«Kasulik inimene olla on mulle alati paistnud kaunikesti jõle»

Kristjan Haljak tänavu oktoobris Tallinnas Harjumäel. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Kolm aastat tagasi esikkoguga «Palavik» kohaliku kirjandusruumi mõttelise ukse pauguga lahti löönud noor kirjanik ja tõlkija Kristjan Haljak (snd 1990) lasi oma talendi austajatel debüüdile järge oodata paar aastat. Ent see ootus sai vääriliselt tasutud, sest tänavu avaldas Haljak koguni kaks suhteliselt eriilmelist, ent kunstiliselt tugevat kogu: «Conceptio immaculata» ja «Uus inimene». Haljak on autor, kes flirdib oma loomingus julgelt dekadentliku eluhoiaku ning sürrealistlike meetodite ja tehnikatega, tema tekste iseloomustab rimbaud’lik hoog ja hullus ning isikupäraselt sugestiivne rütmistatus.

Mulle on jäänud su tekste lugedes mulje, et reaalsus on sulle liiga realistlik, liiga kitš. Kas kirjutad tegelikkust huvitavamaks ning nüansirikkamaks?

Reaalsus on, nagu see on, kindlasti pole reaalsus ise kitš. Aga selle kogetava, aistitava, mõeldava reaalsuse kirjapanekuks on palju viise. Selle järgi, mil moel seda kirja panna, reaalsustaju vaikselt muutubki. Kui keegi kujutab reaalsust mingil põhjusel labaselt või kitšilt, siis on see tema probleem. Kuid ometi: jah, kui kellelegi tundub, et mul õnnestub tegelikkust huvitavamaks ja nüansirikkamaks kirjutada, siis on mul selle üle väga hea meel.

Kas oled nõus enese nimetamisega sürrealistiks?

Kui keegi nimetab mind sürrealistiks, siis pole mul selle vastu suurt midagi. Kuigi ega ma endale ise sellist – ega ausalt öeldes ühtki teist – silti külge kleebiks. Muidugi on kirjanduslik sürrealism üsna avar ja vana nähtus ning mahutab paljutki. Kui vaja, siis mindki. Vähemalt osati.

Mida sürrealism sulle kirjandusliku meetodi ja žanrina tähendab ning pakub? Kas tajud seda kui piiritu vabaduse sfääri või on see sulle kindel kaanon, mis teatud määral hoopis kohustab?

Ühtpidi võib tõesti öelda, et sürrealism tähendab – kui nüüd rängalt lihtsustada – tegelikkuse võimalikult avarat tõlgendus- ja kogemisvabadust, mida ühiskondlikud või kirjanduslikud normid, teadvus ega ettemääratus ei piira. Vähemasti nõnda näis André Breton – nn sürrealismi isa – eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel lootvat. Kui sürrealismi nn kaanonist rääkida, siis see võiks hakata kohustama, kui tahta kirjutada sürrealistlikke tekste – mida ma ei taha. Ma ei vaeva ennast sellega, kas minu tekstid sobituvad sellisesse kaanonisse – sest mida oleks mul sellest vaevast võita.

Kas oled kirjutanud ka teistsuguseid tekste?

Eri aegadel olen ikka üritanud kirjutada erisuguseid tekste. Seda teadlikultki. Tõsi ta on, et ehk pole seni ilmunud raamatuis stilistilised/žanrilised erinevused nõnda silmatorkavad. Kuid kui mõtlen nüüd tekstidele, mis on näiteks viimase paari aasta jooksul perioodikas ilmunud, siis tajuksin justkui teatavat taotluslikkugi vormilist nihet või nihkeid. Aga autori intentsioon on muidugi lugejale teisejärguline. Lugejale võib näida, et vormilised muundumised, mida olen üritanud esile kutsuda, ei varjuta tekstide ühetasast, samast ja püsivat iseloomu. Ehk on kõige õigem vastata: ma olen üritanud kirjutada teistsuguseid tekste. Ja mitu korda.  

Kuidas su tekstid enamasti sünnivad? Millist tüüpi on nende algimpulss?

