Rebecca Ferguson: minus on mingi tumedus olemas

Rebecca Ferguson Foto: SCANPIX

«Kui mu agent helistas ja ütles, et režissöör Tomas Alfredson hakkab Jo Nesbø romaani «Lumememm» järgi tegema filmi, mille peaosas on Michael Fassbender, ning et mulle pakutakse seal rolli, tundsin, nagu oleksin võitnud Willy Wonka kuldse pileti,» räägib rootsi päritolu näitlejanna Rebecca Ferguson. «Ma armastan Nesbø kriminulle, imetlen Fassbenderit ja olen alati soovinud töötada koos Alfredsoniga, nii et jätsin sel päeval ära kõik oma kohtumised ja lendasin Stockholmi, et Tomasega kohtuda.»

«Lumememm» on kuulsa norra krimikirjaniku Jo Nesbø seitsmes romaan, milles kuritegusid uurib detektiiv Harry Hole. Filmi võtted toimusid südatalvises Oslos ja Bergenis ning kui suurele osale näitlejatest olid väljas valitsenud 20 miinuskraadi tõeline katsumus, siis Stockholmis üles kasvanud Rebeccale polnud selles muidugi midagi erilist.

«Ma olen külmaga harjunud,» naerab ta Londonis toimunud pressipäeval intervjuud andes. «Ja olgem ausad, meid poputati võtteplatsil nagu tittesid. Kas te sooviksite ehk veidi kuuma šokolaadi vahukommidega? Veel rohkem aluspesu? Vahepeal treilerisse minna?  Viriseda olnuks rumal.» Oma lemmiklinnaks peab praegu Londonis elav Ferguson siiski Pariisi. «Ma arvan, et olen tegelikult pooleldi prantslane,» naerab ta.

-Mängid «Lumememmes» algajat detektiivi Katrine Bratti, kes koos legendaarse Harry Hole’iga sarimõrvu lahendab. Kas uurijatöö on midagi sellist, mis sind ka päriselt paeluda võiks?

Noh, ma olen ju olnud spioon, nii et muidugi! (Ferguson vihjab oma rollile filmis «Mission impossible» – toim.) Ja mulle tõesti MEELDIKS olla hea detektiiv, see võiks olla kuidagi väga cool. Aga ma arvan, et mul jääks vajalikest oskustest puudu. Kasvasin üles juristide perekonnas, kellele see maailm pole võõras. See tähendab, nad ei olnud muidugi detektiivid, aga puutusid seesuguste teemadega iga päev kokku. Kahjuks tundub mulle, et ma ei ole nende geene pärinud.

-Millal sa ise viimati lumememme tegid?

Arvan, et eelmisel talvel. Mul on ju kümneaastane poeg, nii et ma teen maailma kõige ilusamaid lumememmi! Tuleb panna porgand ninaks, kohvioad silmadeks ja suuks. Kuigi ma pole kindel, kas ma pärast «Lumememme» filmi neid enam päriselus ehitada tahan. Nüüd on minu jaoks lumememmedes midagi sama õõvastavat nagu klounides. Ma olen eluaeg kloune kartnud. Mis on veider, sest klounid ja nukud – ja nüüd ka lumememmed – peaksid olema ju õnne ning muretu lapsepõlve sümbolid, aga suuresti õudusfilmide tõttu on need muutunud hirmuäratavaks. Vaata, mida filmid meiega teha võivad! (Naerab.)

-Kui asi puudutab kriminulle, siis kas ise eelistad Põhjamaade tumedust või nn kenasid-vaikseid briti krimkasid?

Kuna olen ise ju pärit Skandinaaviast, tundub mulle, et nordic noir on rohkem minu teema. Ma ei oska sõnadesse panna seda, mis mind nende juures täpselt paelub, aga ilmselt on mingi tumedus siis ka minus endas olemas. Mulle tohutult meeldis, et «Lumememme» just rootslane lavastas, ta tunnetab seda Skandinaavia materjali eriti hästi ja oskas kogu asja nn enda omaks teha. Ta lõi igale karakterile oma keskkonna ja väga unikaalse, lausa hitchcockiliku atmosfääri.

