Voolujooneliseks disainitud uks Euroopasse

Vanasadama arendusplaan: reisiterminal

FOTO: Kavand

Maailma üks tuntumaid arhitektuuribüroosid Zaha Hadid Architects plaanib ühendada Tallinnas sadama linnakeskusega, olles selle juures innovatiivne ja mõõdukalt futuristlik. Arendusplaan peaks valmima selle aasta lõpuks.

Jalutasin kunagi laisemal sammul Tallinna kesklinnas ja hakkasin just mööduma Vene kultuurikeskusest, kui mind peatas kaks turisti. Turistid olid natuke hädas ja uurisid, kuhupoole võiks jääda Tallinna kesklinn. Viipasin käega umbmääraselt Viru hotelli poole ja ütlesin, et sinna tuleb minna. Mul ei olnud kuidagi südant öelda, et tegelikult oletegi kesklinnas, tahtsin, et nende lootus ikka kestaks.

Räägin seda juttu ka mõni aeg tagasi Tallinna Vanasadama arendusplaani konkursi võitnud maailmakuulsa Zaha Hadid Architectsi ühele direktorile Gianluca Racanale, kes oli tulnud osalema hiljutisele Tallinna Linnafoorumile, mis just nende projekti, selle tulevikku, plusse ja miinuseid arutada võttis. Tallinnas käib aastas üle nelja miljoni inimese, paljud saabuvad ja lähevad läbi reisisadama, sadamat võib nimetada «ukseks Euroopasse».

Gianluca Racana / Foto:

FOTO: Eero Vabamägi

Projekt kannab nime Streamcity ja see viitab nii merele, sujuvatele kommunikatsioonidele sadama ja linna vahel kui ka uue sadamaala plaanile mahutada-majutada peagi ka kaasaegse Eesti visiitkaarti ehk e-tööstust, start-up’e ja muud innovatsiooniga seotut. Digitaalsus on muide ka eelmisel aastal meie hulgast lahkunud Zaha Hadidi ja tema büroo loomingu nii esteetilise kui ka praktilise kuvandi üks keskseid märksõnu. «Oma loominguga näitas Hadid, kuidas moodne digitehnoloogia aitab ruumistada ühiskonna praegust elutunnetust,» kirjutas Hadidi nekroloogis Postimehele arhitektuurikriitik Carl-Dag Lige.

Valiku teinud žürii kommentaar Streamcity projektile oli järgmine: Streamcity ideekavandis on välja pakutud lahendused, mida ei piira olemasoleva olukorraga ja arendustega seotud erinevatel aegadel esitatud ideed ja muud Vanasadama piirkonna ümber olnud arutelud. Pakutud lahendus on omanäoline ja suurlinlik.» Selle viimase lause kohta lisatakse veel, et tegu võib olla nii nõrkuse kui ka tugevusega. Teised kaks finalisti olid Eesti päritolu Kavakava arhitektuuribüroo ja Alver Arhitektid.

Tallinna Sadama juhatuse esimees Valdo Kalm rääkis augustis ERRile, et võidutöö autorite autoritasu, mida ta küll ei avalikustanud, läheb mõnevõrra kallimaks, kui oleks olnud ülejäänud kahe finalisti puhul. Kuna aga vahe pole kordades ning suurem hind on sellise kogemustepagasi juures, mida Zaha Hadidi arhitektide büroo endaga kaasa toob, nende jaoks igati põhjendatud.

Zaha Hadid Architectsi Vanasadama arendusplaan

FOTO: Kavand

Vahetult enne meie kohtumist on foorumil esinenud Skype’i vahendusel oma kriitilise ettekandega Harvardi ülikooli linnaplaneerimise õppejõud Andres Sevtšuk. See ärritas natuke Racanat, kes leidis, et Sevtšuk pole projektiga piisavalt põhjalikult tutvunud ning võtab kusagilt utoopilisi arve.

