Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nädala plaat. Ideaalne dream-pop

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pia Fraus | FOTO: Joosep Volk

Pia Fraus

Field Ceremony

Seksound

Hinne: 5

Eesti dreampop’i/shoegaze’i lipulaeva Pia Frausi pikk LP-paus sai läbi ja uus album oli ootamist väärt. Bänd, mida saab, sõltuvalt isiklikest maitse-eelistustest, nii kiita kui ka laita sama lausega: «Nad on väga stabiilsed». Nad on lisanud kihi unenäolisust, tehes seda paradoksaalselt täpsema produktsiooni ning selgema mõttega.

Muusikat ei tehta ainult eesmärgiga liigutada kuulmekilesid. Tantsumuusikast on räägitud kui helist, mis peaks kiirendama südamelööke või võimendama inimese kehalisi tundmusi, kuna muusika rütm vastab südame löögisagedusele erutusseisundis. Psühhedeelne muusika on nime saanud sellest, et prooviti helidega edasi anda psühhotroopsete ainete mõju ja sellega esile kutsuda «kaine narkotripp».

Dreampop on oma olemuselt mõtisklemise või unistamise muusika, see peaks tekitama tausta, mille saatel on hea oma peas keskendunult hõljuda. Kontserdil tekitab sellise üksinda unistamise võimaluse mürasein, mis isoleerib kuulaja kaaskuulajast ja niimoodi kõiguvad nii publik kui ka esinejad, põrnitsedes saapaninasid, igal omad mõtted, samas taktis, mistõttu «mosh-pit’i» ei peaks selliselt ürituselt leidma (kuigi paar purjus punkarit on kindlasti igal avalikul esinemisel seda üritamas).

Mulle on mitmel korral mainitud, et kui ma panen klapid muusika kuulamiseks pähe, siis hakkan kuuldavalt sügavalt hingama. Sellist juttu võib olla naljakas kuulda, aga kui järele mõelda, siis tõenäoliselt on põhjus, et niiviisi muusika kuulamine annab võimaluse helidel ennast ümbritseda ja keha võtab sellest tuleva võnkumise omaks ning üritab samas tempos püsida. Hingamine läheb muusikaga takti ja meloodia ning rütmi tajumine ei toimu mitte ainult kõrvade, vaid kogu kehaga.

«Field Ceremony» kontrollib hingamist suurepäraselt. Müra pole nii palju, et matta kauneid finesse ja täiesti eba-shoegaze oleks asjaolu, kui sõnu on võimalik eristada. Samas on säilinud dreampop’i ürgmõte, et tekstuurid ja atmosfäär on kuulaja ümber, ennast peale surumata, andes mõttevabadust. Tavapärased mitu kihti kitarri ja klahvpille on sel plaadil produktsiooniga saadud ideaalselt tasakaalu ja midagi pole ülearu ega puudu. Tasakaal, rahu ja õhulisus saadavad kõiki lugusid algusest lõpuni ja sellisena on sügis kaunim.

«Field Ceremony» kohta võiks öelda, et tegemist on täiesti puhtakujulise ja ideaalse dreampop’iga. Ainukesed etteheited oleks seotud muusikastiili omapäradega (kõik lood kõlavad selles alamžanris väga sarnaselt) ja ma leian, et ebaõiglane oleks kooslusele ette heita, et nad teevad ühes žanris asju väga hästi. Seega kõigile, kellele meeldib shoegaze/dreampop, on «Field Ceremony» kohustuslik. Kes pole selle muusikastiiliga varem kokku puutunud, on koht tutvuse tegemiseks. Kõik, kellele see muusikastiil ei meeldi, see pole teile.

Tagasi üles