Valgevene teater kui reservaadi reformatsioon

Matteo Spiazzi sõnatu «Pansion «Belvedere»»

FOTO: Belarus Open

Kuigi Valgevenet vaevalt saaks teab mis tuntud teatrimaaks arvata, võib see riik juba seitsmendat aastat uhkeldada igasügisese kolm nädalat kestva teatrifestivaliga TEART. 

Selgi aastal pakkus 29. septembrist kuni 16. oktoobrini väldanud foorum pea iga päev mõne teatrisündmuse, mis laias laastus jagunesid kolme alaliiki: väärikas ja valitud  rahvusvaheline programm (sel aastal näiteks Tšehhovi «Ivanov» Venemaa ühe tähtlavastaja Timofei Kuljabini režiis või Angelin Preljocaj balletitrupp Prantsusmaalt), loenguid, ümarlaudu ja meistriklasse sisaldav TEARTI koolitusprogramm ning Valgevene kodumaist teatrit tutvustav Belarus Open.

Neist viimane koondas viie päeva sisse (nii pikalt on euroliidu kodanikel õigus viibida Valgevenes viisavabalt!) üksteist eelmisel hooajal valminud lavastust (kattuvuste tõttu polnud siiski ühel inimesel võimalik kogu programmist osa saada) ja kaks jututuba. Kuna BO näol on tegemist kuraatorifestivaliga, oli üks vestlusringidest kohtumine tänavuse kuraatori, kogenud teatrikriitiku Ljudmila Gromõkoga. Tema jutust mitmel korral läbi jooksnud määratlus valgevene teatri ees seisvatest eneseotsingutest võib tunduda liigformaalsena (kas on kuskil teatrit, kes on eneseotsingud lõpetanud?), kuid lähemal süvenemisel võib selle arvata igati asjakohaseks.

Üks festivali ümarlaudadest sõnastas valgevene teatri «pealisülesande» pisut konkreetsemalt: mida kujutab endast tänapäeva valgevene teater? On see osa Euroopa teatri traditsioonist või kultuuriline reservaat keset Euroopat? Ühelt poolt ümbritseb valgevene teatrit vankumatu müürina «emamaa» Venemaa võimas traditsioon – pikki aastaid oli vene teatrikooli psühholoogiline realism valgevene teatri üks ja ainuke töömeetod –, teisalt on selge, et tegijate sisemine soov on sünkroniseeruda pigem Euroopa teatri kontekstiga, kuhu ju geograafiliselt ka kuulutakse.

Tunnismärgiks neist püüdlustest on näiteks mitme siinmail uue, kaasaegse teatrižanri (dokumentaalteater, performance) viljelemine, aga ka koostööprojektid Euroopa teatri paremikuga. Kui teab mis säravaid lavastajanimesid Valgevenel hetkel pakkuda pole, siis vene (ja pisut ka Ida-Euroopa) teatri kontekstis on soodsat tähelepanu äratanud valgevene kaasaegne näitekirjandus, esmajoones Pavel Prjažko (Eestis lavastatud Tartu Üliõpilasteatris) ja Dmitri Bogoslavski (meil lavastamata). Viimane Eestis lavale jõudnud valgevene dramaturgia näide on Rakvere Teatris hetkel mängitav Andrei Ivanovi «See kõik on tema», sama näidendi lavastus oli ka BO programmis. Aga kuna valdav osa valgevene dramaturgidest kirjutab oma tekstid vene keeles, on nende seos valgevene teatriga pigem formaalne.

9,5 miljoni elanikuga Valgevenes on 28 riiklikult toetatavat repertuaariteatrit, kusjuures viimane uus teater sündis 1990ndatel. Muidugi on uuemal ajal sündinud eratruppe ja projektiteatreid, kuid paljud neist ei osutu elujõuliseks, kuna muud riiklikud tugistruktuurid (fondid, stipendiumid) puuduvad ja ühe teatrikoosluse kestvalt «õhinapõhine» käigushoidmine on teadagi küsitav.

Kuraatori tehtud statistikast viimase teatrihooaja põhjal koorus nukker fakt: lausa 70 protsenti kõigist lavastustest olid komöödiad ning paljude riiklike teatrite uusproduktsioonidest vaid üks uuslavastus hooajal evis märkimisväärset kunstilist pretensiooni. Mis mõistagi räägib selget keelt sellest, et vajadus omatulu teenida dikteerib vägagi teatrite kunstilisi valikuid. Teatri ühiskondlik «ääremaastumine» on omakorda toonud kaasa teatritegijate feminiseerumise, on ette tulnud, et mõnel lavastajate kursusel õpivad ainult neiud. Samas, isiklik festivalikogemus valgevenelase teatritüdimust ei peegeldanud: viimane kui üks nähtud etendus lõppes täissaali momentaanse püstikargamise ja braavohüüetega.  Eraldi peaks ehk esile tooma tänavuse BO regionaalset laiahaardelisust: peale Minski olid valikusse pääsenud ka Grodno, Mogilevi, Vitebski ja Babrujski teatrite lavastused. Kuraator ei teinud külaliste ees saladust: viimane hooaeg oli siinses teatris kahvatu, ilma säravate tippudeta.