Racana vastab mu turistidega kohtumise jutu peale viisakalt ja diplomaatiliselt, et Tallinn on unikaalne linn, millel on unikaalne side kasvõi näiteks vanalinna ja merepiiri vahel. Ta võtab kotist välja arvuti, mis pole ootuspäraselt mitte Mac, vaid hoopis Dell, ja näitab plaane. Seda tema väljendatud unikaalset sidet asub büroo nüüd ümber disainima. Üks selle märksõnadeks on inimesekeskne keskkond, mis on tänapäeva urbanistikas ka ühtlasi väga trendikas.

Arhitekt räägib, et tulevikus tahetakse näha vähem autosid ja rohkem jalakäijaid ning jalgrattureid. See on ka põhjus, miks sadamaala hakkab tulevikus olema mitmetasandiline, autoliiklus maa all ja jalakäijad, jalgratturid maa peal. Praegu on tema hinnangul sadama ja kesklinna vahel liiga palju autoliiklust.

Vanasadama arenguplaan on jagatud nelja järku ja see, nagu nimi ütleb, peaks valmima aastaks 2030. Kulmineerub see millegagi, mille nimi kõlab nii efektselt ja isegi pisut ulmefilmilikult kui «uus ranniku metropol». Racana rõhutab, et tegu on arengukavaga, mis tähendab strateegilist kava avaliku ruumi korralduse, tänavate võrgustiku, hoonete arvu, kvaliteedi kui ka kasutatavate materjalide kohta. Seda, mis täpselt tuleb, ta praegu öelda ei oska. Nende asi on panna paika üldine suundumus, kuid konkreetseid objekte hakkavad projekteerima teised.

2030 on ilus arv, mis tekitab paratamatult tulevikulisi ja võimalik et ka bladerunnerlikke mõtteid ja ühtlasi küsimusi, kuivõrd näiteks võiksid plaanitav valmimise hetkeks ajale jalgu jääda. Meenub, küll ilmselt asjakohatult, aga siiski, kuulsa välisläti arhitekti Gunnars Birketsi 1989. kavandatud ja mõni aastai tagasi ellu viidud uus Läti rahvusraamatukogu hoone nimega «Valguse palee», mis näeb välja, nagu see oleks ehitatud aastal 1989 ega saa sealt enam kunagi välja. Arhitektuuri määrab ju ikka tulevikuvektor.

Vanasadama arendusplaan

FOTO: Kavand

Žürii otsustas Hadidi büroo kasuks ja sellise paindlikkuse tähtsust osutab ka Racana. «Keegi mainis publiku hulgas, et varsti tuleb võib-olla Hyperloop, mis muudab omakorda kardinaalselt sadama tähtsust ja funktsiooni. Või veel üks näide. Sada aastat tagasi projekteeriti kontoriruumid suletuna ja individuaalsena, praegu aga tehakse peamiselt avatud kontoreid.» Kvaliteetset kontoripinda pidada Tallinnas nappima ja ka selles osas ulatavat Vanasadama projekt oma tõhusa abikäe.

Sevtšuki kriitikast jäävad mulle kõrva sõnad nagu «isoleeritud» ja «elitaarne». Olen ka varem kuulnud juttu, et see tekitavat sotsiaalset segregatsiooni, teenivat eelkõige sadama logistika ja kinnisvaraarendushuve ega püüa mitte kuidagi tõlgendada või seostada end kohapealse kontekstiga. Vahelepõikena olgu öeldud, et Hadidi käekirjale on sageli ette heidetud egotrippi ja kontekstiga mitte arvestamist.

Vanasadama arendusplaan

FOTO: Kavand

«Ma ei tea, kust ta sellise jutu võttis, ta luges küll projekti, aga seda ilmselt kellegagi ei arutanud. Ta eeldab, et tegemist on luksusresidentsidega, aga midagi sellist pole isegi arutatud. Seal hakkavad olema nii kontorid kui ka korterid, kuid millist tüüpi, pole arutatud ning see pole ka meie otsustada, meie ei tee individuaalseid projekte. Võib-olla mõned inimesed ruttavad sündmustest ette, võimalik et sel on ka mingisugune poliitiline tundlikkus. Sellepärast ongi tarvis asjad kõigiga läbi rääkida,» vastab Gianluca Racana Sevtšuki  osutustele.