Oleneb ajast, tekstist ja tahtest. See võib olla mõni fraas, pealtkuuldud lausekatke või tsitaat, mis hakkab hargnema ja kasvama ja peegeldusi leidma. Ja niiviisi ehk mõnikordki peegeldama midagi isekogetut või -tuntut – miskit afektset. Isikulise ja ebaisikulise piir on tihti hõre. Mõni tekst hakkab tekkima ja tekibki kuskil teadvuse hämaralas – näiteks une ja ärkveloleku piiril – ja see tuleb lihtsalt üles kirjutada. Kui jaksu on. Kuid vahel, periooditi, kirjutan süsteemselt: iga päev ja kindlas mahus. Hoolimata sellest, kas on jaksu, tahtmist, viitsimist või «spiratsiooni».

Kas kirjandus on sulle puhas loominguline eneseväljendus või on sellel ka teatav praktiline (nt teraapiline või profülaktiline) toime?

Olgugi et kasulik inimene olla on mulle alati paistnud kaunikesti jõle, ei saa loomusunni vastu nii lihtsalt... Midagi peab ju tegema. Näiteks kirjutama. Aga nali naljaks, loominguline eneseväljendus ongi tihtipeale praktiline, teraapiline ja profülaktiline. Meenub Slavoj Žižeki lugu sellest, kuidas ta otsustas kunagi enesetappu vältida: ta lubas endale, et kirjutab töösoleva raamatu lõpuni ja alles seejärel tapab ennast ära. Ja siis tuli järgmine raamat. Jne. Jne. Profülaktika missugune! Aga eks seegi ole kõigest üks anekdoot, mil pole minuga suurt pistmist. Kuid lõppude lõpuks annab kirjutamine mulle hea enesetunde. Seda ma tunnen.

Sa võtad oma tekstides oskuslikult ja eneseteadlikult – ning kohati vist ka natuke eneseirooniliselt? – poeedi poose, kuid sind ennast inimesena neis vist väga kohal ei ole?

Eks võeta alatasa poose päriseluski. Kuid sarnaselt sinuga säilitan optimismi: ehk on tõesti päriselulistegi pooside taga peidus pärisinimene? Kuid kui palju on mind kohal neis vastustes, mida ma sulle annan? Kes sellele vastata oskab? Kas minu naine? Ema? Naaber? Mina küll ei oska. Aga tõsi on, et mingisuguse «romantilise» luuletajakuvandi üle ma mitmes tekstis tõesti näikse irvitavat. Iseendagi üle katsun irvitada nii palju kui oskan. Muidu kisub süngeks.

Tänavu ilmus sul mõnekuuliste vahega koguni kaks luulekogu. Miks nii?

Ehk on see ajaline ebaõnnestumine. Tegelikult võinuks «Conceptio immaculata» ilmuda varem. Tekstid olid suuresti koos juba 2015. aasta suveks. Esialgu pidigi raamat ilmuma 2016. Ma ei taha kedagi süüdistada peale iseenda, seetõttu võtan kogu olukorra kokku ühe pealtnäha väheütleva sõnaga: möödarääkimine. Selle möödarääkimise tõttu süvenes minus mulje, et ehk too raamat ei ilmugi. Panin siis 2016. suvel uhiuutest, uuematest ja vanematest tekstidest kokku raamatu «Uus inimene» ja pöördusin teise kirjastuse poole, kes oli varem ilmutanud valmidust «Conceptiotki» avaldada. Lõppeks ilmusid mõlemad raamatud eri kirjastuste alt tõesti 2017 ja kaunis väikse vahega. Aga mis vahet sel viimaks ikka on.        

Kuidas võrdleksid ise oma uusi kogusid kolm aastat varem ilmunud debüüdiga?

Need on paremad. Elagu progress! Need on halvemad... Elagu langus, elagu dekadents! Küsi kümne aasta pärast. Praegu on distants liiga väikene. «Uus inimene» on viimane, seetõttu on see mulle kõige aktuaalsem. Aga veel aktuaalsemad ja lähedasemad tekstid on veel ilmumata. Ja need, mis mind ennast kõige rohkem huvitavad, kirjutamata. Küll on neid kolme ilmunud raamatut võrrelnud mõned sõbrad, tuttavad, kriitikud. Arvamused on olnud vastakad. Ma ei tea, kas kellelgi on õigus.