-Tomas Alfredson rääkis, et «Lumememmes» on väga tähtsal kohal vaikus ja ütlemata jäänud sõnad. Kas sinu kui näitleja jaoks tegi see töö lihtsamaks või keerulisemaks?

Ma ise ei ole väga vaikne inimene, aga Tomas on taolise atmosfääri loomises muidugi meister. Ta on äärmiselt introvertne – kuigi suurepärase ja vaid talle omase huumorimeelega – ning oskab luua perfektseid stseene, kus nagu otseselt midagi ei juhtu ja omavahel ei räägita, aga sa tunned, et pinge on kogu aeg õhus. Tomas on lavastajana väga konkreetne ja pühendub ka kõige väiksematele detailidele. Mitte et ma tahaksin teda otseselt võrrelda Ridley Scottiga, kellega hiljaaegu just koos töötasin, aga midagi nende tööstiilis sarnast on. Neil on mõlemal alati väga tugev visuaalne idee, nad ei jäta midagi juhuse hooleks. Tomast ei saa lahterdada ühtegi kasti, et kas ta on siis nn visuaalne lavastaja või rohkem tegelaskuju lavastaja.

Meil oli «Lumememme» võtetel üks stseen, kus minu tegeleaskuju peab koridoris jalutama. Mõtlesin, et okei, jalutan paar korda, siis on võte tehtud ja ma saan koju minna, kus abikaasa mind söögiga ees ootab. Hahaa, ei midagi sellist! Me filmisime seda stseeni viis tundi! Viis tundi, kujutad ette? Sest Tomas ei lõpeta stseeni enne, kui kõik on tema silmis perfektne ja just selline, nagu ta seda ette on kujutanud.

-Kas ta sealjuures ka näitlejale endale mõtlemisruumi jätab?

Jaa, ja tegelikult üsna palju. Tal on küll kindel visioon, aga ta usaldab ka näitlejaid. Meil oli «Lumememme» võtetel üldse väga eriline õhkkond, kõik võtsid projekti äärmiselt tõsiselt, samal ajal oldi väga hoolivad ja kokkuhoidvad. Ja muidugi Michael Fassbender! Ta on täiesti fantastiline, ma ei kujutaks enam ettegi, et Harry Hole’i võiks keegi teine mängida. Michaeli näitlemine on nii mitmekihiline, jättes samal ajal ka vaatajatele tõlgendusvõimalusi. Ta on imeline nii näitleja kui ka inimesena. Võtetel Michael enamiku aja laulis, selgus, et ta on tohutu muusikafanatt, nagu elav leksikon. Michael on üks seda sorti inimestest, kes raadios mingit lugu kuuldes oskab kohe öelda, millega tegu. Ma kuulasin, suu lahti, sest ma ise ei tunne üldse eriti bände.

-Aga kuna sa mängid ka aasta lõpus esilinastuvas muusikalis, siis laulda sa ju ikka oskad?

Ma valetaksin, kui jaa ütleksin. Aga mängin tõesti koos Hugh Jackmaniga muusikalis «The Greatest Showman» ja rolli tarbeks sai ka laulutunde võetud. Sellega oli tore lugu. Filmi režissöör Michael Gracey lendas Londonisse, et «minuga stsenaariumit harjutada», aga ütles ka kohe, et ta ei taha, et ma stsenaariumit loeksin, sest «muusikali stsenaariumi lugemine pole üldse see».

