Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rammus kujutlusvõime

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Henri Zeigo ütleb, et «Sõnakehv» on raamat, kus saab muheleda argielu klišeede üle ning samal ajal põgeneda muinasjutulisse maailma. «Siin on võimalik igalühel mõtiskleda ka oma isikliku elu üle,» märgib autor. | FOTO: Sille Annuk

Vaikselt tekkis raamatupoodi väike hall raamat, mis ometi tõmbab tähelepanu, ja kui raamat kord kätte jääb, saab kiirelt selgeks, et see väärib ka lugemist. Tegu on autori debüütromaaniga, ent algaja proovitööst on asi kaugel – lugu liigub kindlameelselt edasi, teades täpselt, mis tal plaanis.

Raamatupoed reklaamivad seda kui noorteromaani, aga ei saa öelda, et see sobiks aina mitmekesisemalt vohava young adult-kirjandusega samasse riiulisse, sest kui neis elavad oma torme ja tunge üle teismelised, siis selles raamatus tegutsevad vagurad noored tööinimesed Tartust: loomekõhklustes kirjanik Martin, inspireeriv maalikunstnik Yvonne ja teised. Või õieti ei tegutsegi eriti, rohkem mõtisklevad, jalutavad, vaatlevad ja istuvad kohvikus – nagu Tartus ikka tehakse.

Supilinnas elaval kirjanikul Martinil on mure, et kirjastus ei taha enam tema raskesti müüdavaid teoseid avaldada ja Martin peab välja mõtlema, kas loobuda kirjutamisest hoopis või leidma viisi, kuidas kirjutada armastusest, mis on tema tavapärane teema, nii, et see ka tänapäeva maailmas korda läheks.

Selles tulevad talle appi prantslannast maalikunstnik Yvonne, kelle maalile nooruk kogemata jalutab, ja lapsepõlvesõbrast priimabaleriin Marina. Õnneks ei teki nende vahele kardetud armukolmnurka, vaid kummalgi naisel on oma roll kirjanikule õige tee kättenäitamisel.

Õige tee jalutab Emajõe ääres ja Toomemäel, käib läbi kohvikutest, keldrikõrtsidest ja balletilavalt ning kuigi tutvustuses hoiatatakse, et raamat viib meid «pisut teistsugusesse Tartusse, kui me seda teame», oligi Tartu minu meelest enam-vähem just selline ja peaaegu iga peatükk meenutas mulle enda ülikooli- ja Supilinna-aastaid.

Võimalik, et pool raamatu võlust ongi selle äratuntav tartulikkus, mis viib lugeja Bernard Kangro Tartu-romaanide kombel kergelt Toomemäele ja tudengimõtetesse; ei märkagi, kuidas meenutuste melanhoolia peale tuleb.

Loos on oluline koht kujutlusvõimel, võimel väljamõeldisi tõsiselt võtta ning neid meie pärismaailma üle tuua. Tartus on kujutlusvõimel alati hea põli olnud. Ta ei hoia end seal ainult inimeste pealagede alla, vaid astub lahkelt ka välja oma tegusid tegema ja seega on raamatu kerget maagilisust selles keskkonnas lihtne loomulikuks pidada.

Ka jutustamisviis on kergelt nihkes: pealtnäha vaoshoitud ja tõsine, aga kui korraks pilk kõrvale pöörata, võib argipäeva tasakaal hõlpsalt paigast minna ja kõikuda kummalegi poole hea või halva muinasjutulikkuse sisse.

Ise välja antud raamatud on sageli välimuselt kehvakesed ja tekitavad mulje, et kirjastuse abita jäävad kirjanikud ilumeelega jänni või ei pea nad raamatu kui eseme väljanägemist oluliseks. Olen ka kuulnud, kuidas kujunduse kohta pärimise järel kohmab kirjanik, et ah küll kirjastus korraldab midagi, mis teeb nõutuks, sest raamatu kujundus, nii ilu kui ka mugavuse poolest (hästi loetav, hea käes hoida), peaks olema sisuga samatähtis. Kiiduväärt, et siin on ka kirjastuse abita valminud raamat, mis on ilus nii seest kui ka väljast.

***

Henri Zeigo «Sõnakehv» | FOTO: Raamat

Henri Zeigo

«Sõnakehv»

2017

lk 118

Tagasi üles