Igal su kolmest kogust on olnud ise toimetaja. Mida see kogemus sulle on andnud ja kui suureks pead üldse toimetaja rolli luulekogu valmimisel?

«Palavikku» toimetas Carolina Pihelgas. Võib vast öelda, et tema selle kogu lausa koostaski. Saatsin talle tekstimassiivi ja ühe võimaliku ülesehituse/valimiku, kuid viimase valiku tegi tema. Tõele au andes: kolm aastat poleks justkui väga pikk aeg, kuid toimetamisprotsessist ei mäleta ma enam suurt midagi. Vähemasti detaile mitte. Mulle meeldis see, mida ta tegi. Usaldasin teda. Ei ole seni seda usaldust kahetsenud. Tekste ta muutma ei hakanud, küll üritas kogusse tuua mingit mitmehäälsust, mida minu esialgses variandis oli ehk vähem. Algne käsikiri koosnes pealtnäha ühetoonilisematest tekstidest.

«Conceptio immaculatat» toimetas Kaur Riismaa. Ta noppis mõned tekstid välja, pakkus paaris luuletuses sõnaasendusi, ümberpaigutusi – üldiselt leppisin. Tema pakkus ka pealkirja. Algne oli märksa pretensioonitum. Ja ehk tõesti igavam... Tegelikult pole ühegi kogu pealkiri algusest peale kindel olnud, vaid sündinud koostöös kirjastusega.

«Uue inimese» toimetas Tiina Hallik. Tema tegeles pigem grammatikaga – küll väga sõbralikult, arvestades, et enamasti eksisin reeglite vastu tahtlikult.

Et keegi toimetajaist pole minu tekstide kallal otseselt vägivallatsenud, pole mul selles osas kellelegi etteheiteid teha. Kuid muidugi pean toimetaja rolli luulekogu valmimisel määravaks. Seda, milline oli raamat enne toimetajat, ei näe ju enamasti mitte keegi.

Oma esikkogu lõpuluuletuses kirjeldad üht päeva ja isegi minutit, täpsemalt 2014. aasta 20. märtsi pärastlõunat kell 15.22, kui panid pintsaku selga ja suitsupaki tasku ning läksid otsima Mariat, kes tundub olevat sinu metafüüsiline muusa. Kas oled ta nüüd leidnud?

Tänu jumalale (sic!) ütlesid, et Maria on metafüüsiline. No muidugi on mu vahekord temaga mõnikord ihulinegi. Aga see selleks. Leidnud? Jah. Kaotanud? Jah. Kui ta päriselt kätte saada, pole enam tarvis ega tahtmist midagi kirjutada. Või vastupidi.

Mida arvad mõttest, et sinu tekstide hajusat luulemina hoiab läbi kolme seni ilmunud kogu tervikuna koos eelkõige just see Maria?

Mingem kaugemalegi: minu tekstivälist hajusat mina hoiab läbi kahekümne seitsme seni elatud aasta tervikuna koos eelkõige just see Maria.

Millised autorid ja teosed on sind inimese ja kirjanikuna kõige enam mõjutanud?

Olen varemgi maininud, et võimsaim lugemiselamus oli William S. Burroughsi «Naked Lunch». Ihuliselt ja vaimselt. Ehk sattusin seda lugema õigel hetkel. Teismelisena. Ehk vabastas see raamat minu jaoks kirjanduse. Vallandas kirjanduse, näitas, milleks kirjandus on võimeline, mis kirjandus on. Sarnase – küll nõrgema, sest Burroughs tuli minu juurde varem – mõjuga olid Lautréamont’i «Maldorori laulud». Sinna otsa veel teisigi kuulsaid dekadente, sürrealiste, biitnikuid ja nn postbiitnike. Eesti lugejale vähem tuntud nimedest tooksin välja Ted Berrigani ja Bill Knotti. Ja kordan: ma annan endale täiel määral aru, et nende raamatute ja autorite mõju sõltus suuresti hetkest, mil need minu kätte sattusid. Võinuks minna teisiti.

***

Kristjan Haljak

luulekogud:

«Palavik» (2014)

«Conceptio immculata» (2017)

«Uus inimene» (2017)