Vikerkaar loeb. Bahtin forever

Mihhail Bahtin «François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur»

FOTO: Raamat

Raamatutel on oma saatus – see kulunud sentents kehtib täiel määral Mihhail Bahtini (1895–1975) Rabelais’-raamatu kohta. See naeru- ja karnevalikultuuri kiituseks kirjutatud mahukas teos sündis keset väga süngeid aegu, asumisele saadetud ja ühest jalast amputeeritud Bahtin töötas oma raamatu kallal Teise maailmasõja eelsel perioodil.

1940. aastal esitas ta selle kaitsmisele, et pälvida teadustekandidaadi kraadi, ent puhkenud sõda lükkas kaitsmise mitmeks aastaks edasi. Kandidaadikraad 1949. aastal viimaks käes, ei õnnestunud Bahtinil käsikirja pikalt avaldada, nii et see ilmus alles 1965. aastal autori uues redaktsioonis.

Ent vähe on raamatuid, mis kohe ilmumise järel, pealegi aastakümneid pärast kirjutamist, saavutavad kohe sedavõrd suure mõju. Eriti pärast raamatu avaldamist inglise tõlkes 1968. aastal ja prantsuse tõlkes 1970. aastal kujunes sellest üks neid teoseid, mis muutis oluliselt nii keskaja ja renessansi uurimist konkreetselt kui ka kultuuriajalugu ja kirjandusteadust üldiselt.

Saame seega vaid rõõmustada, et pärast esimesi maitseproove 1987. aastal Bahtini «Valitud töödes» ja 2006. aasta Vikerkaare veebruarinumbris on «François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur» Mall Jõgi tõlkes tervenisti eesti keelde jõudnud.

Raamatu keskne idee on õigupoolest lihtne: Rabelais’ looming on mõistetav ainult keskaja rahvakultuuri kontekstis; tema teosed kajastavad ehedal ja sügaval moel keskaegse Euroopa rahvaliku naerukultuuri tõekspidamisi ja väärtusi. Seda keskaja rahvakultuuri nimetab Bahtin karnevalikultuuriks. «Just karneval kogu oma keeruka kujundisüsteemiga oli rahvaliku naerukultuuri kõige täielikumaks ja puhtakujulisemaks väljendajaks,» tõdeb Bahtin ühes raamatu joonealuses (lk 109).

Raamatu pikas sissejuhatuses visandab Bahtin suure üldistusjõuga ülevaate keskaja rahvaliku naerukultuuri peamistest ilmingutest, fookusega rituaalsetel vaatemängudel, naerulistel sõnateostel ja familiaarse väljakukeele eri žanritel. Rahvaliku naerukultuuri kõigile avaldumisvormidele on Bahtini hinnangul omane spetsiifiline kujundlikkusetüüp, mida ta nimetab «groteskseks realismiks». Teatud mõttes ongi Bahtini raamat panus groteskse realismi uurimisse, mida ta peab romaaniajaloos võtmelise tähtsusega nähtuseks.

Vajadus karnevalikultuuri uurimise järele on Bahtinile ilmne, sest selle sisemist ühtsust ega tegelikku tähendust pole tema hinnangul keegi veel taibanud, «selle kultuuri probleemi pole üldse tõstatatud» (lk 29). Enamgi veel, seda iidset rahvalikku naerukultuuri on «moderniseeritud ning seetõttu valesti tõlgendatud ja hinnatud» (samas).

Seitsmes pikas peatükis võtab Bahtin seda viga parandada ja veenab lugejaid suure eruditsiooni ning terava läbinägelikkusega, mil moel aitab Rabelais’ loomingu uurimine meil aru saada rahvaliku naerukultuuri rikkusest ja mil moel lubab seesama rahvakultuur meil mõista «Rabelais’d Rabelais’s» (lk 81).

Pole liialdus väita, et Bahtini uurimus avas paljude ajaloolaste silmad kesk- ja varauusaegse rahvakultuuri osas, pannes aluse uuele mõjusale suunale ajalooteaduses, mida tunneme rahvakultuuri ajaloo nime all. Kummati on needsamad Bahtini kultuuriajaloolastest mantlipärijad viimastel aastatel aidanud oluliselt nüansseerida tema uljaste pintslilöökidega maalitud pilti uusajaeelsest rahvakultuurist.

Nii on näiteks loobutud selgetest binaarsetest vastandustest rahva- ja kõrgkultuuri vahel, karnevali käsitamisest omaette kultuuritüübina, Rabelais’ mõistmisest keskaja rahvakultuuri iseloomuliku esindajana jne. Kuid nagu kõigile teed rajavatele teostele, nii laieneb ka Bahtini raamatule tõdemus, mille 1860. aastal sõnastas kultuuriajaloo alusepanija Jacob Burckhardt Machiavelli «Firenze ajaloo» kohta: «Ka siis, kui igale «Firenze ajaloo» reale saaks midagi ette heita, jääks püsima terviku suur, ainuline väärtus».

***

Mihhail Bahtin «François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur»

FOTO: Raamat

Mihhail Bahtin

«François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur»

Tõlkija Mall Jõgi

Ilmamaa 2017

685 lk

Tagasi üles