Eesti fookusega Luksemburgi filmifestival tõi kohale isegi presidendi

Evelin Võigemast, Maiken Schmidt ja Ott Aardam Priit Pääsukese filmis "Keti lõpp" Foto: Kaader filmist

Enne CinEastile saabumist teadsin vaid seda, et tegu on Luksemburgis toimuva, peamiselt Ida-Euroopa kinole keskenduva filmifestivaliga, mis tähistab tänavu oma kümne aasta juubelit. Seda rõõmustavam oli kohapeal viibides tajuda, et tegu on tõelise kogukondliku suursündmusega, mis toob igal aastal kokku ka kohalikud eestlased. Teiste seas oli tänavuste festivalikülastajate hulgas ka Eesti president Kersti Kaljulaid, kes astus ootamatu külalisena läbi Eesti vastuvõtult, mis leidis aset Birgit Püve fotonäitusel.

Seoses Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ja Eesti Vabariik 100 tähistamisega on selleaastases CinEasti programmis kümme Eesti filmi. Nendest kolm täispikad mängufilmid: «November», «Teesklejad» ja «Keti lõpp», mis lõi korraldajate ja pikaaegsemate festivalikülastajate sõnul ka Eesti filmide publikurekordi. Kuuldavasti oli isegi rõdu täis. Inimestega linastuvatest filmidest rääkides, pälvis «Keti lõpp» ka kõige enam kiidusõnu. Seda just seetõttu, et Priit Pääsukese «Keti lõpp» eemaldub tonaalsuselt Eesti filmidele sageli omasest kurbmängulisest varjundist. 

Eesti Seltsi president ja Eesti filmiprogrammi koordinaator Meelik Mallene püüabki enda sõnul teiste kõrval linastuma valida ka neid Eesti filme, mis on oma tonaalsuselt helgemad. Mitte et depressiivsed filmid oleksid hoobilt välistatud, ent kuivõrd Eesti ja Ida-Euroopa kinol tervikuna on kalduvus lahata ajaloolisi või eksistentsiaalseid probleeme, on värskendav vahel vaadata midagi kergemat.

Olulisemaks sellest, kuidas mõni linateos kedagi kõnetab, peetakse aga seda, et Eesti filmid üldse Luksemburgi jõuavad. Eesti filme on CinEasti valikus näidatud viis aastat ja selle ajaga on festivalist kujunenud kohalikele eestlastele isemoodi traditsioon. Nagu ütleb naljatades Meelik Mallene: «Eestis käies on vaja lühikese ajaga nii palju asju teha: sugulastega kohtuda, käia pulmadel ja matustel… Ei jää võib-olla aga kinno minna. Selles mõttes on CinEast kohalikele tänuväärne võimalus tutvuda oma kultuuriga.»

Samasugust seisukohta jagavad teisedki CinEasti omaks võtnud külastajad. Nii võis kinosaalist väljumisel tabada eestikeelse katke tennisematši kuupäeva nihutamisest – ikka selleks, et tulla kaema«Teesklejate» Luksemburgi linastust. Vesteldes selgub, et nii mõnedki püüavad ära vaadata kõik festivaliprogrammis linastuvad Eesti filmid. Viimane on juba iseenesest märkimisväärne, sest ehkki Eesti filmid on ka siinmail üha populaarsemad ja huvi kohaliku filmikunsti vastu suureneb, näib filmide vaatamine Luksemburgi festivalil mõneti isegi rituaalse, täit pühendumust nõudva tegevusena.

Kodukootud festival

Tendents minna vaatama kodumaist kino, paistab üleüldse CinEasti iseloomustavat. Festival sai alguse ühekordse üritusena planeeritud Poola filmi päevadest. Publiku huvi oli aga meeletu – kaheksa linastuse peale tuli kokku ligikaudu 900 inimest. Nii hakkas festival tasamisi kooruma. Seejuures oli festivali peamine toetaja pikka aega just Poola saatkond. Nüüdseks on festivali korraldajad, igapäevatöös tõlkijatena tegutsevad tšehh Hynek Dedecius ja poolakas Radek Lipka jõudnud festivaliga punkti, kus näitamisele tulevad 19 riigi filmid ja külastajate arv küündib üle kümne tuhande. Festivalile algusaastatest külge jäänud suund, et inimesed tulevad vaatama oma sünnimaal valminud filme, on aga säilinud.

Kohalike luksemburglaste huvi on aastatega küll kosunud. Hyneki ja Radekuga CinEasti sünnipäevapeo lõbusas meeleolus vesteldes, hindavad mehed publiku koosseisus aastatega toimunud muutust. Nende arvamuse järgi oli algusaastatel 80–90 protsenti publikust seotud näidatava filmi päritolumaaga. Nüüdseks on nende osakaal vähenenud ja teinud ruumi Ida-Euroopa kinosõpradele eri piirkondadest. Kohaliku publiku püüdmine on korraldajate sõnul CinEasti järgmine eesmärk, ehkki Hyneki sõnul on CinEast mõnes mõttes oma maksimumi saavutanud – Luksemburg on väike linn, mis seab arendamisele teatavad piirid.

