Palju viina ei millekski

«Vladimir Võssotski. Mälestusi» Foto: Raamat

Kunagi tegi härra kirjanik M. Juur ajalehte KesKus intervjuu Priit Pärnaga. Alustas umbes – ma nimelt ei suuda seda aadressilt www.kes-kus.ee üles leida – nii: «Kui ma oleks Peeter Sauter, tõmbaks Pärna juurde kogu perega, jätaks lapsed talle hoida ja tuleks tagasi mõne päeva pärast. Kui ma oleks Madis Jürgen, poetaks ennast märkmiku ja pastakaga kuskile Pärna kapi otsa, käiks tal järel, kirjutaks muudkui üles kuni pererahvas paari nädala pärast hakkab märku andma, et oleks aeg toimetusse minna. Kui ma oleks Jüri Pino, vajuks kohale koos Juku-Kalle Raidi, Karl Martin Sinijärve, Andrus Kivirähki ja hunniku õllega, pärast kirjutaks, mis ma Pärnale rääkisin.»

Oota sa, Juurikas, järgmine kord, kui Sulle määratud raamatud eksikombel minu kätte satuvad, söön neid lugedes otse pannilt kotlette ja pühin näppe lehekülgedesse.

Raamat sinna laadi kisub küll. Jõhkralt toimetajapliiatsiga kallale minna, jääks ehk pool, võibolla vaid kolmandik järele, kui maha tõmmata kõik, kus ei räägita Vladimir Võssotskist, vaid David Karapetjani elulistest, poliitilistest, loomingulistest vaevustest.

Natuke sinna keerdu, et pakend ei vasta päriselt sisule. Ostetakse tõenäoliselt pealkirja ja kaanepildi pärast, aga võib kahtlustada, otsustaval 20. leheküljel hakkavad tulisemad Võssotski-lembid edasi lehitsema. No tore, seltsimees, oled armeenlane, parteibosside laps, isa represseeriti, koolikott oli raske, aga tahaks ikka Volohhast midagi uut teada.

Kuigi iga inimene võiks mälestusi kirjutada või vähemalt päevikut pidada, aga vormist võiks kinni hoida. Jajah, kes räägib, eks.

Võssotski, lihas ja luus, ilmub raamatusse alles 69. leheküljel. Looks enam-vähem läheb sajanda paiku. Kuigi tüütult viskab sisse kodanik Karapetjani vajadus pidevalt hiilata vene luule tundmisega, küll Baratõnski, küll Mandelštam tsiteeritud, tsiteeritud, jälle tsiteeritud.

Mingid täiesti tundmatud armeenia poetessid oma avaldamis- ja tõlkimismuredega. Huvitav, armeenia literatuur on siin maal pea tõlkimata ja tundmata. Kalle Käsper ja Gohar Markosjan-Käsper on ainukesed, kes seda maad siinkandis ülepea raamatutesse valanud. Suisa imelik, tea, kas Armeenial on mingi vale ja ebademokraatlik välispoliitiline suundumus või.

Võssotski ilmub – ja kukub kohe jooma. Ikka hirmsasti, kildudeks, klaasiks, istmikku joobnuks, kui russisme kasutada.

Siis kukub uuesti jooma. Uuesti. Veel kord. Ikka koos nii-öelda autoriga. Nii-öelda, sest tarbijakaitseametisse võiks kurta peale pakendi ja sisu mittevastavuse ka selle peale, et tegu on lindilt üleskirjutusega, nagu lõppsõnast välja tuleb. Kes selle hullu vaeva ette võttis – 15 tundi lindilt maha kirjutada läheneb hullumeelsusele – on märkimata, aga ma annaks medali või musi.

Igavaks, üheülbaliseks läheb. Ammugi korrutamiseks. Tegevalkoholist jääb suisa nõutuks kah, et niimoodi ikka ei saa ega tohi alkoholismiga tegelda. Ammugi sellele kaasa aidata iga lollusega kaasa minnes. Joobnut ära keelitada on mõttetu, aga saab mitte kampa lüüa. Lugu, kuis rahvalaulik diivani põlema paneb, suisa jahmatav. Tinapaneku range seadus: tuhatoos jõuab kraanikaussi, voodis ei suitsetata. Lollus on muidugi lõputu, kondoom ei kaitse.

Kõik mälestus võib ju olla hästi mõeldud, aga välja kukub, tundub kirjeldus ennastäis lootusetu parmu juhmivõitu seiklustest, mis alati pahandustega lõpevad. Tõmbaks aga tati viltu ja eeldaks, et ümbritsevad toovad deliiriumist välja. Roniks aga sõnadega «ma olen Võssotski!» restoranisabast mööda, lennukisse, laeva raha laenama, ise täis nagu tinavile. Tunned lausa kahjurõõmu, kui järjekordse joomareisi käigus lause Tallinnas täiesti mõjutuks jääb.

Lugeda kannatab küll. Kuigi pärast aru ei saa, miks. Marina Vlady raamat oli palju palju parem.

***

David Karapetjan

«Vladimir Võssotski. Mälestusi»

Tõlkija Ülar Lauk

Tänapäev 2017

375 lk