuse alahindamine.

Raske uskuda, et keegi ostaks Marcel Prousti või Walter Benjamini esseesid (mõlemad kogumikud müüsid hästi) üksnes sellepärast, et odavalt saab. Või kui näiteks Tomasi di Lampedusa jutustuste eest on kolm välja käidud, siis on just see põhjus, miks «Troonide mäng» ostmata jääb.

Ja juba päris absurdsena mõjub väide, et toetus Loomingu Raamatukogule «seab kümned ja kümned kultuurivaldkonnas tegutsevad inimesed – ja mõistagi kümned ja kümned kirjastused – kehvemasse seisu». LR avaldab aastas keskeltläbi 18 vihikut, täites väikest, kuid olulist väärtkirjanduse nišši; kuidas saaks ta sellega kõigutada Eesti raamatuturgu, mis toodab aastas ilukirjandust rohkem kui tuhat nimetust?

Riiklikku rahalist toetust võivad kultuurkapitali kaudu taotleda kõik Eesti kirjastused, toetust jagatakse ju nii autorihonorarideks kui ka raamatute väljaandmiseks. 2016. aastal näiteks eraldas kirjanduse sihtkapital kokku 1 655 673 eurot, millest 634 748 eurot läks mitmesuguste kirjastamisprojektide toetuseks. Kusjuures aastaid tuli ka LRi honorarifond kultuurkapitalist, aga tänu sellele, et kultuuriministeerium oli valmis selle finantseerimise enda kanda võtma, vähenes «koormus» kultuurkapitalile.

Olen Sulbiga täiesti nõus, et kui Eestis ilmuksid üksnes need raamatud, mida valitakse nende müügipotentsiaali järgi, «oleks raamatuturg ikka üsna hall ja tühi, mitmekesisuse kadumine aga süvendab vaid üheülbastumist». Olgem siis rõõmsad ja tänulikud, et Eesti riik on võtnud toetada ja kaitsta seda värvilaiku, mida LR kirjastamismaastikul endast kujutab. Ja uhked, mitte kadedad selle pärast, et ostjaid leiab ka nõudlikum kirjasõna, mis harib lugejat, laiendab tema silmaringi ja pakub võimalikult eriilmelisi näidiseid maailmakultuuri varamust.

***

Loomingu Raamatukogu

• 1957. aastal asutatud ettetellitav raamatusari, mille üks aastakäik sisaldab kuni 20 pehmekaanelist raamatut
• avaldab romaane, novellivalimikke, luulekogusid, esseid, reisikirju, näidendeid, traktaate ning memuaare
• vahendab väärtkirjandust maailma erinevatest nurkadest ja ajajärkudest, seni on tõlgitud teoseid ligi viiekümnest keelest ja tutvustatud rohkem kui seitsmekümne rahva kirjandust
• igal aastal ilmub sarjas ka algupäraseid teoseid, väljaanne on olnud uute eesti autorite avastaja ja suurte meistrite väikeste meistriteoste avaldaja
• Postimehe Kultuuriveduri 2106 on Loomingu Raamatukogu
• hetkel on sarjal ligemale tuhat tellijat, üksikmüügi jaoks trükitakse 500 või mõnikord harva ka 1000 eksemplari

2017. aastal on sarjas seni ilmunud:

nr. 1–2. «Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu», hind 3.80

nr. 3–4. Giuseppe Tomasi di Lampedusa. «Jutustused», hind 3.80

nr. 5. Jean-Philippe Toussaint. «Tung ja kannatlikkus», hind 2.80

nr. 6–7. Mihkel Mutt. «Mõtted», hind 3.80

nr. 8–10. Kirmen Uribe. «Bilbao-New York-Bilbao», hind 4.20

nr. 11–12. Aki Ollikainen. «Must muinasjutt», hind 3.80

nr. 13–14. H. G. Wells. «Venemaa pimeduses», hind 3.80

nr. 15–17. Charles Baudelaire. «Kunstlikud paradiisid», hind 4.20

nr. 18–20. Péter Esterházy. «Hrabali raamat», hind 4.20

nr. 21–22. Ernst Jünger. «Marmorkaljudel», hind 3.80

nr. 23–24. Jorge Luis Borges. «Liivaraamat. Shakespeare’i mälu», hind 3.80

nr. 25–26. Virginia Woolf. «Kirjutamata romaan ja teisi jutte», hind 3.80

nr. 27–29. Albert Engström. «Anders Zorni elu», hind 4.20

nr. 30–32. Herman Bang. «Tee ääres», hind 4.20