Igavesti elamise plussid ja miinused

The Doors Foto: Kuvatõmmis

The Doors

The Singles

Elektra

Hinne: 3

Kogumik, mis võtab kokku Doorsi 20 USA singlit, lisaks B-pooled. Doorsi debüütsingli «Light My Fire» 50. sünnipäeva puhul ilmus 28. juulil ehk päeval, mil see läks USAs esikohale, uuesti ka selle 7-tolline Jaapani versioon, koguseks 7500 tükki.

Jim Morrison oli separatist ja lindprii. Geoloog. Harjusk. Usurpaator. Rock’n’roll oli sel ajal ohtlik relv, kroomiga kaetud õhutõrjerakett, mille pea ehk siis Morrisoni pea oli täis vaime. Rahvast tabas Doorsi kõverpeeglite kaootiline prisma, Morrisoni interpersonaalne segadus ja bändi klaasjas transs.

Lähme ajas tagasi. Ütleme, et salvestatakse näiteks plaati «Soft Parade». «Heli on väga klaar,» ütleb produtsent Paul Rothchild bändile ning moodustab pöidla ja nimetissõrme abil sellise rõnga, mis moodustatakse juhul, kui tahetakse edastada märgikeeles infot selle kohta, et heli on tõepoolest klaar. Morrison on tantsinud ja higistanud, muskulaarsus pinguldumas liibuvates mustades nahkpükstes, huilanud: «I’m gonna love you, ’til the heavens stop the rain...» Sel õhtul väljendab tema nägu mõnu, silmad on elavad ja huvitatud ja intensiivsed. Ta vaidleb, kritiseerib, konsulteerib, keeldub, naerab, teeb ettepanekuid. Tema keha kiirgab kuumust. Ta tundub pimeduses hiilgavat.

Aga kui nüüd mõelda, miks popstaare pole palsameeritud, oleks nad ju väga popid, siis üks põhjus ongi ilmselt see, et laibad ei näeks väga ilusad välja. Morrisoni kollaps oli kiire. Võib-olla polnud see üllatav, võib-olla oli haiguse anatoomia plaatidel kirjas. Juba aastaks 1970 on kõik lagunemas. Morrisoni majas King’s Canyonis lebab köögilaual viil hallitama läinud leiba. Magamistoas on vein klaasis voodi kõrval kuivanud rubiinpisaraks põhjas. Vannitoapeeglil algab punase huulepulgaga kirjutatud sõnum sõnadega «Sa tõbras...».

Morrison liigub sellel päeval töntsilt. Tema silmad on tuimemad ja ta ise väsinud, julm ja jonnakas. 1970. aasta Doorsi lood ja, kuigi tema surmani on veel 15 kuud, ka Morrison ise kaaluvad sama palju kui surev päike. Morrisoni laipa ei lubata lahata. Ilmselt oleks avastatud, et Morrisoni tappis meeleheide.

Morrison ütleb sel aprillipäeval: «Ma soovin valušokki toovate vägivallapiltidega läbistada inimeste püstitatud barjääre, teesklusi, mille varjus nad elavad. Nad blokeerivad ettekujutuste sisenemist ja tunnete väljumist. Ma üritan neid fassaade lõhkuda kahel moel. Üks on vägivald, valu. Teine on erootika.» Kui Lana Del Ray laulab «my pussy tastes like Pepsi-Cola», pole selles midagi uut. Seks on täis valesid, arvas Morrison. Keha üritab tõtt rääkida, kuid seda seovad reeglid. Me sandistame end valedega.

Morrison nägi liiga palju. Ta võrdles artisti šamaaniga. Mõlemal puhul inimesed projitseerivad oma fantaasiad neile. Morrisoni hävitas inimeste keeldumine end vabaks lasta. Teda hävitades vabanesid nad nendest impulssidest. Valu ei tohi eirata, ütles Morrison. Valu on mõeldud meie äratamiseks. Valu tuleb kanda kaasas nagu raadiot.

Kahjuks on selle kogumiku lugude seas ka pärast Morrisoni surma ja järelikult Morrisonita lindistatud lood ja Doors, kus ei laula Morrison, ei ole ikka Doors.