Ent mõned eredamad nopped Minskis nähtust siiski. Viktor Martsinovitši näidend «Doktor Raussi karjäär» vaatles kohaliku rahvuskangelase, 16. sajandill Valgevene trükikunstile aluse pannud Franciscus Scorina elukäiku, segades krestomaatilisi ajaloofakte bravuurikalt tänaste reaaliatega. Ühelt poolt olid tekkivad paralleelid (vaba kirjasõna levik ja selle kontrollimine, looja suveräänsus ja mugandumine, võimu igikestev korruptiivsus) efektselt kõnekad, teisalt ei tundunud lavastuse (Aleksander Gartsujev) kontserdlik, pigem üksikuteks estraadinumbriteks jagunev «kirju kava» kõige usaldusväärsem lahendus kõneks oleva teksti jaoks. Ebakõla võis tajuda ka peategelase psühholoogilis-realistliku ja ülejäänud trupi paksuvärvilise karikatuurigalerii vahel. Rääkimata sellest, et eriti festivaliõhustikus muutub oluliseks lavastuse kestuse otstarbekus ning kõiki tarbetuid kordusi tajub niigi muljeist küllastunud vaataja eriti koormavana.

Jelena Silutina lavastus «London».

FOTO: Belarus Open

Ses mõttes eristus soodsalt Maksim Dosko «London» (lav Jelena Silutina), mille võlu põhines originaalsel, samas rangelt ökonoomsel vormil ja Aleksander Kosinski (kes töötab teatris muusikaala juhina ja kel pole näitlejaharidust) erilise soojusega mängitud peategelasel. Teose dramaturgilise sõnumi, mida võiks võrrelda mõne aabitsast meelde jäänud jutukesega à la «Malle mängib kodu» või «Ants aitab ema», võiks kokku võtta lausega «Santehnik Gena käis Londonis».

Muidugi võib tunni ja viieteist minuti sisse mahutatud Gena kirjeldusi ummistuste likvideerimisest ja halenalajakast retkest käsitöösõprade kokkutulekule Londonisse dekodeerida kui «väikese inimese» pihustumist multikultuurse ühiskonna ühiskatlas, aga pigem tahaks seda kõike vastu võtta just sellena, «mis ta on». Ka fiktsiooni ja reaalsuse piir ei tõuse kuigivõrd esile, sest Gena kehtestab end sedavõrd suveräänse etendajana, et küsimusel Gena ja tema «maailmareisi» autentsusest (kas see kõik juhtus päriselt?) ei ole suuremat tähtsust. Hoopis olulisem on lavastuse üldine emotsionaalsus, mis sarnaneb võimalusega mõnd eluoluliselt tähtsat isiklikku lugu teistega jagada, et see siis hellalt ühiskogemuse varasalve paigutada.

Aleksander Marchenko «Antigone»

FOTO: Belarus Open

Originaalsusega köitis ka «Antigone» (lav Aleksander Marchenko), söakas segu antiikmüüdist ja kaasaegsest dokumentaalteatrist. Keset lava rahmeldab ja retsiteerib Sophoklese teksti muusikasse valges rüüs Antigone, publiku seast tõusevad järgemööda püsti «inimesed tänavalt», kes räägivad loo, kus elu on seadnud nende ette põhimõttelise tähtsusega eetilise valiku (diplomaat katkestab Londonis oma teenistuse, et toetada Maidanil võitlevaid sõpru). Oma dimensiooni lisas lavastusele ka toimumispaik: laotaoline ruum, milles laeni ulatuvad riiulitäied Lenini, Stalini, Marxi jt ebajumalaiks tõstetute rinnakujusid.

Viktoria Lugovaja «Vanjušini lapsed»

FOTO: Belarus Open

Juba puhtalt tekstileiuna äratas huvi meil täiesti tundmatu vene klassiku Sergei Naidjonovi «Vanjušini lapsed» (lav Viktoria Lugovaja). Kirglik ja dünaamiline, Maksim Gorki perekonnasaagasid meenutav teos (näidendi autor ongi sündinud Gorkiga samal aastal, 1868) esitab «isade ja poegade» konflikti piisavalt ajatus mastaabis, mis ilmselt suuresti ongi tinginud näidendi jõudmise ka kaasaegsesse teatrisse. Selfieʼde ja laptopʼide abil tänasesse päeva ankurdatud lavastus paelus oma sügavuti tajutud vormi ja rohkearvulise tegeleskonna targalt organiseeritud tõsiseltvõetavusega. Vene kooliklassika teine nimetus, Tšehhhovi «Kajakas» (lavastaja Oleg Žiugžda) seevastu aga kujunes pettumuseks. Laval tegutsevad nümfomaanlikud naised ja elujõuetud mehed, kellele lisandusid suures saalis täieliku «mürana» mõjuvad pisikesed nukud, andsid kokku ambitsioonikate, kuid kiiresti tüütuks muutunud etüüdide rea.

BO lõpulavastuseks valitud «Pansion «Belvedere»» oli valitud ilmselt taotlusega märkimaks valgevene teatri valmisolekut avatuseks uutele suundadele ja tegijatele. Itaalia maskiteatri tundja Matteo Spiazzi sõnatu lavastus tuletas paljudele meelde lätlase Alvis Hermanise legendaarset «Pikka elu», kusjuures sarnasus on nii temaatiline (üks päev vanadekodu / vanurite ühiskorteri asukate elus) kui ka nn tehnoloogiline – mõlemas lavastuses taasluuakse lohutu argipäeva miljöö (haigus, surm, abitus) teatraalselt, peaaegu tsirkuslikult pillavates värvides esteetika toel.

Spiazzil endal on aga päris otsene seos ka eesti teatriga, sest olles siin varem korraldanud teatritudengite meistriklasse, teeb ta hetkel Kuressaare Linnateatris proove oma esimese lavastusega Eestis. 

Belarus Open sai läbi, kuid uus teatrihooaeg Valgevene teatrites alles algas. Muide, see asub ju peaaegu siinsamas.

Tagasi üles