Eeskujudest Tallinna lahenduse puhul räägib Racana kõigepealt Skandinaavia sadamatest, Kopenhaagenist, Oslost ja Stockholmist, kus sadamaalad juba toimivad linnaruumi loomuliku osana.

Mis veel Zaha Hadidi bürool üle maailma olulist teoksil, küsin talt. Gianluca Racana toob välja kõrghoone Melbourne’is, mida ta kirjeldab kui «vertikaalse urbanismi projekti». Ehk siis: maja sirutub taevasse ja üritab endas sisaldada võimalikult palju funktsioone – hotell, korterid, kontorid. Melbourne on tunnistatud maailma kõrgeima elukvaliteediga linnaks ja arhitekt väidab linnavõimude huvi kvaliteetse arhitektuuri vastu, mis omakorda teeb elu paremaks, olevat silmapaistva. Ka on neil Saudi Araabia pealinnas Ar-Riyāḑis käsil metroo arendamine, mis on seal esimene ühistranspordi projekt üldse. Transpordisõlmed, avalik ruum ja tulevikumaterjalid, jäävad mul Racana jutust kõrvu kõlama prioriteetsed rõhuasetused.

Zaha Hadid Architects

Londonis resideeriv arhitektuuribüroo, mille asutas 1980. maailma kuulsaimaks naisarhitektiks tituleeritud Zaha Hadid, kes eelmisel aastal ootamatult suri. Büroo tuntuimate tööde hulka kuuluvad Londoni olümpiaujula (2012), MAXXI 21. sajandi kunsti muuseum Roomas (2009), Guangzhou ooperimaja Hiinas Guangzhous (2010), Aserbaidžaanis Bakuus Heydar Aliyevi kultuurikeskus ( 2013).

Hadid oli esmalt pigem idee-arhitekt, kunstnik, eksperimentaator, visionäär, kes jõudis reaalselt esimese teostunud projektini alles 90ndate alguses. «Tema varased tööd olid tugevalt mõjutatud vene avangardistide, eelkõige Kasimir Malevitši ja El Lissitzky loomingust. Monoliitsuse ja staatilisuse asemel huvitasid Hadidi ruumiline fragmentaarsus, dünaamilisus ja voolavus.

1983. aastal võitis ta paljudele suure üllatusena Hongkongi Kowlooni piirkonda planeeritud puhkekeskuse arhitektuurikonkursi. Võidutöös, mida lõpuks siiski ei realiseeritud, oli esiplaanil Hadidi jõuline, justkui gravitatsiooni eirav ruumikäsitlus, mida iseloomustavad teravad nurgad, keerukas geomeetria ning arvukad konsoolsed pinnad. Selline ruum mõjus omas ajas värske ja uuenduslikuna ning oli eelmänguks digitaalse arhitektuuri tulekule sajandi viimasel kümnendil. Isegi kui need varased tööd mõjusid abstraktselt, olid need Hadidi enda sõnul alati seotud päriselu ja reaalse ruumiga,» on kirjutanud arhitektuurikriitik Carl-Dag Lige.

Hiljem on Hadidi büroole heidetud ette ka liigset kommertsialiseeritust ning diktaatorite lemmikuks olemist. Palju on tema büroo projekteerinud Dubaisse ja teistesse naftarahalinnadesse. Hadidi arhitektikäekiri on ehitaja vaatevinklist peetud keeruliseks teostada. Mõnel puhul ka kalliks, nagu juhtus tema Tokyo olümpiastaadioni projektiga, mis liigse kulukuse tõttu ei läinudki töösse. Pärast Hadidi surma juhib firmat Patrik Schumacher.

Tagasi üles