Filmis on ju põhirõhk lauludel ja muusikal, stsenaariumiga on seda keeruline edasi anda. Nii ta siis tuli mulle külla, müts peas ja telekas kaenla all ja küsis, et kus su elutuba on. Viisin ta elutuppa ja siis ta ütles, et sa võid nüüd ära minna, ma kutsun sind, kui valmis olen. Mina siis vastu, et okei, aga ise mõtlesin, et mis pagan siin praegu toimub: minu elutoas on mingi võõras mees ja mul ei ole õrna aimugi, mida ta teeb. Kõige rohkem kartsin, et mulle ei meeldi see, mida ta mulle näitab. Mõtlesin, et mida ma talle siis ütlen.

Ma olin nii närvis, aga kui Gracey lõpuks video tööle sai ja mulle seda 17-minutilist presentatsiooni näitas, olin täiesti lummatud. Ta oli pannud kokku lõigu oma lemmikfilmidest ja muusikalidest ning ma jõudsin selle aja jooksul nutta, naerda, kananaha ihule saada.

Eraldi oli veel ka stuudiole tehtud presentatsioon, kus Hugh Jackman, Michelle Williams ja Zac Efron laulavad koos 15-liikmelise kooriga, ja see oli kõik kokku täiesti majesteetlik. Siis mõtlesin küll, et võin kasvõi tagarea elevanti mängida, aga ma pean selles filmis osa saama! Ja saingi! Mulle pakuti mängida üht kuulsaimat rootsi ooperilauljat Jenny Lindi ja lavastaja ütles, et ma ei pea laulma, kui ei soovi.

Et neil on olemas üks tüdruk, kes minu eest n-ö ära laulaks ja mina peaks ainult suud maigutama. Ütlesin, et põrgusse, seda ma ei tee. Ma laulan, maksku mis maksab. Helistasin ühele fantastilisele lauluõpetajale ja küsisin, kas ta oleks nõus mulle tunde andma, mind treenima hakkama.

Ta oli nõus ja me treenisime ja treenisime ja treenisime ning ma tegin selle ära! See oli mu elu suurimaid pingutusi, aga asja väärt. Olen küll ekstravertne inimene, aga kui asi puudutab laulmist, siis väga uje. Nii et publiku ees laulmine – mida ma filmis tegema pidin – oli minu jaoks mugavustsoonist väljumine ja esiotsa väga hirmutav. Selleks läks vaja palju trenni ja palju vaaliumi (naerab).

-Kas sa elad praegu peamiselt Londonis või ikka Stockholmis?

Londonis, sest see teeb asjad minu jaoks nii palju lihtsamaks. Viimased võtted on kõik just seal toimunud ja kuna olen üsna kodulembene inimene, sai mul hotellides elamisest villand. Ma vajan oma ruumi, isiklikke asju enda ümber.  Mitte et asjad kõige tähtsamad oleksid, kodu on loomulikult märksa olulisem, aga ma vajan enda ümber esemeid, millel on minu jaoks mingi eriline tähendus. Ostan palju asju antiigiturgudelt ja täikadelt, üht-teist olen saanud kingituseks. Kõigel peab lugu taga olema. See kõlab ehk naeruväärselt, aga toolil, millel ma oma kodus istun, peab olema lugu rääkida. Ja ma tahan oma kodus süüa teha. Või ei, vabandust, mu elukaaslane teeb mulle süüa, ma ise pole suurem asi kokk.

-Nii et kui sa pole filmivõtetel, siis sa istud kodus ja sööd?

Just! (Naerab.) Hetkel veel tegelikult mitte, sest mu korteris tehakse remonti, nii et praegu suhtlen peamiselt ehitajate ja arhitektidega. Kuni see valmib, elan väikeses üürimajakeses, mis on piisavalt suur, et mahume sinna pojaga kenasti ära, aga liiga väike, et sinna külalisi kutsuda.

**

«Lumememm»
(«The Snowman», 2017)

Lavastaja: Tomas Alfredson
Osatäitjad: Michael Fassbender, Rebecca Ferguson, Charlotte Gainsbourg, Chloë Sevigny, Val Kilmer, J.K. Simmons, Toby Jones, James dʼArcy.