Kontrakultuuri kannatlikule lugejale

Kristjan Haljak

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Kristjan Haljaku esimene luulekogu kannab nime «Palavik». Ilmus see 2014 – täpselt 80 aastat pärast Heiti Talviku samanimelist debüütkogu. Samal aastal ilmus Haljaku tõlkes Charles Baudelaire’i märkmete kogu «Mu alasti kistud süda». Nõnda võibki tänavust «Conceptio immaculatat» vaadelda samas talviklikus ja baudelaire’ilikus traditsioonis, kus saavad kokku vormiihalus ning teadlik dekadents, usulised unelmad ja praktiseeritav bakhantlus, filosoofilised ideaalid ja tajutav meelelisus.

Seda loetelu vaadates võiks arvata, et Kristjan Haljaku luule on klišeedesse takerdunud kenitlemisega. Sest kes ometi kirjutab nii ajastul, mil luule tähendab pigem Wimbergi või Contra stiilis vemmalvärssi või Kivisildniku ja Jürgen Rooste laadis sotsiaalsest valust ja ängist nõretavaid tekste?

Klišeedest ja kenitlemisest on asi siiski kaugel. Pigem on Kristjan Haljak võtnud ette teadliku programmi, jätkates sealt, kus tema vaimsed eelkäijad – Heiti Talvik, Charles Baudelaire, aga ka Samuel Beckett, Antonine Artaud või André Breton – pooleli jäid.

Nõnda võib Kristjan Haljaku tegevust näha kontrakultuurilise programmilise tegevusena – selle vahega, et kui kontrakultuur kaldub sageli eitama peavoolu või püüdleb selle diskrediteerimise või hävitamise poole, siis Haljak lihtsalt ignoreerib oma kaasaega.

Nii et selles mõttes on Haljak justkui prerafaeliit luulekunstis – ta astub ajas tagasi ning valib hargnevatest radadest ühe teise. Sellise, kuhu suur osa inimkonnast kunagi ei astunud, valides teistsuguse tee.

Niisugune käitumine nõuab kindlasti enesedistsipliini – on ju eksitajaid ja segajaid palju –, aga kindlasti ka lihtsalt lugemust ja teadlikkust. Ja muidugi head maitset.

Kõike seda Haljakul leidub. Tulemuseks ongi nii kujunduselt kui keelelt, stiililt ja sisult terviklik kogumik «Conceptio immaculata». Selle tekstid moodustavad lõdva terviku, kus jutustajahääl pöördub ikka ja jälle tagasi kellegi Maria poole, kes – nagu selgub raamatu lõpuluuletusest – «elab vist igavesti» (lk 62).

Tõsi, ega seda Mariat, kelle plekitule eostamisele viitab raamatu pealkiri, liiga palju ka ei esine. Üldiselt räägivad luuletused igapäevaelust. Kohtame siin Lasnamäe bussi (lk 14), üürikortereid (lk 16) ja odavat tšiili veini «su taskus pahemas» (lk 18).

Mis ühtlasi tähendab seda, et kui Haljak ka oma kaasaja luulekunsti ignoreerib, siis pole see mitte nina püsti ajav eristumissoov, vaid pigem heatahtlik, veidi jahe distants, mis ei takista teda elust osa saamast, kuid annab talle võimaluse vaadelda seda läbi hoopis teistsuguste värvifiltrite, kui nüüdisajal muidu kombeks.

Tulemuseks ongi midagi, mis toob meelde Joris-Karl Huysmansi romaani «Äraspidi», mille peategelases põrkuvad ja põimuvad katoliiklik müstika ja läbinisti kehaline naudinguiha. Ka Haljak demonstreerib «Conceptio immaculataga», et üks ei pruugi välistada teist.

Võib «vaimu panna», olles samal ajal maailmas kohal. Selle tõestuseks on ka Haljaku teose vorm – stiilne minimalistlik kujundus, kus kõik luuletused on vormitud ühesugusteks kastikesteks, nii et mõtte- ja grammatilisi pause tuleb lugedes ise avastada.

Sellega sunnib Haljak lugejale peale oma tempo – tema luuletustest pole võimalik läbi tormata, vaid neid tuleb üldjuhul lugeda rahulikult ja mitu korda, vastasel juhul ei saagi neist tekstidest luuletust kätte ja nad jäävad mõjuma lihtsalt tähemärkidest klompidena: «Sa lamasid põrandal pea / toetamas vastu vanni käed / rippu mis rippu lõdvalt keha / kõrval maas laetuli vilkus» (lk 7).

Kristjan Haljak on kahtlemata nõudlik autor. Eelkõige on ta nõudlik iseenda suhtes, aga eks ta nõuab ka oma lugejalt üht-teist. Eelkõige kannatlikkust. Aga mis õige luule see olekski, mille saaks kannatamatult ja pealiskaudselt läbi sirvida?

***

Kristjan Haljak «Conceptio immaculata»

FOTO: Raamat

Kristjan Haljak

«Conceptio immaculata»

Vihmakass ja Kakerdaja 2017

62 lk

Tagasi üles