Väljakutse on siiski ahvatlev, eriti konkurentsi pakkuva kommertskino tõttu. Miks peaks keegi tulema Ida-Euroopa filme vaatama, esitavad mehed retoorilise küsimuse. Samas on tulek oluline. Hynek ja Radek näevadki festivali ühe missioonina kultuuride lõimimist ning Ida-Euroopa riikide ja filmikunsti tutvustamist. Luksemburg näib selleks ka sobiv paik, sest oma väiksusele vaatamata on tegu väga mitmekultuurilise riigiga, kuhu on kokku koondunud palju eri rahvustest inimesi ja kogukondi.

Eesti rambivalguses

Arutame ka Eesti eesistujamaa staatuse ja CinEasti tähelepanu keskmesse sattumise seoste üle. Hynek Dedecius ja Radek Lipka kinnitavad, et selline positsioon paneb riigi rambivalgusse. Arutlus jätkub eesistumise küllaltki abstraktse kontseptsiooni üle. Viimasega võib muidugi nõustuda. Ehkki Eesti meediapildis on eesistumisest palju räägitud, levib üldsuse hulgas siiski arvamusi, mille kohaselt ongi tegu küllaltki mõistetamatu ja samas kuluka rolliga. Säärane suhtumine elab ehk seetõttu, et Tallinna linnapildis looklev tumedate autode rivi ongi sageli ainus, mida poliitikakauged inimesed eesistumisest näevad. Enamiku silme ette jõudis kindlasti ka sotsiaalmeedias laineid löönud foto uinuvast Angela Merkelist.

Tegelikkuses on eesistumisel ja Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva kampaanial pakkuda siiski rohkem kui pelgalt kinniseid üritusi Euroopa poliittippudele. Eesti kultuuri levitamine on kindlasti üks positiivsemaid ja seejuures parimaid võimalusi Eesti ja eestluse tutvustamiseks maailmas. Ja kultuuriüritustega eesistumise ja EV100 programm õnneks ei koonerda.

Toimuva valguses rändab mõte eestluse kontseptsioonile. Väikeriigina mõtleme ja arutleme palju, kuidas Eestit välismaailmas kuuldavaks teha ja millega maailma võluda, ragistades pead selle üle, milline võiks olla Eesti bränd. Mõneti täidab viimase rolli Eesti e-riigi kuvand, ent loodetavasti hakkab ka eesti kultuur maailmas üha enam kanda kinnitama, ehkki nimekaid tegelasi on juba praegu palju. Seda rõõmustavam on tõdeda, et neid, kellele eestistumise ja Eesti Vabariik 100 kultuuriprogramm on suunatud, toimuv tõesti ka huvitab.

Eesti Seltsi tegevus 

Luksemburgi Eesti Selts näib üldse väga aktiivne. Tasub vast mainida, et mitte ainult oma tegevuses, vaid ka tantsupõrandal. Festivali sünnipäevapeol üles astunud Svjata Vatra suutis rahva igal juhul täielikult oma pillikeelte võimusesse haarata. Kuuldavasti saavad kohalikud eestlased oma tantsuoskust demonstreerida ka Luksemburgis korraldatavatel jaanipidudel, kuhu koguneb ligemale 300 inimest. Luksemburgis elavaid eestlasi endid on küll 600 ringis, ent peole haaratakse kaasa sõbrad ja tuttavad, mistõttu on eestlaste jaanipeod muutunud «üle linna üritusteks».

Põnevaid ettevõtmisi on Eesti Seltsil teisigi. Näiteks on avatud «peigmeeste keeltekool», kus kohalike eestlaste kaasad eesti keelt õpivad. Korra kuus toimub ka eesti lastele suunatud laupäevakool, kus teiste hulgas õpivad ka Juhan Partsi lapsed. Selts on ellu kutsunud ka heategevusliku projekti – igal aastal valitakse välja üks Eesti maakond, kust otsitakse välja 8–10 paljulapselist perekonda, kellele raha kogutakse. Samast maakonnast valitakse ka ansambel, kes kutsutakse jaanipäevale mängima. 

Luksemburgis viibides ja kohalikega suheldes tabaski üle hulga aja tunne, et pole need eestlased üksteise suhtes nii hoolimatud ühti. Ent eks see olegi nii, et väike kogukond on alati ühtsem. Just sünnimaast eemal viibides kangastub sageli ka mõistmine, kui palju kohalik kultuur meile tegelikult tähendab. Igal juhul on inspireeriv kohata inimesi, kes suhtuvad eesti kultuuri täie pühendumusega, seda enam, et laiemas mastaabis kipub kultuur teiste valdkondade kõrval tihti varju jääma.

CinEast – Kesk-ja Ida-Euroopa filmifestival

• 5.–22. oktoobrini Luksemburgis
• Festivali programmis linastuvad Eesti filmid
• Täispikad mängufilmid: Rainer Sarneti «November», Priit Pääsukese «Keti lõpp» ning Vallo Toomla «Teesklejad»
• Dokumentaalfilmid: Jaak Kilmi «Disko ja tuumasõda» ning Jaan Tootseni «Uus maailm»
• Lühi- ja animafilmid: Anna Hintsi «Jää», Chintis Lundgreni «Manivald» ja Heta Jäälinoja «Penelope»
• Uued Eesti nukufilmid lastele: «Miriami kana unistus» ja «Miriam järve ääres»